Greenrose Faire teab parimat palavikuravimit

Kairi Janson
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Greenrose Faire’i moto on “Ei mingeid elektrikitarre!”.
Greenrose Faire’i moto on “Ei mingeid elektrikitarre!”. Foto: Pauli Borodulin

Keldi folkrokki viljelev Tampere bänd Greenrose Faire on läbini maagiline: ansambli muusikat toidab fantaasiakirjandus, nad mängivad rokki elektrikitarrita ja suudavad vihmaloitsu abil sajugi esile kutsuda.

Pool tundi enne esinemist istub bändi juhtkuju, lauljanna Salla Rimmi ruumi kõige pimedamas nurgas ja naeratab kavalalt. Viiulimängija Hanna Heinonen harjutab oma soolosid ja basskitarrist Mikko Kaipainen vaidleb trummar Tomi Hyttisega viimase jäähokimängu üle.

Varsti kuulevad bändiliikmed sissejuhatava pala algusnoote. Nüüd on esimese trummilöögini lippude ja väätidega ehitud laval aega täpselt kaks ja pool minutit. Kõik kuus ansambli liiget, nende seas nüüd klahvpillimängija Petri Hannuksela ja buzukimeister (buzuki ehk Kreeka näppekeelpill, toim) Niilo Sirola, tõusevad, kallistavad üksteist ja lepivad kokku, et sellest tuleb nende seni parim kontsert.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles