Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui kehtiksid iidsed tavad ja kombed, peaks Mare Kõiva sugused inimesed istuma jaanipidustuste ajal tõepoolest vait ja vagusi seina ääres. Miks, seda seletab ta intervjuus.Foto: Kristjan Teedema
Miks nõukogude võimule meeldis rahvuslik jaanipäev hirmsasti.
Miks jaanipäevad ei möödu nüüdisajal ega möödunud ka vanasti kaklusteta.
Kuidas on slaavi kultuur mõjutanud Eesti jaanikombeid.
Kuidas jaaniõhtul võib tõepoolest leida varanduse.
Jaaniaeg on olnud ka ennustamisaeg. Eesti vanade ennustuste järgi saabub maailma lõpp siis, kui naised lõikavad endale poisipea või kui kõik hakkavad kandma lühikest, vaevalt põlvini ulatuvat seelikut. Miks nii mitmedki on valmis selliseid asju uskuma ja miks need ennustused enamasti puusse lähevad, selgitab Eesti kogenumaid folkloriste.
Homme õhtul läheb siis jälle suuremat sorti tuletegemiseks. Kui arvestada tagasihoidlikult, et poolesaja inimese kohta süüdatakse üks lõke, kuhu on keskmiselt kantud kolm sületäit puid, lendab leekidest üle Eestimaa nii palju süsihappegaasi, nagu tekiks siis, kui keerata kummuli viis 60-tonnist bensiiniga raudteetsisterni (kohutav kogus, kas pole?) ja panna sellele tuli otsa.
Seega on, millele mõelda, enne kui tikku tõmmata. Eriti rohelistel.
Arter palus Eesti kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna juhatajal Mare Kõival mõtestada, miks me teeme jaanilaupäeval seda, mida teeme – sealhulgas joome ja kakleme –, ja miks üldse säilivad vanad kombed ja irratsionaalsed uskumused, millele ei peaks nüüdisaja teaduspõhises maailmas enam üldse kohta leiduma.
Rootsis ei näe enam ilusaid linnalõkkeid, sest sealne võim muretseb väga selle pärast, et lõkkest tulekahju ei puhkeks. Lõkke tegemiseks on vaja tuletõrje eriluba ja tuleb öelda, et see võtab lõkke tegemise isu väga ära, kui pead minema dokumendi järele.
Kas on õige, et jaanituld teevad peale meie innukalt veel vaid lätlased ja mõned põhjamaalased?
Tegelikult tehakse mitmel pool mujal siiski veel. Kogu õigeusklikus maailmas on jaanipäeva lõkke tegemine olnud oluline. Kuigi õigeusklikel rahvastel on ka palju muid naljakaid kombeid, mis on seotud noorte, nalja ja lõbu ning kindlasti viljakusega, aga mis meil ei ole kunagi hästi levinud. Näiteks komme, et alasti neiud peavad kasemetsas viskama lähedasse veekogusse pärja, et mehele saada või lapsi saada.
Katoliiklikes riikides lõket tõesti väga sageli ei tehta. Seal kingitakse kallimale ilus lillekimp. Selle pealt on hea vaadata, nagu ka eestlased omal ajal vaatasid, mis lilled teevad. Kui need närtsivad kiiresti, ei edene su elu uuel aastal eriti hästi. Aga kui lilled püsivad ilusad mitu päeva, on elu ja tervis korras, kõik läheb hästi ja edukalt.
Kas nüüdisajal, kui kõike kiputakse kontrollima ja reguleerima, on lõkete tegemist kusagil ka piiratud, et inimesed maailma maha ei põletaks?
Eestis näeme sajanditepikkust kahesugust traditsiooni. Esiteks see, et terve küla või mitu küla tuleb kokku ja tehakse hiigelsuur lõke. Oli ka kombeks, et mõisnik tegi mõisa juures tohutu suure lõkke, andis sageli mõnevõrra söögi- ja joogikraami ning hoolitses selle eest, et rahval oleks kokku tulemise võimalus.
Mis oli sellise vastutulelikkuse tagamõte?
Osalt oli see töötajate premeerimine. Seda küll kindlasti nii ei sõnastatud. On ka teada, et mõnikord anti mõnele, kes oli parem, kingituseks rätik – see oli eriline esiletõstmine.
Teine traditsioon on teha jaanilõke oma talu juurde, kuhu tulid kokku ka teenijad, abilised, saunikud. Sageli ei viitsinud iga talu seda teha, sest niisuguse suure ettevõtmisega kaasnes palju kohustusi: pidid kiige püsti panema, pillimehe kutsuma.
Tänapäeval pole need traditsioonid igal pool enam nii lustakad. Näiteks Rootsis ei näe enam ilusaid linnalõkkeid, sest sealne võim muretseb väga selle pärast, et lõkkest tulekahju ei puhkeks. Lõkke tegemiseks on vaja tuletõrje eriluba ja tuleb öelda, et see võtab lõkke tegemise isu väga ära, kui pead minema dokumendi järele. (Muigab.)
Kas meil on ka oht jõuda selleni, et tuleb hakata iga jaanituld päästeametiga kooskõlastama?
Kindlasti on. Aga loodan, et see aeg on siiski kaugel. Sel juhul satuksid ohtu ka mõned toredad uuemad lõkke tegemise kombed, näiteks 1970. aastatel alguse saanud ja Eestis 1990. aastatel juurdunud muinastulede süütamine mererannal augusti viimase laupäeva ööl.
Lisaks on hästi paljude riikide tööandjad leidnud, et kõik pühad on kasulik viia üle nädalavahetusele. See iseloomustab suurel määral ka Rootsit ja Soomet, kus kõiki rahvalikke või riigipühi nihutatakse. Mõelge ise: muidu on mitu päeva järjest pühi!
Eesti saartel on vanu paate, millega ei kannatanud enam merele minna, hoitud jaanilõkke jaoks. «Paadi pidulik ärapõletamine oli õnne märk ja tõstis sind teiste seast esile,» selgitab Mare Kõiva. «Ega paat polnud kokku toodud puud, oksad ja käbid, vaid paat oli ikkagi uhkuseasi.»Foto: Neeme Korv
Kui jaanipäev on sügavalt rahvuslik üritus, siis huvitav, kuidas nõukogude võim sellist rahvuslikku manifestatsiooni nii pikalt sallis?
Arvan, et see meeldis nõukogude võimule hirmsasti! Sest võidupüha langeb ju jaanipäeva kõrvale. Kujutage ette nõukogude võimu õnne, et on olemas jaanipäev! Päev, mille ainuke oht on see, et käiakse kalmistul – aga las käivad. Ja käiakse ka kirikus – aga küll nad järele jätavad. (Naerab.) Nõukogude võimule oli puhas õnn, et võidupüha tähistamine hakkas kaduma võimaluse kõrval lõbutseda, tunda rõõmu, tantsida ja laulda. Ja siis veel vana eestlaste komme, jaanikahi ehk jaaniõlu, mis pidi olema eriliselt tervistav jook – arvan, et jaanikahjadel lasi võim hea maitsta hoolimata sellest, kas sellel on tervistavat külge või mitte.
Vanasti oli jaanituli väidetavalt püha, selle ääres ei vannutud ega riieldud ja sinna ei loobitud igasugust sodi, näiteks vanu autorehve. Mis juhtus, et need põhimõtted järsku enam ei kehtinud?
Ka siin on hea tõuge saadud nõukogude võimu ajal. Väga paljud kolhoosid andsid jaanipäeva puhul kolm vaba päeva ning odav viin ja odav nõukogude aja õlu mängisid kahtlemata rolli. Ei ole mingit kahtlust, et maapiirkondades olid põllutööliste ja traktoristide joomatuurid mitme vaba päeva tõttu väga kõrgel. Kolhoosi esimehel võib-olla ei olnudki lootust oma töömehi põllule tagasi saada.
Nõukogudeaegse pühadekultuuri kohta võib öelda, et ilmselt poolteadlikult toetati lihtrahva lõbutsemist ja selle juurde käis üsna pöörane alkoholi joomine.
Et rahvas laseks auru välja?
Osalt kindlasti. Räägitakse ju Rooma Colosseumi juureski seda, kuidas intelligendid olid väga vihased imperaatorite peale, kes pakkusid Colosseumis veriseid vaatemänge ja nõmedaid võitlusi, et mitte arutleda poliitika üle. (Naerab.)
Teadagi: kus alkohol, seal kaklused.
Jah, aga ei saa öelda, et vanasti, 19. ja 20. sajandi vahetusel, oleks jaanipäev olnud kaklustest täiesti puhas. Kui vaadata vanu ajalehti, siis tuli eriti Peipsi äärest teateid, et ükski külapidu ei möödunud ilma, et poisid ei oleks läinud omavahel kaklema, ja mõnel oli ka nuga taskus. Südamaal, tundub ajaleheteadete järgi, asi nii dramaatiline polnud.
Meil pole juba veerand sajandit enam ühismajandeid, aga ikka on jaanipäevapidustused kõvad joomapeod, milleks tuleb korraldada kaine grupijuhi kampaaniat. Miks arutust joomisest lahti ei saada?
Midagi pole teha: traditsioonid on uskumatult rasked murduma. Kui vaadata ükskõik millist kombestikku, siis see muutub millegi mõjul. Murranguks peab olema väga äkiline põhjus.
Teine põhjus on teha teatud pühadeks ise veini, mida varem üldse nii palju ei tehtud, või siis õlut. Samuti on alkohol palju-palju kättesaadavam.
Arvatavasti on palju inimesi, kes esindavad seda põlvkonda, kes ei suuda kontrollida, kui palju nad võivad või ei või juua. See lihtsalt juhtub, eriti sõpradega koos. Mäletan ise, kuidas läksin folkloristina lindistama pillimeest, kes avas pudeli veini ja jõi, sest muidu oli tal imelik üksinda mängida. Pean ütlema, et lahkusin tema juurest hirmsas vaimustuses, sest tal oli palju sõjaväelaule ja hea meloodiaga haruldasi laule. Jõudsin hirmus kõrges meeleolus Tartusse ja kujutage ette mu pettumust, kui laul laulult lindi pealt kuulsin, kuidas pillimehe sõrm üha takerdub ja keel jääb kinni. (Naerab.)
Kõigi pidude juures toimib veel üks fenomen: kui oleme koos, tantsime, laulame ja ajame mõnusasti juttu, siis kes paneb tähele, et jutt ei tule enam välja ja mõte on kõrvalt vaadates täitsa tühi? Kindlasti võtab ühisolemise mõnu nii mõnigi kord ära teadmise, et oi-oi, nüüd olen juba liiale läinud.
Kust tuleb jaanipäeva kombestiku sisu, näiteks üle lõkke hüppamine või sõnajalaõie otsimine? On see laenatud, nagu kogu meie kultuur olevat kokku laenatud?
Mitmesugused kombed on tõesti tulnud teistest kultuuripiirkondadest, lähinaabritelt. Näiteks slaavi kultuuris on üle lõkke hüppamine hästi populaarne – see pidi puhastama kurjusest, tooma õnne ja edu. Aga selleks peab lõke olema muidugi üsna väike. Eriti arvestades kunagisi rahvariideid. Kergesti need tuld ei võta, aga see-eest on need rasked ja pikad – püüa sellistega hüpata! Ega see olnud nii, et neiud kepsasid oma püksikutes üle lõkke.
Sõnajalaõie otsimine on üleeuroopaline, aga meile on see tõenäoliselt tulnud kontaktidest slaavi rahvastega. Aga miks otsitakse sellist asja, mida olemas ei ole? Siin on palju seletusi: sõnajalaõie omanik saab rikkaks, ta oskab kõiki keeli, tema ees avanevad kõik uksed, ta näeb erinevaid vaimolendeid.
Need on ju ilmvõimatud asjad. Kas sellepärast saadetigi inimene otsima sõnajalaõit, sest nii nagu ta seda ei leia, ei saa ta ka üleöö rikkaks ega hakka oskama kõiki keeli?
Tegelikult näeme suurt murrangut 20. sajandil. Kui 19. sajandil tuli sõnajalaõit otsida tingimata üksinda – ja seal oli palju hirmutavaid tingimusi ja võimalikke karistusi, nii et sa ikka mõtlesid enne, kas lähed seda otsima –, siis eelmisel sajandil hakkasid inimesed otsima sõnajalaõit kahekesi.
Miks?
Arvan, et asja ilmvõimatus jõudis väga selgelt kohale. (Naerab.)
Et kui otsijaid on kaks, siis tõenäosus midagi leida suureneb?
Ei, vastupidi. Pigem leiad otsides oma kallimaga õnne. Arvan, et inimlik õnn läks aina olulisemaks.
Aga jaanipäeval on olnud veel üks komme, mida osa inimesi usub ja jälgib senini. Nimelt see, et jaaniööl näed, kuhu on peidetud varandused. Kuid see ei ole fantaasia. Meil on palju lugusid peidetud varandustest ja selles osas on vana rahvalori tõepärane, sest mõelge, kui palju on arheoloogid leidnud maapõuest peitvarasid – nende hulk on Eestis suur! Teise maailmasõja ajal matsid emigreerujad sageli osa oma lauahõbedat ja muud vara maha. Mul on isegi tuttavaid, kes on selle üles leidnud, näiteks etnograaf Piret Õunapuu, kes kaevas pikka aega ja otsis hoolikalt. Nii et siin on ühel pool tõde ja teisel pool rahva väide, et kui vaatad jaaniööl kõrgemalt kohalt, siis näed, kus ümberkaudu põlevad rahatuled. Need on sinakad väiksed lõkked, mis kaovad kohe, kui lähemale lähed. Kui oled väga osav ja kellelegi midagi ei räägi, vaid lähed kohe esimesel ööl ise kaevama, siis saad selle raha kätte.
Kui palju sellele tõestust leidub?
Välitööde ajal on mitu inimest väitnud, et nad on kaevanud ja on leidnud. Mitte väga suurt varandust, aga midagigi. Ühe loo peale läksin ise väga uudishimulikuks ja oleksin teinud kõik, et seda varandust näha.
Mu ämm, kes elas Saaremaal, rääkis, kuidas naaberküla naine oli väitnud, et tal on maa seest välja küntud raha, ja ilmselt oleks raha veel rohkem kätte saanud, aga kündja tegi midagi valesti, võib-olla oli näiteks vandunud – seda ei tohi teha. Kuid üks suur vanaaegne raha oli naisel olemas ja ta kiitles sellega. Läksin väga änksi täis, sest olin just lugenud 1930. aastate üleskirjutusi, kus räägiti, kuidas tolles peres oli peremees kündnud välja suure varanduse, rahakatla, aga see läks kaotsi, sest ta oli öelnud midagi valesti. Kui kuulsin, et üks raha on siiski olemas, tundus mulle, et mu elu eesmärk on see raha ära näha ja pildistada. (Naerab.)
No ei õnnestunud kuidagi tolle naisega kokku saada! Iga kord, kui mu ämm tollele rääkis, et tahan külla tulla ja raha näha, oli naine kas kodunt ära linna sõitnud, pahas tujus või haige.
Seega on rahajutud kahtlased?
Jah, see oli ilus jutt.
See, kes leidis viljapõllul õnnelille, näiteks rukkilille, ning selle koju viis, sai ühtlasi kaasa õnne ja tervist, vahendab Mare Kõiva rahvatarkust. Vilja koristamise ajal oli aga vanarahval tavaks viia viimased viljapead koju ning panna seemned jõulu ajal ilustuseks leiva peale või sisse.Foto: Kristjan Teedema
Kui meie varasemat kombestikku on mõjutanud lähinaabrid, siis viimase aja suurim mõjutaja on ilmselt Ameerika, kust tulnud halloween on meie kadri- ja mardipäeva sootuks teisejärguliseks tõrjunud?
Ameerika paljude pühade taga on mitu mehhanismi, mida meie pühadel pole, näiteks riiklik, omavalitsuste või kommertstoetus. Halloween’i teeb kergesti kättesaadavaks see, et müüakse valmis või poolvalmis kostüüme. Sealseid valmis mudeleid on hästi lihtne mujale üle kanda.
Meil ei ole välja mõeldud, kuidas turustada mardi- või jaanipäeva. Samas mäletan, kuidas mardi- ja kadripäeva rongkäigud läksid 1960. aastate alguses läbi Põltsamaa. Neid pidid järelikult soosima linnavalitsus ja koolirahvas. Võib-olla peaks kohalike traditsioonide juurutamine olema ka praegu natuke rohkem toetatud.
Kas peaksime ameerikalike tavade pealetungi vastu võitlema?
Minu meelest on kõige parem, kui jääks mingi osa vana ja teine osa oleks nii, et maitsekad kultuurikandjad, olgu Viljandis koolitatud pärimuskultuuri teadjad või Trad.Attack!-i-taolised kollektiivid, toovad juurde uusi võimalusi.
Asjade võti ongi selles, et peame neid enda jaoks ümber mõtlema. Kapsapeade kasvatamine maarjapäeval pole meile enam üldse oluline, kui just linnas ei lähe käiku targad majad, nii et kõigi akende all ja katustel hakkavad kapsas ja salat vohama. Aga miks mitte mõelda välja, kuidas kinnistada ülepanni pannkookide küpsetamise komme mõne tähtpäevaga?
Kohvi joomise või pannkookide söömise komme osutavad, et meil on väga palju kombeid, milleta tunneme end mõnes teises riigis väga halvasti. Meil on väga hästi eestipäraselt tehtud kohv, mida ei saa kaugeltki kogu Euroopas ja millest hakkame väga kiiresti puudust tundma. Ka grill-liha on midagi sellist, ilma milleta me väga läbi ei saa.
Kindlasti ei taha keegi tagasi vanu aegu, mil need, kes olid abielus, ei võinud jaanipäeval käia kiikumas või pidid vaatama lõkke juures kõrvalt, kuidas teised mängivad ja tantsivad. Abielus inimesed pidid olema nii väärikad, et nemad ei tee igasuguseid rumalusi. Siis olid paljud pühad, nagu jaanipäev, mõeldud ennekõike noortele ja nendega käis kaasas palju ennustamisi, mis olid seotud abiellumise ja laste saamisega.
Näiteks?
Mul on tore lugu, kuidas vanemad ja nooremad folkloristid olid 1950. aastate algul jaanipäeval välitöödel. Rahvakalendri uurija Selma Lätt kirjutab, kuidas noored olid kuidagi imelikud, ei rääkinud kellegagi juttu. Tavaliselt istutakse ekspeditsioonide ajal koos ja vahetatakse muljeid. Aga noored olid vaiksed ja läksid vaikselt ka magama. Hommikul olid nad väga nõutu näoga. Üks neist ütles, et ei, see ei ole võimalik. Ja teine ütles, et tema küll ei usu, et see niimoodi läheb.
Tuli välja, et nad olid käinud jaanililli korjamas. Tuleb korjata üheksa eri sorti lilli ja panna need padja alla ning selle peale peaksid unes nägema oma tulevast. Kõik nad abiellusid hiljem nonde unes nähtud noormeestega, aga keegi neist ei pidanud parasjagu toda, keda ta unes nägi, selleks kavaleriks, kellega ta kavatseb abielluda. Kuid nii see läks!
Eestlastel leidub kuuldavasti vähe armumaagiat, aga viljakusmaagiat on palju. Miks?
Arvan, et armumaagia oli varjatud, sellest ei räägitud avalikult. Kui olid pähe võtnud, et keegi sulle meeldib, pidid tegema kõike salamahti – kas usundireeglite tõttu või ei läinud see muidu täide, kui avalikult tegutsesid.
Viljakus ehk laste saamisega seotud problemaatika oli ühisem: kui oled juba aasta või kaks abielus ja lapsi ei ole, siis tekkisid küsimused, mis on valesti. Laste saamine oli väga vajalik ja kiire, selle järgi tihti hinnati, kas abielluti üldse õige inimesega. Lastetu paari kohta olid skeptilised arvamused.
Viljatust käidi sageli ravimas mitmekesi koos. Katoliku ajast on teada kombed, kui jaanipäeval ja ka teistel päevadel lasti viljakuse või lapsi toova kivi otsast olla, mida kroonik Balthasar Russow on pannud kõvasti pahaks, et mis tobedaid asju tehakse.
Millega seletada, et igasugustel maagilistel kommetel ja uskumustel leidub ka nüüdsel teaduse ja tehnika ajastul viljakat pinnast?
Inimese psüühika on üsna õrn ja salapärane. Teiseks, ega uskumused pea olema loogilised, vaid vastupidi: kogu süsteem on väga vastuoluline, kuid see ei sega inimese igapäevast loogilist toimimist ega mõtlemist mitte kuidagi. Isegi füüsik ja filosoof Madis Kõiv ütles, et oli väga häiritud, kui talle tuli tee peal vastu must kass või kana – mis tähendas ainult halba. Selle järgi võib öelda, et oleme kõik teatud eelarvamuste või uskumuste ees üsna nõrgad.
Ja mõnigi kord kasutatakse uskumusi või maagilisi võtteid enesetunde ja enesekindluse tõstmiseks. Seda tehakse igaks juhuks. Nagu mu ämmal oli kombeks öelda, miks ta pani igaks juhuks raudkangi lauda ukse alla: ega see kahju tee, aga kõik enne teda olid niimoodi teinud. Mõte oli selles, et kui loomad üle raudkangi suveks välja astuvad, ei juhtu nendega õnnetusi, sest neil on tugevad jalad ja nad on tugeva tervisega.
Hiljaaegu valmis kirjandusmuuseumi teaduril Reet Hiiemäel uurimus, kus ta küsitles lastetutelt noortelt naistelt, mida nad teevad selleks, et lapsi saada. Tuli välja, et just kuni 26-aastased kasutavad selleks palju maagilisi vahendeid ja irratsionaalseid võtteid. Üks mu kolleeg esitas seepeale nutika tähelepaneku, et kui enamik esmasünnitajaid tikub olema üle 30 aasta vana, on raske ette kujutada, et just 22–26-aastased on kohutavas mures, et nad lapsi ei saa, ja esitas küsimuse, et äkki on tegu haridustasemega. Äkki haritud naised muretsevad vähem ja mitteharitud muretsevad rohkem? Selle kohta ei oska ma midagi öelda, sest analüüsi pole tehtud.
Kindlasti tuleb maagia puhul arvestada, et kui ümberringi on kõik muutunud liiga ratsionaalseks, siis paratamatult hakkab inimeste huvi liikuma teise poole suunas. Isegi inimestevahelised suhted on liiga ära seletatud, liiga objektiivsed. Kõike katsutakse panna liiga ühestesse mudelitesse: sa pead olema õnnelik, sul peavad olema lapsed, sul peab olema see, teine ja kolmas, peavad olema haridus ja töökoht. Kõige selle saavutamiseks vajaliku hariduse ja muu õpetatava kõrval võib olla põnev katsetada ja põnev loota, et kuskil ei ole olemas mitte ainult ufod, vaid ka salapärased inglid ja haldjad ja hoidjad, kes sind aitavad.
Kas see seletab ka esoteerika suurenenud populaarsust?
Esoteerika suhtes skeptikuid on küll rohkem kui esoteerika pooldajaid, aga küsitlused näitavad, et inimesed on huvitatud tavatutest asjadest. Näiteks islandlastest on 50 protsenti kindlad, et on olemas päkapikud ja haldjad. Ja 27 protsenti usub väikeolendeid, keda nende mütoloogia on täis. Kõnekas on ka see, mida teevad inimesed siis, kui nad ei saa ratsionaalses maailmas abi: näiteks igas viies reumahaige Norras on tarvitanud alternatiivmeediku abi. Mitte et ta sealt abi saaks, aga ta lihtsalt läheb sinna, sest kroonilistele ja parandamatutele haigustele ei ole ravimeid.
Kui ratsionaalne maailm ei anna vaimu ja hinge püüetele kuidagi lahendust, toob see kindlasti mängu muude võimaluste otsimise. Võtame või jooga ja ajurveda jms, mis on piiritult populaarsed. Täiesti selge, et need annavad sulle võimaluse end arendada ja kasvatada, oma iseloomu muuta ja lisaks ka füüsiliselt väga head vormi hoida. Minu arust on see suurepärane, et on tekkinud uute nurkade alt tulevaid võimalusi, mille abil hoolitseda nii füüsise kui ka vaimu eest.
Ja muidugi põnevus! Põnev on kohtuda millegagi, mis võib-olla äkki on olemas. Mäletan oma noorusest esimesi ulmeraamatuid, Aleksei Tolstoi tõlkeid ja vendade Strugatskite teoseid – see oli absoluutselt uus maailm! Oli põnev mõelda, et võib-olla ei ole me siin maailmaruumis üksinda, nagu füüsikud pikalt väitsid.
Tulevikku vaadates on uus kuum teema tehisintellekti arendamine. Paljud targad mehed on hoiatanud, et see võib viia inimkonna hukuni. Kas siin oleks folkloristidel ka sõna sekka öelda, et prognoosida varasemate aegade uskumuste põhjal, mis võib juhtuda?
Tahaks loota, et siin juhtub väga palju seda, mis on tabanud vanu ennustajaid ja prohveteid – et nende öeldu ei lähe täide. Nende ennustustes leidub väga palju sõnumeid, et progress toob kaasa hukatuse või ühiskonna arengud on pahelised. Seni ei ole nii juhtunud.
Miks need ennustajad on puusse pannud?
Iga järgmise tehnilise uuenduse vastu tekib alati nn masinapurustajate liikumine. Mulle meenub, kuidas meil oli nõukogude ajal Eesti Keele ja Kirjanduse Instituudis suur kolakas toa täis arvutit, nimi oli vist Minsk, ja seda peeti lingvistide omandiks. Teistel ei olnud lootustki saada oma arvutit. Mind hämmastas see vaenulikkus, millega kujutati siis kurja esindajatena programmeerijaid ja arvutivõrgu administraatoreid. See hoiak meenutas mulle vanu setu rahvajutte, et näe, tal on toas kurat, telekas, mis räägib igasuguseid jõledaid asju ja laulab ka!
Muide, Eesti vanade ennustuste järgi saabub maailma lõpp siis, kui naised lõikavad endale poisipea või kui kõik hakkavad kandma nii lühikest seelikut nagu Muhu naised – neil oli erekollane rahvariideseelik, mis ulatus põlveni ja ka üle põlve.
Kas teil on samuti irratsionaalseid uskumusi või rituaale?
Ikka on. Ma ei ole kunagi sulgenud võimalust, et haldjad on ikkagi olemas. See jäi mul lapsepõlve juttudest kõrvade vahele.
Olen küll kontorirott, aga mulle meeldib hirmsasti, kui käin kuskil konverentsil, ronida kõige kõrgema mäe otsa. Mul on mitu nippi, kuidas seda teha, sest treenida ma ei viitsi. Üks nipp on selline, et tuleb kõndida aeglases kindlas rütmis ja korrata teatavat loitsu, milleks kasutan ühe Aafrika teejuhi nime. Ta oli naljakas kahemeetrine kolge, ligi 30 aastat vana ja unistas, et temast võiks saada profikorvpallur. Ta elas Keenias ilma elektrita külas ja loomulikult said aru, et tema lootus korvpalluriks saada oli null. (Naerab.) Aga ta oli ühe tuntud korvpalluri järgi teinud oma nimest lühendi, Ray Shem, mida kordan nüüd muudkui, kui mäe otsa ronin. See toimib väga hästi, ükskõik, mis on selle seletus: kas see aitab mul õiges rütmis hingata ja rahulikult kõndida või annab juhul, kui mu kontoriroti jaks otsa lõpeb – ja nagunii lõpeb –, lisajõudu, millega end mäe otsa vinnata.
Arvatavasti leidub igal inimesel selliseid kentsakaid võtteid või meetodid?
Arvan küll. Laske teha kolleegidel rahakott lahti ja näidata, mis neil seal on. Mul on kolleegil rahakotis lapse tehtud pisike sädelev kala. Laps oli selle emale teinud, et äkki toob kala talle raha. Üks taksojuht näitas mulle punastades sinist tillukest kivikest oma autos. Ütles, et ei tea, miks ta oli selle mingilt turismireisilt kaasa toonud, ega tea, miks see autos on, aga kindlasti ei juhtu mingit õnnetust. Üks kunstiakadeemia tudeng näitas mulle ehet, mille ta oli teinud pärlitest. Ta oli jäänud Kagu-Aasias taifuuni kätte ja õnnekombel pääsenud. Ta oli enne seda ostnud pärleid kokku. Pärast seda tegi ta neist pärlikee ja ütles, et arvab, et see on tagatis, et midagi hullu ei juhtu.
Mare Kõiva soovitab rahvapärimuse põhjal, et tervistamiseks on kasulik jätte münte kivi peale.Foto: Kristjan Teedema
Mul on kausitäis auguga kivikesi, mida leidub Hiiumaa ühes rannas hunnikute kaupa – huvitav, mida näiteks need annavad või toovad?
Need on väga head tervistavad ja head õnne toovad kivid. Ennemuiste raviti nendega silmi ja kõrvu ja kui nüüd õmmelda need kuskile oma riiete külge, nii et mitte keegi ei näe, siis see oleks peaaegu sama hea nagu ussi pea ehk olete kõigi kurjade inimeste, koondamiste, töö- ja tervisehädade ja muu vastu kaitstud.
Aga kui hakkaksin neid kive müüma? Kas need siis ka veel toimiksid või läheks nende maagiline vägi kaotsi?
Selle koha pealt rahvasuu vaikib. (Naerab.)
Tegelikult on selliseid asju aeg-ajalt pööratud ka igasugusteks peaaegu äriettevõteteks. Üks mu lemmik-rahvaravijaid oli Tiitsu Seiu ehk Aleksei Lesk, kes suri aastal 1956. Ta oli lonkur, põllumeest temast ei oodatud, ja ta õppis rätsepaks. Läks Liepaja linna, kus sai rätsepatööga üsna jõukaks. Õnnetuseks tuli siis revolutsioon ja, nagu ta ütles, jäi tal kaks kilo kulda Peterburi panka. Nii või teisiti ostis ta endale Saaremaale talu. Juba Liepajas hakkas ta katsetama paranormaalsete, üleloomulike nähtustega. Temast sai ravija. Ta ravis sõnade vee peale lugemisega kõikvõimalikke haigusi, kusjuures kohale ei tulnud kellelgi minna. Ta luges sõnad peale ja saatis sulle vee. Ta katsetas üldse mitmesuguseid võtted, millega saab hakkama ja millega mitte. Näiteks proovis ta vaimudega rääkida. Ja otsis kogu aeg oma maa pealt varandust, tegi selleks isegi detektormasina. Ta oli talu koha ostnud selle järgi, et sinna oli rahva juttude põhjal kulda maetud.
Aga kulda ta ei leidnud. Ta leidis mingi kivijuraka, mille kohta otsustas, et see on raadium. Ja hakkas hetkegi kõhklemata selle küljest tükikesi saagima ja jagas neid patsientidele, kes pidid selle ära sööma. Väga hea äri, kas pole! Saarlastele andis ta naljaka hinnangu: nad on Eesti ajal koolis käinud, oskavad lugeda ja kirjutada, mina ei ole päevagi eesti keeles kirjutamist õppinud, aga nemad on nii ebausklikud!
Selliste paranormaalsete nähtustega tegelevaid ja üleloomulike võimetega tegelasi näeme «Selgeltnägijate tuleproovis». On see usutav, mida tolles saates näidatakse?
Skandinaavia katsed ütlevad, et ligi 50 protsenti selgeltnägijate ennustustest või ütlustest on tõepärased.
See on õige põnev teema, mis on ka Eestis kütkestanud paljusid. Näiteks keeleteadlane akadeemik Paul Ariste helistas aeg-ajalt Äksi nõiale – nad olid head sõbrad – ja küsis, et ütle, mida mu naine teeb. Mõnikord läks Äksi nõia öeldu täppi, aga mõnikord võis ta täitsa metsa panna. Samasugust katset on tehtud ka Kaika Lainega. Näiteks Eesti Keele Instituudi direktor Tõnu Tender on esitanud Kaika Lainele küsimusi, mida see või teine kuulus inimene praegu teeb. Jällegi enamalt jaolt ei läinud täppi, aga mingi osa läks.
Ligikaudu 50 protsenti täppi minemist kõlab ju päris lootustandvalt! Võimalus kuulda tõtt oma tuleviku või haiguste kohta kõlab inimestele üsna paeluvalt.
Aga sedasi võib ka elu tuksi keerata, kui midagi liiga uskuma jääda, kas pole nii?
Jah, väga. Olen rõhutanud noortele üliõpilastele, kes tahavad minna selgeltnägijaid uurima, et nad peavad olema iseendas kindlad ja veendunud, et nad kogemata ei laseks endale ligi mingit ennustust, ei hakkaks ootama mingit katastroofi ega rikuks ära oma suhteid.
Mul on meeles kujukas lugu, kui olin esimese klassi õpilane. Enne kooli minekut oli mustlane mu emale tänaval möödaminnes ennustanud, et talle kukub kõrgelt midagi pähe. Terve mu esimene kooliaasta oli seetõttu hästi frustreeriv. Näiteks kui ema tegi ukse lahti, vaatas ta alati ruumi üle, ega kuskil kõrgel ole midagi, mis on ohtlik. See oli üsna paranoiline. Ta ei olnud nõus ka kuskile kõrgemale ronima. Meil olid kuuris kõrged puuriidad, aga ema ei läinud puid tooma. Kuid mulle ta seda ei keelanud. (Naerab.) Ainsa lapsena eeldasin emalt võib-olla suuremat tähelepanu, aga kogu oma paanikas mõtles ta rohkem iseenda peale.
Kui aasta sai viimaks läbi, saabus suur kergendus: mu ema hakkas olema ja elama nagu ennegi. Pärast aastat ennustus enam ei kehtinud.
Olen ise ka sattunud korra täiesti košmaarsesse olukorda. Läksin Kaika Laine juurde ja ukse peal tuli mulle vastu tema hea sõbranna, kes on ennustaja. Ta vaatas mulle otsa ja tegi seda, mida olen alati püüdnud vältida: et ma ei satu teadlikult olukorda, kus laseks ennast ravida või ennustada. Ta vaatas mulle otsa ja ütles paar väga häirivat lauset, millest viimane kõlas nii: su tütar satub liiklusõnnetusse.
See oli äärmiselt häiriv. Kuna esimene pool, mida ta ütles, oli tõepärane, siis teine pool tundus samuti tõepärane.
Kui mu vanem tütar sattus Tallinnas avariisse ja sai kergelt põrutada – kõigest autoklaas läks puruks –, siis tead, kui painav oli mõelda selle üle, kas see nüüd oli liiklusõnnetus, kas see oli piisav või ma pean veel midagi ootama või juhtub midagi mu noorema tütrega! Saad ju aru, et oled iseenda peas ja hinges lasknud lahti koletise. Nii et need pole süütud asjad.
Järeldus oleks siis, et kui inimesed tahavad pääseda igasugusest jamast, ei taha, et keegi nende elu ära rikuks, ega loodaks tarbetute asjade peale, tuleks seda laadi irratsionaalsed ja müstilised asjad ära keelata? Aga kahjuks ei saa seda teha...
Jah, see on õige järeldus. Kunagi ütles mu hea noorpõlvesõber, teadusfilosoof Enn Kasak, et maailma saaks oluliselt parandada – kuulujutud tuleks ära keelata.
Ehk sama tuleks teha ennustuste ja muu sellise, ütleme, folkloorsega?
Jah, aga see on liiga suur suutäis. Selle hea tõestus on ameeriklaste püüd keelata ära kõik stereotüübid eri rahvaste ja rahvuste kohta – lootusetu. Lootusetu! Nad usuvad, et hariduse, koolituse ja kõige muuga on võimalik stereotüüpe välja juurida. Jah, on võimalik saavutada olukord, et meedias ei kirjutata sellest ja avalikult ei öelda, et näiteks itaallased haisevad ja poolakad joovad vetsupotist, nagu räägivad naljad, või midagi muud sellist. Aga see puudutab vaid viisaka käitumise pealispinda. Seda, mis jääb pealispinna alla, mõjutab hoopis miski muu.
Nii et rahvalikud stereotüübid, olgu või see, et jaanipäev on eestlaste suur joomapidu, jäävad elama sellegipoolest?
Jah. Neist on väga raske lahti saada.
President Kersti Kaljulaid andis tänavu veebruaris Eesti Vabariigi 99. sünnipäeva eel Mare Kõivale Valgetähe IV klassi teenetemärgi.Foto: Jaanus Lensment
Mare Kõiva (63)
Eesti kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna juhataja, Eesti-uuringute Tippkeskuse juht
Sündinud 26. veebruaril 1954 Põltsamaal
1973 lõpetas Elva keskkooli humanitaarklassi
1973–1979 Tartu Ülikool eesti keele ja kirjanduse, rahvaluule eriala
1979–1985 Eesti Keele ja Kirjanduse Instituudi rahvaluule sektori assistent
1985–1988 Eesti Keele ja Kirjanduse Instituudi aspirantuuris
1988–1990 Eesti Keele Instituudi teadur
1990 kaitses Keele ja Kirjanduse Instituudis doktorikraadi Eesti loitsude teemal
1990–2000 Eesti Keele Instituudi vanemteadur, rahvausundi uurimisrühma juhataja rahvaluule osakonnas
2000–... Eesti kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna juhataja
2000–2014 Eesti kirjandusmuuseumi vanemteadur
2000–2007 Eesti Kultuuriloo ja Folkloristika Keskuse rahvausundi ja meedia uurimisrühma juht
/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
/nginx/o/2017/06/20/6802323t1h43e3.jpg)
