Keit Pentus: Eesti energiaportfelli tulevikku peab arutama terve ühiskond

Keskkonnaministri kandidaat Keit Pentus.

FOTO: Toomas Huik

Tulevane keskkonnaminister Keit Pentus ütleb, et keskkond tähendab enamat kui laigulises kostüümis soos müttamist ja puude kallistamist. Otsused ei tohi tema sõnul lähtuda emotsioonidest.



Olete tulevases valitsuses ainus naisminister. Sellele asjaolule võib tähelepanu pöörata ja küsida, miks kabinetis rohkem naisi pole. Teine võimalus on seda üldse mitte tähtsustada – minister on minister. Milline on teie lähenemine?

Ainuüksi soo alusel ei peaks vahet tegema ei poliitikutel ega ka teistel. Ministrite ja poliitikute puhul on kõige olulisemad nende juhiomadused.

Oletagem, et valitsuskõnelustel on parajasti üks ministrikoht veel täitmata, ülejäänud väljavalitud on aga mehed. Siis tuleks ju ikka üks naine ka valitsusse leida? Või pole see üldse tähtis?

Ainult selle alusel ei tohiks kindlasti valikuid teha, mis soost keegi on. Ministrivaliku puhul on tähtsad teised kriteeriumid.

Miks teid on valitud just keskkonnaministri kandidaadiks? Jaanus Tamkiviga justkui suuremaid jamasid ei olnud, ometi ta ei jätka.

Minister Tamkivi oli väga tubli keskkonnaminister ja tema asumine nüüd uuesti Reformierakonna fraktsiooni juhiks riigikogus on väga mõistlik valik. Mul on väga hea meel, et ta ise selle valiku tegi.

Kuid miks ma just keskkonnaministri kandidaat olen – see valdkond on mulle südamelähedane juba Tallinna kesklinna vanema ajast. See valdkond on väga lai. Keskkonnateema ei peaks seostuma ainult laigulises pardikostüümis soos müttamise ja puude kallistamisega, vaid sel on puuted iga eluvaldkonna ja inimeste elukvaliteediga.

Ei meenu küll, et oleksite riigikogus keskkonnaküsimustes suurt aktiivsust üles näidanud.

Olen riigikogus olnud lähedalt seotud nii energeetikavaldkonna kui näiteks metsanduse tulumaksureformi ettevalmistamise debattidega. Seda nii ajal, kui olin ise fraktsiooni juht, kui ka hiljem.

Kuidas vaatate sellele, kui öeldakse, et näe – Michal ja Pentus, noored usinad parteisõdurid, said nüüd ustava teenistuse palgaks kohad valitsuses?

See on ütlejate vabadus öelda, mis neil südamel on. Alati on väga lihtne juba ette oma arvamus ära kujundada, veel enne kui inimesed saavad töölegi asuda. Mõnedel inimestel on selline komme, et nad teavad juba ette kõike täpselt, kuid võiks siiski vaadata, kuidas keegi oma kohal hakkama saab.

Palju arutatakse, kuidas suhtub kultuurirahvas uude ministrisse Rein Langi. Samas pole Langi puhul küll mingit kahtlust, et valdkonnaga on ta kursis, alates Tartu muusikapäevadest kuni teatrihuvini. Teie peate aga hakkama asju ajama metsameeste, kaevurite ja muude karmide tüüpidega – kuidas see väljavaade tundub?

Valdkond on tõesti hästi lai ja ma tahan anda endast maksimumi. Võtan seda väga tõsiselt. Olen seda tüüpi juht, kes peab heaks tavaks arutada teemasid nii avalikkuse kui valdkondade inimestega põhjalikult läbi.

Te ei mallanud oodata, millal kantsler võtab uue ministri käekõrvale ja viib ministeeriumisse, vaid hakkasite seal toimetama juba läinud nädalal.

Olen kohtunud ja pidanud üsna pikki nõupidamisi praegu veel ametis oleva keskkonnaministriga. On loomulik kasutada seda pausi pärast koalitsioonikõnelusi võimalikult palju ära sisseelamiseks.

Mis on praegu põletavaim teema, mis keskkonnaministeeriumis üleval on?

Neid on päris palju. Sügiseks peab valitsus heaks kiitma CO2 uue riikliku jaotuskava. Eestil on ka olemas kinnitatud keskkonnastrateegia aastani 2030, aga aastal 2013 on tarvis hakata ette valmistama uut konkreetset tegevuskava, millega vaikselt juba tegeldakse.

CO2 kvootide müük on läinud Eestil isegi üllatavalt edukalt, kas see läheb aktiivselt edasi ka uue valitsuse ajal?

Kui te ei pea silmas mitte CO2 Euroopa süsteemi, vaid Kyoto saasteühikute kaubandust, siis see jätkub.

Praeguseks on tehinguid tehtud veidi üle 300 miljoni euro ulatuses, mis on väga suur summa. Neid inimesi, kes on nende ettevalmistamisega tegelenud, tuleks väga kiita. Uute tehingute sõlmimine läheb edasi, aga mis mahus, on veidi vara öelda. Tõenäoliselt avaldavad siin mingit mõju ka Jaapani sündmused.

Nüüd hakkab Riigi Kinnisvara AS (RKAS) selle raha eest suurt hulka riigimaju soojustama ja töödel on kindel tähtaeg – karta on, et hinnad lüüakse niiviisi üles.

Olen nõus, et meie võimekus pannakse väga tõsiselt proovile. Periood on nii ettevalmistuseks, hangete läbiviimiseks kui tööde tegemiseks küllalt lühike. See pole ainult RKAS, mis tegeleb saastekvootide müügist teenitud raha investeerimisega, vaid kõrval on ka Kredex, kelle kaudu on võimalik taotleda toetust kortermajade soojustamiseks. Kasutan juhust ja julgustan ühistuid seda aktiivsemalt taotlema. Soojustamine aitab oluliselt vähendada küttekulusid.

Praegu on olnud küll talveperiood ja võimalik, et seetõttu on soojustamise toetuse taotlejaid olnud vähem, kui võiks. Kui aga on näha, et ühistud jäävadki laisalt taotlusi esitama, siis arvan, et võiks kaaluda ka toetusmäära ülevaatamist. Võib-olla on see liiga väike, et motiveerida korteriomanikke oma maja energiasäästlikumaks muutma.

Enne valimisi teatas valitsus hulga elektriautode hankimisest sotsiaaltöötajaile ja vastava infrastruktuuri ülesehitamisest – kõik CO2 kvoodi vastu. Vahepeal oli aga Jaapani maavärin – kas plaanidele tuleb kriips peale?

See leping on juba sõlmitud ja neid tehinguid Jaapanis toimunud sündmused ei mõjuta.

Kas elektriautod ikka on väga keskkonnasäästlikud? Seal ei põletata küll mootoris bensiini ega diislit, aga eks kütuse põletamine toimu siis ju elektrijaamas.

See küsimus on tekkinud, et juhul kui elektriautod tarbivad põlevkivielektrit, kas me siis saame mingist suurest keskkonnahoiust rääkida. Elektriautode kasutuselevõtuga samal ajal peab toimima hakkama ka roheliste sertifikaatide turg. Põhimõte on ikka see, et elektriautod kasutaksid rohelise sertifikaadiga energiat. Ma pean seda ka mõistlikuks.

Kas Eesti tulevik on põlevkivienergia, tuumaenergia või midagi muud?

Kõik need arutelud, mis puudutavad meie energiaportfelli, saavad olema lähiajal väga tõsised, ja mitte ainult valitsuse tasandil. Selles peab osalema ühiskond tervikuna.

Kas võtate endale selle rolli, kes peab energeetikas esmatähtsaks keskkonnasäästlikkust, või ei pea keskkonnaminister alati tingimata seda lippu kandma?

Kes siis veel kui mitte keskkonnaminister? Kuid arvan, et kui räägime tuumajaamast, siis tuleb plussid ja miinused emotsioonideta läbi kaaluda. Otsustamine eeldab ka põhjalikke eelnevaid uuringuid keskkonna aspektist, eraldi tuumajäätmeid puudutav pool. Samuti tuleb läbi kaaluda majanduslik aspekt. Praegu on veel vara avaldada jäika seisukohta ühte- või teistpidi.

Kindlasti tuleb vaadata üle kogu meie energeetikaportfelli sisu, et me ei oleks sõltuvuses ainult ühest allikast. 2016. aastal tuleb meile tärmin ette, kus me päris samamoodi enam jätkata ei saa. See puudutab ka Eesti Energia otsuseid, mida omakorda võib mõjutada ka uute katelde rajamiseks antavat riigiabi puudutav hiljutine informatsioon Euroopa Komisjonist.

Neile see ei meeldi, aga lõplikku seisukohta siiski pole.

Seda küll, aga selge on, et meie energiajulgeolek peab ka 2016. aastast olema tagatud. Vahepeal on muutunud direktiivid, mis võimaldavad Narva Elektrijaamadel edasi töötada väiksemaid ümberkujundusi tehes, kuid see valik on seotud riskidega ja pole ilmselt kestlik.

Kas Jaapani katastroof on teie hinnanguid tuumaenergeetikale kuidagi nihutanud?

Loomulikult, emotsioonide pinnalt ei ole vist inimest, kelle arvamust see üldse ei mõjutanud. Kuid seda tuleks analüüsida rahulikult ja kaalutletult. Jaapanis oli tegu 40 aastat vanade reaktoritega. Kui Eestist rääkida, siis peab tegu olema vähemalt kolmanda põlvkonna reaktoriga. Kuid veel kord, kas tuumajaam oleks Eestile parim võimalik lahendus, on praegu veel vara öelda.

Teie näol pole siiski tegu põhimõttelise tuumajaamavastasega? Erinevalt näiteks variandist, kui uus keskkonnaminister tulnuks roheliste erakonnast.

Olen pidanud lõpetanud riigikogu koosseisus roheliste esindajatega tuumajaama üle arutelusid ja nende seisukoht ei olnud jäik «ei». Ka neile on oluline, mis põlvkonna reaktoriga oleks tegu, kuidas lahendatakse jäätmete küsimus jne. Need on asjad, mis tuleb läbi arutada.

Kas peate võimalikuks kaevandada lubjakivi Nabala ja Tuhala nõiakaevu piirkonnas?

Tuleks eristada kaht asja. Esiteks konkreetse piirkonna maapõue uurimine. Seda tuleb teha, sest teadmine on parem kui mitteteadmine. Kui saame teada, mis seal peidus on, on see teadmine ju kõigi huvides. Ma ei pea aga võimalikuks, et Nabala karstiala piirkonnas hakkab toimuma kaevandamine.

Keit Pentus
•    Haridus: Tartu Ülikool, politoloogia magistriõpe 2000–2004 (lõpetamata); Tallinna Pedagoogikaülikool, haldusjuhtimine, Euroopa Liidu suhted 2000 (BA, võrdsustatud magistrikraadiga).
•    Töö: riigikogu I aseesimees 2009–2011; Reformierakonna fraktsiooni esimees 2007–2009; XI riigikogu 2007–2011; peaministri büroo juhataja 2005–2007; Tallinna kesklinna vanem 2003–2005.
•    Vabaabielus.

Tagasi üles