Aimar Ventsel: jutt loodusrahvaste loodusharmooniast on linnaaktivistide jura

Aktivistid Haaberstis hõberemmelga ümber. Foto: Liis Treimann

Möödunud päevadel on mul mitu korda üle ekraani jooksnud väide «Aga eestlased on ju loodusrahvas!». See peaks nagu tähendama, et loodusrahvad on erilised loodusehoidjad. Aga kuidas sellega siis on, küsib etnoloog Aimar Ventsel.

Mõiste «loodusrahvad» on omaette väljamõeldis, 18. ja 19. sajandi romantiliste tugitoolifilosoofide leiutis. Kuna aga antud väite esitajad näivad panevat eestlasi boreaalsete metsarahvaste kilda, siis ma ütlen, et Masingut on tervistav lugeda, aga tegelikkus on ikka väga teine. Lühidalt, ökoloogiline mõtlemine ja metsarahvad on teineteisest ikka väga kaugel.

Ma olen juba enam kui kaks dekaadi tegelenud uurimistööga Siberi Arktikas. Niipalju kui ma olen olnud taiga- ja tundrarahvaste seas, siis ennekõike paistavad nad silma kirgliku sportküttimise poolest. Tulistatakse kõike, mis lendab, jookseb või ujub ja püssi ette satub, hoolimata sellest, kas on liha vaja või mitte. Selle sain ma selgeks juba 1995. aastal, kui ma esimest korda hantide juures olin. Ma olen sellist sportlaskmist ka hiljem näinud ja isegi kaasa teinud.

Teine väide on see, et loodusrahvad justkui ei soovi igasugu träna, sest nad elavad harmoonias universumiga ja tarbimiskultuur on neile võõras. Olin paar aastat tagasi jälle Põhja-Jäämere äärses tundras dolgaanide juures. Asjad olid muutunud, rahvas oli paiksemaks jäänud [omaette teema] ning põhjapõdrajahi asemel rohkem tegelema hakanud kalapüügiga. Iga mehe unistus oli püüda kala, et selle eest osta Yamaha mootorsaan ja vahetada välja vene Buran.

Yamahat oli vaja, et paremini kala püüda ja küttida. Küttida ja kala püüda on aga vaja, et osta hirmkallist kütust ja varuosi sellesamale Yamahale. Kui raha üle jäi, siis ka mobla, telekas, naisele riideid.

Võib ju väita, et vanasti olid asjad teistmoodi ja siis harmoonia kõiksusega rokkis taevani. Arheoloogid väidavad, et mammutid surid välja, sest nad lihtsalt söödi ära. Aeti niikaua püünisauku, kuni polnud kedagi enam ajada.

Arusaam, et metsarahvad ei taha midagi ja on rahul sellega, mis neil on, on ikka väga tobe. Niipea kui boreaalsetest rahvastest teateid tulema hakkas, oli ka kohe selge, et nad tegelesid intensiivselt kaubitsemisega ehk siis kommertsjahiga ja -karusloomapüügiga. Selleks muutus kogu nende majandussüsteem – toidu ja kehakatte asemel hakati küttima/lõksustama müügiks. Eesmärgiga osta hulga ebavajalikku nänni nagu alkohol, tubakas, vabrikuriie jne.

Koprad, sooblid ja muud karusloomad suretasid välja ikka põlisrahvad. Omaette teema on metsarahvaste suhtumine metsapõlenguisse, metsa kogemata või tahtlikku süütamisse, ma võiks sellest palju kirjutada. Aga lugege raamatut «Kolmekesi kõnnumaal», seltsimehed! Niipalju siis geneetilisest loodushoiust.

Üks asi on meie boreaallastel siiski ühine nende pärisboreaallastega. Toda loodusharmoonia jura kipuvad põhjarahvaste juures ajama aktivistid, kes elavad linnas, saavad palka, reisivad ringi ja eriti metsas-tundras ei käi. Samamoodi, nagu FB-klikkajad.