Arvustus: segadused Jõmmuga

Kadunud Jõmmut hakkavad otsima Supilinna lapsed Reilika (vasakult, Katrin Kalma), Olav (Henri Oru), Timo (Kristjan Lüüs), Mari (Marin Mägi-Efert), Sadu (Kärt Reemann) ja Anton (Toomas Samuel Silbaum). Foto: Sille Annuk

​Teatribussi suvelavastus «Kadunud Jõmmu!» on järjekordne noorema vaatajaskonna detektiivilugu, mis suudab hästi valitud etenduskoha ja isikupäraste tegelaskujudega tõstatada ka suuremaid teemasid, nagu sõprus ja pereväärtused.

Lodjakoja võlu

Lodjakoja jõesopp Tartus on suviseks teatritegemiseks õnnestunud valik, sest jääb suuremast jõeliiklusest kõrvale. Käänuline kaldajoon võimaldab mitmeid huvitavaid mänguruume, mida paraku pole lavastuses maksimaalselt ära kasutatud.

Avaralt ja lastega liiklemiseks mugavalt organiseeritud publikualalt avaneb küll ilus vaade, kuid suurem osa esimese vaatuse tegevusest, mis on paigutatud väikese kai ette, ei ulatu kahjuks isegi täiskasvanud publiku vaatevälja.

Esimene vaatus ei jää poolikuks ainult vaatevälja piiratuse tõttu. Kavaleht lubab seikluslikku suvelavastust, kuid terve esimene vaatus kulub loo sissejuhatuseks ja tegelaste tutvustamiseks. Tegevustikus on visuaalselt ehk kõige enam nauditav lodja väljasõit jõele, mis jääb ka ainsaks sündmustiku pidepunktiks.

Vee hirm

Tegevuse nappus on seda enam mõistetamatu, et lava keskseks elemendiks on vesi, mis annab hulgaliselt võimalusi dialoogi ilmestamiseks. Erinevate veesõidukite toomine etendusse lisab küll vaheldust, kuid jätab veekoguga suhestumise üheplaaniliseks.

Ka lavastusse lisatud vee-ohutuse teema mõju väiksemale publikule on kaheldav. Päästevestide range kasutamine ja tegelaste ujumisoskuses kahtlemine pigem kinnistavad veehirmu, kui tekitavad lugupidamist looduse suhtes. Ka negatiivse tegelase efektne märjaks kastmine seostab vett ebameeldiva kogemusega.

Üleminekud dialoogilt ja tegevuselt laulmisele ja muusikale on väga puhtalt lavastatud ja esitatud, mistõttu  muusikalised osad paigutuvad väga orgaaniliselt tervikusse. Kogu sõnalise osa ehk kõige vaimukamad ongi laulusõnad, mis võimaldavad oma meeldejäävuse ja suupärasusega kaasa laulda.

Isikupärased rollid

Põsemikrofonid nõuavad näitlejatelt veel harjutamist, kuid rollijoonised on selgelt paigas. Negatiivsed tegelased on lahendatud stereotüüpselt, detektiividest laste kambas on seevastu palju isikupärasemaid tüüpe.

Laste rollidest jääb teiste seas silma Marin Mägi-Eferti reljeefne rollilahendus. Tema tegelane püüab ja hoiab hästi tähelepanu, kuid tema järsk suhtlemisstiil ja kehakeel mõjuvad peaaegu agressiivsena.

Mitmekülgne ja arenev tegelaskuju on õnnestunud luua Katrin Kalmal. Pealtnäha edevas tüdrukus avaldub etenduse jooksul inspireeriv noor, kes oskab enda eest seista, kuid ei võta ennast seejuures ka liiga tõsiselt.

Selleaastaste suvelavastuste pärl on aga tõenäoliselt Meelis Sarve tegelaskuju Abruka Andrus, kelle pealtnäha lihtsameelse pealiskesta all on peidus kogemused ja eluterved valikud. Peale selle, et ta on krimiloo võtmeisik, saavutab tema lastekambaga kõige soojema kontakti. Sellest sünnib etenduse kõige võluvam stseen, kus tekib noore ja avastava ning täiskasvanud ja kogenud maailma edasiviiv ühisosa.

Esietendus

• Teatribussi trupp esietendas 10. juunil lodja­­kojas Mika Keräneni lastekrimka «Jõmmu» ainetel muusikalise koguperelavastuse «Kadunud Jõmmu!».
• Dramatiseerinud Loone Ots, lavastanud Marko Mäesaar, kunstnik Marge Martin.
• Helilooja Allan Vainola ja bänd Äga Brass koosseisus Karl Laanekask, Alari Piispea ja Tanel Aavakivi.
• Osades Veikko Täär, Inga Lunge, Marin Mägi-Efert, Meelis Sarv, Kärt Reemann, Katrin Kalma, Kristjan Lüüs (Must Kast), Taavi Lepik, Evelin Kivi, Enor Niinemägi ning Tartu Waldorf-gümnaasiumi õpilased Mirjam Aavakivi, Kaius Põder, Henri Oru ja Toomas Samuel Silbaum.