Aina rohkem Eesti noori ei taha vanemate juurest välja kolida

Tuule Põldsaar
, Koduportaali toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Enamasti pole vanematega koos elamise puhul tegu vaid laiskusega.
Enamasti pole vanematega koos elamise puhul tegu vaid laiskusega. Foto: www.flickr.com

Lõuna-Euroopas on tavaline, et järeltulijad elavad koos vanematega ka kümneid aastaid pärast täiskasvanuks saamist. Eestis peetakse aga normiks pärast keskkooli lõpetamist kohe üürikorter võtta ja omal kulul elama hakata. Sellest tavast hoolimata suureneb aga ka meil nende noorte arv, kes veel täiskasvanunagi vanematekodus püsivad.

Kui vanasti elati suurtes peredes ja vahel magasid ühes toas koos koguni mitu põlvkonda, siis tänapäeval suhtutakse ema-isaga koos pesitsejatesse mõningase eelarvamusega. Enamasti arvatakse meie ühiskonnas, et vaid varakult üksi elama asudes on võimalik saada iseseisvaks ja edukaks.

«Ma ei kujuta ettegi, et oleksin pärast gümnaasiumi lõpetamist näiteks koju passima jäänud ja vanematega edasi elanud,» räägib 21-aastane üliõpilane Eleryn Tiit, kelle jaoks oli pärast kooli lõppu kodunt välja kolimine iseenesestmõistetav ja loomulik. «Muidugi oleks mugav, kui keegi teeks minu eest süüa, maksaks arveid ja peseks mu pesu,» arutles ta. «Samas on aga ka omaette elamisel palju plusse – saan kutsuda sõpru külla siis, kui tahan ega pea kellegagi kogu aeg arvestama.» Siiski tõdeb neiu, et peamine põhjus, miks ta vanematekodust välja kolis, oli siiski soov minna õppima teise linna, nii et muud ei jäänud lihtsalt üle.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles