Koidula kaugvaates

Madli Puhvel «Lydia Koidula. Elu ja aeg», tõlkinud Tiina Randviir, Katrin Kiik ja Krista Mits, 304 lk. Foto: Ajakirjade Kirjastus, Tallinn 2016

​California ülikooli meditsiiniprofessori Madli Puhveli (1939) erialatöö kõrvalt kirjutatud raamat Lydia Koidulast on ilmunud juba neljal korral: aastatel 1995 ja 1999 inglise keeles ning viimase poole aasta jooksul kahel korral ka eesti keeles.

Koidula elulugusid on meil varemgi ilmunud hea hulk, alates Aino Kalda lennukalt esseistlikust «Tähelennust» (1918, 1929, 1999) kuni Bernard Söödi lühimonograafiani (1961) ning Karl Mihkla pikema ja pedantselt põhjaliku elulooraamatuni (1965).

Käest libisenud Koidula

Kõigil neil biograafidel kippus Koidula aga kuidagi nagu käest libisema, liigne (melo)dramatiseerimine (Kallas) või ka idealiseerimine (Mihkla) ei loonud päriselt veenvat isikuportreed.

Vahest kõige usaldusväärsemaks allikaks on jäänud Aino Undla-Põldmäe artiklite kogumik «Koidulauliku valgel» (1981). Sisaldamata küll terviklikku Koidula biograafiat, pakub see ikkagi väga olulisi tähelepanekuid ja järeldusi mitmest Koidula elu sõlmpunktist. Esimest korda on selles kogumikus paindlikult ja veenvalt lahti seletatud just Kroonlinna-aastad ja paljuvaieldud abieludraama.

Undla-Põldmäele toetub suuresti ka Madli Puhveli algul ingliskeelsele lugejale mõeldud käsitlus. Ladusa ja ümmarguse, tiheda ja tasakaaluka, ühtlaselt väljapeetud elulooraamatu peamine püüdlus on, nagu alapealkirigi ütleb, asetada Koidulat oma aja taustale (loomingust on siin juttu suhteliselt vähe).

Teatav asjalik distantseeritus on ühtaegu nii teose tugevus kui ka nõrkus. Autor vaatleb oma kangelannat justkui maksimaalselt erapooletult.

«Ent distantsiga käib kaasas vastuvõtja, lugeja jahedus,» märkis juba 1995. aasta esmaväljaande arvustaja Anne Behrndt. «Puhvel käsitleb teemat põhjalikult, tal on tunnetust ümbruse mõju ja aja muutuste suhtes, ta valgustab neid. Ta on sukeldunud sügavale arhiividesse ja kalastanud seal muljet avaldava innuga. Ometi jääb tunne, et kokkukuhjatud teave kasvab üle pea.» (Akadeemia 1996/6, lk 1307-1308, tlk Ene-Reet Soovik.)

Eestikeelse tõlke toimetamise puudujääke on esile toonud Sirje Olesk mai Keeles ja Kirjanduses. Kuid selles detailitäpses ja teaduslikult kaines eluloos polegi tahetud kõikidele i-dele punkte peale panna.

Toogem näiteks Koidula ja Kreutzwaldi ainulaadselt tundejõulise suhtlemise salapärane lõppakord: «Kui Koidula tuli Tartusse ja viibis seal 1878. aasta maist detsembrikuuni, siis elasid nad vaid paar kvartalit teineteisest eemal, aga kas nad veel kunagi kohtusid või hiljem teineteisele kirjutasid, sellest ei ole meil tõendeid.» (2016, lk 136-137.) Sellised lahtised otsad võiksid kindlasti intrigeerida tulevasi uurijaid.

Veel üks elulugu

Ja kohe ongi ilmumas veel üks Koidula elulugu, seekord Malle Salupere sulest (kirjastus Tänapäev).

Teades selle autori kirglikku ja poleemilist natuuri, on oodata hoopis teistsugust, Puhveli raamatut olulisel määral täiendavat biograafiat. Küllap aitab siis ka kriitiline kõrvutus anda lähemat hinnangut nii Madli Puhveli kui ka Malle Salupere tööle.

Madli Puhveli «Lydia Koidula. Elu ja aeg» tõlke teine trükk on hiljuti ilmunud Maalehe raamatusarjas «Eestile elatud elud». Ingliskeelne originaal: «Symbol of dawn: the life and times of the 19th-century Estonian poet Lydia Koidula», Tartu Ülikooli Kirjastus 1995 ja 1999.