Maarja Vaino: liialdamine viib lameduseni

Maarja Vaino Foto: Mihkel Maripuu

Sõnade ja loosungite hoolimatu loopimine devalveerib neid nõnda, et kui nende kasutamiseks on õige aeg käes, ei kõlba need kuhugi, kirjutab kolumnist Maarja Vaino.

Mati Unt alustas kord üht oma kirjatükki tõdemusega, et on pidanud enda peale võtma üldtuntud asjade meenutaja tänamatu rolli.

Pean tunnistama, et see tunne ei ole ka mulle täiesti võõras. Millegipärast näib aina tihedamini olevat vajadus juhtida tähelepanu asjaoludele, mis varem olid justkui enesestmõistetavad ega vajanud toonitamist.

Jäin selle üle mõtlema siis, kui lugesin Jevgeni Ossinovski reageeringut USA presidendi Donald Trumpi otsusele tõmbuda tagasi Pariisi kliimaleppest. See kõlas nii: «Ameerika Ühendriigid on vabatahtlikult andmas ära vaba maailma liidrirolli ning kiirel sammul arengumaastumas.»

Silma torkas sõnakasutus: Ameerika on arengumaastumas, st temast on saamas arengumaa. Mis on arengumaa? See on riik, millel on madalad sotsiaalse, majandusliku ja inimarengu taseme näitajad, riik, mis sõltub teiste riikide abist ja laenudest, kus kannatatakse kroonilise alatoitluse või lausa nälja käes.

Kujutada Ameerikat ette kiiresti arengumaaks muutumas on liialdus. Ossinovski väljendus on ilmselt teadlikult aetud üle võlli, et niimoodi rõhutada: Pariisi kliimaleppest lahtiütlemine on väga halb.

Aga halb on ka ebaadekvaatse sõnavara toomine poliitikasse, laiemalt ühiskondlikku vestlusesse. Halb on see, et nii kaotatakse oskus ja vajadus teha asjadel vahet. Kasutades kohatuid võrdlusi, tühistatakse võrdluse mõte.

Võrdlus on teatavasti kõnekujund, milles kõrvutatakse kaht nähtust või objekti konkreetse ühistunnuse alusel. Hando Runnel on öelnud, et elu kirjeldamine toimibki võrdlusi luues: see on nagu too. Üle võlli võrdlused aga enam elu ei kirjelda. Ossinovski avaldus muutub eksitavaks või lausa mõttetuks.

Sõnavara ebaadekvaatsus torkab silma mujalgi. Äsjase Londoni terrorirünnaku puhul võisime taas kord lugeda poliitikute kaastundeavaldusi. Kõlasid kulunud fraasid, mida keegi, ilmselt ka ütlejad ise, päriselt ei mõtesta ega süvene öeldud sõnade tähendusse.

Teisalt loobitakse sõnu või lauseid, mille sisemine sõnum on isegi veidi õõvastav. Näiteks kui öeldakse, et rünnatud on demokraatiat, siis hajutatakse probleemi kese abstraktsesse sfääri. Rünnatakse ju konkreetseid inimesi, kes saavad surma. Rääkides suuresõnaliselt demokraatiast, jääb tagaplaanile tegelik tragöödia, mida oleks vaja ära hoida – inimeste hukkumine ja sandistumine, rahvahulkade psüühika ruineerimine.

On juba küllalt näiteid, kuidas Lääne-Euroopas tekivad massides paanikahood mõne kõvema paugu või pingile unustatud spordikoti peale. Või kui minister Tsahkna ütleb, et terrorirünnakud toimuvad «kuidagi liiga tihti», siis ei anna ta endale aru, et nii väljendudes ütleb ta, et rünnakud peaksid toimuma harvemini.

Kõik taandub võimele teha vahet: sõnadel, nähtustel, asjadel. Meie sõnades peegeldub meie reaalsustaju. Kui keelest kaob täpselt ja adekvaatselt väljendumise oskus, siis järelikult on see kadunud ka maailmatajust.

Kõik on samal tasemel: hapuks läinud piim ja kellegi surm, homne koosolek ja presidendivalimised. Kõige suhtes võib kasutada samu maksiime, ülivõrdelisi väljendeid. Ühtlasi kaovad erisused nende oma loomult sügavalt erinevate nähtuste vahel. Vahet pole!

Sellega tekib vähemalt kaks probleemi. Kõigepealt sõnade tähenduse tühjaks voolamine: kui juhtub midagi tõeliselt koledat, siis ei ole enam sõnu, millega seda väljendada, sest tugevad sõnad on juba kergemeelselt ära kulutatud.

Nii et esimene üleskutse poliitikutele ja avalikele arvajatele on: ärge rääkige liiga palju maksimalistlikus stiilis, kõvade sõnadega. Muidugi tahaks oma vastase võitmiseks kõik mängu panna. See aga on ja jääb enamasti varblase laskmiseks kahuriga. Kui on tõeliselt kahurit vaja – ja seda võib vaja minna! –, siis on laskemoon otsas.

Lisaks võib hinnangute esitamine absoluutses kõnepruugis tuua kaasa vastuolulisi, teineteist välistavaid sõnumeid, nagu tabavalt kirjeldab Jaak Jõerüüt oma artiklis «Loosungite hukutav mõju» (PM 7.06).

Teine aspekt, mis on tõenäoliselt sõnade mõtlematu kasutamise taga, on avatud maailma ühtlustumine, ühetaolisemaks muutumine. Ei olegi vahet! Kuivõrd hierarhilisus, asjade eristamine ja erinev väärtustamine, ühe asja teisest tähtsamaks pidamine, kuulutati postmodernismi ajastul tabuks, on see kaasa toonud tasapinnalise mõtlemise laiemalt.

Loomulikult annab sellele hoogu juurde globalistlik tarbimismentaliteet, mille olulisim eesmärk on võimalikult keskmiseks disainitud tüüpiline tarbija, kellele masstoodangut suunata. Erinevused, alates rahvusest, soost, ajaloost ja kultuurist, lõpetades argiste erisustega, on sellises maailmas tülikad. Isegi negatiivse märgiga. Midagi müüa võib mõistagi loosungiga «Eriline!», kuid sisimas taandub see ühetaolisusele, sest tegelikult sunnitakse kõiki olema erilised ühtemoodi.

Seetõttu võib just sõnade devalveerimine olla see, millega püütakse maailmataju ühtlustada, muuta see sügavuste ja kõrgusteta tasapinnaliseks masstajuks. Ehk polegi nii imelik, kui mõni juba arvab, et ka meie planeet on lapik? See on teine põhjus, miks tuleks alal hoida keele lõputut nüansirohkust ja väljenduse täpsust – et mitte ära kaduda universaalsesse mõttevaesusesse.

Sest mulle tundub, et paljud inimesed tahaksid siiski elada maailmas, kus asjadel tehakse vahet. Kus on erinevus sõnavaras, millega räägitakse puugihammustusest ja lähedase kaotusest, oma ajaloost ja soodusmüügist. Jne. Kus rääkimiseks kasutatud sõnadel on tähendus ja sõnum, mis ei lamesta, vaid ergastab meie maailmataju.

On teada, et mõnel inimesel puudub muusikaline kuulmine. Aina rohkem näib olevat ka neid, kellel jääb vajaka sõnalisest kuulmisest. Olgu siis esitatud siin üks üleskutse ennekõike poliitikutele: muutuge sõna-kuulelikumaks!