Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Galerii: Eesti ainsa vangilaagri viimased päevad

4
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje

Sajad vangid oma hierarhia järgi päevi okastraadi taga mööda saatmas, dikteerides võimuesindajatele omi tingimusi – selline on paljude ettekujutus Eesti vanglatest. Tegelikult on Eestis alles vaid üks laagritüüpi vangla ja sellegi viimased päevad on kohe-kohe käes.

«Meil Eestis räägitakse, et oleme edukas e-riik, aga tegelikult oleme väga edukalt suutnud reformida oma vanglasüsteemi ja meie käest käiakse õppimas,» räägib Hannes Liivak, kes juhib alates eelmise aasta sügisest Tallinna vanglat. Vanglasüsteemiga on ta olnud seotud alates 1993. aastast.

Kui paljud teised Ida-Euroopa riigid valisid tema sõnul vanglasüsteemi uuendamiseks «õpetame vanale karule uusi trikke» lähenemise, siis Eestis otsustati kinnipidamisasutustesse tuua tööle uued, sisekaitseakadeemias hariduse saanud inimesed. Just see otsus, aga ka seniste laagervanglate asemele uute kambertüüpi kinnipidamisasutuste rajamine ongi põhjuseks, miks eestlasi kutsutakse võõrsile vanglareforme tegema.

Tallinna vangla direktor Hannes Liivak. | FOTO: Eero Vabamägi

Pealinna südames, Kalevi staadioni lähistel asuv Tallinna vangla on viimane n-ö laagertüüpi kinnipidamisasutus Eestis. «Tallinna vangla on arhitektuuriliselt laagertüüpi vangla,» täpsustab Liivak oma valdusi näidates. N-ö laagriosas elavad süüdimõistetud.

Eeluurimise ajaks kinni peetud inimesed elavad 1990ndatel aastatel algselt voodite tootmise tsehhiks rajatud hoones. Häda saab ära ajada oma kambris, kuid duširuum on koridori peal ja sinna pääseb korra nädalas. Eelvangistusosakonnad on kinnised, st päevaseks ajaks osakonna kambrite uksi ei avata.

Kui kinnipeetul on raha elektri eest tasuda, võib tal kambris olla oma teler. Nii oli ringkäigu ajal näha, et mõneski kongis oli seinal kolm telerit, mis kõik näitasid eri kanalit.

Selle värava taga asub Eesti viimane laagertüüpi vangla. | FOTO: Eero Vabamägi

Kelle käes on vanglas võim?

Vangla Veerenni tänava poolsel küljel aga asuvad kaks ühiselamu tüüpi hoonet, kus elukorraldus sarnaneb omaaegsele vangilaagrile. Päeval on kambrite uksed lahti ning vangidel on võimalik ringi liikuda.

«Täna juhib vanglas elu riik, mitte nii nagu omal ajal Murrus, kus võim oli vangide käes,» rõhutab Liivak korduvalt. Kui Murru vanglas oli tippaegadel 2000 vangi, siis Tallinna vanglas on neid hetkel 770, neist 540 süüdimõistetut ja 230 vahistatut. Kuigi vangide arv on aasta aastalt vähenenud, tuleb uus Tallinna vangla 1200-kohaline.

Liivaku sõnul on Tallinna vanglas peamiselt lühiajalist ja kergemat karistust kandvad süüdimõistetud nagu vargad, roolijoodikud. Eluaegsed ja ohtlikud vangide viidi üle Viru ja Tartu vanglasse.

Kõrge turvarisk

Vanglaülem tunnistab, et kesklinnas asuv vangla ei ole mõistlik, sest turvarisk on suur. «Ei pea just olema (odaviskaja - toim) Andrus Värnik, et siit midagi üle aia visata,» tõdeb ta. Teise korruse aknast on näha, et tänav algab sisuliselt kohe vanglamüüri tagant. Seetõttu on ka vangla laagritüüpi osa õueala kaetud võrguga, et midagi lubamatut üle aia ei potsataks. «See ei ole meil lindude peletamiseks, nagu võiks arvata,» sõnab Liivak.

Just turvariskide vähendamiseks ongi Liivaku sõnul otstarbekas rajada uued vanglad linnast välja, nagu on tehtud Jõhvis või Tartus, kus on piisavalt ruumi turvatsooni loomiseks ümber vangla. «Meil on siin paari-kolmemeetrine müür, aga katsu sa Jõhvis üle kuuemeetrise ronida,» räägib Liivak.

Viimane põgenemine vanglast oli 2015. aastal, kui kaks vahistatut said jooksu, kasutades vanglapiirde remondi ajaks püsti pandud tellinguid. Üks põgenik on tabatud, teine mitte. «Seal oli mitme asjaolu kokkulangemine, mis täpselt juhtus, me ei räägi. Me oleme juhtunust õppinud,» sõnab Liivak.

Loe lisaks: «Tallinna vanglast põgenes öösel kaks vahistatut»

Naiste osakonnas oli pesupäev. | FOTO: Eero Vabamägi

Pärast Harku naistevangla sulgemist 2015. aastal koliti sealsed elanikud üle Tallinna. Vaid emad koos kuni kolme-aastaste lastega on Tartu vanglas, sest pealinnas puuduvad neile sobivad elutingimused. Uude Tallinna vanglasse aga tuleb eraldi osa just selliste emade jaoks. Praegu on Tallinna vanglas 124 naist, kelle keskmine karistusaeg on neli-viis aastat.

Vang peab olema kodu lähedal

Kui järgmisel aastal valmib Tallinna piiril Soodevahe külas uus vangla, siis tuuakse sinna karistust ära kandma ka karmimate paragrahvide alusel pikaks ajaks trellide taha saadetud mehed. «Poliitika on, et inimene oleks n-ö kodulähedases kinnipidamisasutuses, et tal säiliks kontakt perekonnaga,» räägib Liivak. Ta märgib, et kui vanasti nägid vangid Patareis läbi trellide merd ja lahkuvaid laevu, siis uues vanglas näevad nad vabadusemärgina lennukeid tulemas ja minemas.

Kui naisi on kinnipeetavate seas vaid viis protsenti, siis valvuritest moodustavad nad peaaegu poole. Liivak tunnistab, et kuigi õrnem sugu saab oma tööga hästi hakkama, tekitab see pisut probleeme. Näiteks ei saa naine otsida läbi meessoost kinnipeetavat. Seda tööd aga tuleb vanglas ette üksjagu, sest regulaarselt otsitakse kambreid ja kinnipeetavate asju läbi.

Üks paljudest peidikutest, mis avastati naiste osakonna ühe kinnipeetava madratsist. | FOTO: Eero Vabamägi

Ootamatud leiud

Kui astume ringkäiku tehes sisse naistevangide üksusesse, on läbiotsimine parajasti pooleli. Õhuke poroloonmadrats on külje pealt pooleks lõigatud ning valvur võtab sealt välja traadist asjanduse. Ajakirjaniku võhikliku küsimuse peale, mis see on, tõttab madratsiomanikust brünett neiu selgitama, et sellega saab teha sooja vett. (Vahemärkusena olgu öeldud, et koridoris oli kiirkeedukann olemas).

Kui väiksematest aukudest tuleb veel välja tikk ja tubakapuru, teeb valvur otsuse, et seda madratsit ei ole võimalik enam kasutada. «Sa oled iga kord nii rõõmus, kui ma midagi keelatut leian,» imestab valvur. Kuna peidikuid on nii palju, siis otsustab valvur madratsit mitte tagasi anda ja neiule uus asemele anda.

Madratsi omaniku sõnul saab selle isetehtud seadeldisega sooja vett teha. | FOTO: Eero Vabamägi

Naiste osakonnas on kambrite uksed päevasel ajal lahti ning «päevinäinud» on kõige leebem sõna sealsete elutingimuste kirjeldamiseks. Kitsukese koridori otsas on lae all teler, kaks naist seavad end põrandale istuma, et vaadata  «CSI kriminaliste».

Tallinna vangla naisteosakonnas on aeg seisma jäänud. Põrandat katab Soome papp ja koridoris on põrandalaudade vahel nii suured praod, et pühkimisel pole kühvlit vajagi. | FOTO: Eero Vabamägi

Koridori otsas on lukustatud sotsiaalse rehabilitatsiooni osakond, mille kambrid näevad välja sama räsitud kui teised. Küll aga on seal euroremondi tiitlit väärt duširuum koos pesumasinaga ning puhketuba süntesaatori, velotrenažööri, külmiku ja mikrolaineahjuga. Kapi peal on lisaks ikoonile ka kollaaž perepiltidest, nii mõnelgi neist on väga väike laps.

«See osakond on neile, kes soovivad vabaneda sõltuvushäiretest, olgu selleks siis suitsetamine või narkootikumid, ja osalevad selleks vastavates sotsiaalprogrammides,» selgitab Liivak. Korralik pesuruum ning võimalus vändata velotrenažööril mitte kord nädalas, vaid siis kui isu tuleb, peaks naisi motiveerima.

Pisteliselt tehakse naistele teste, et kontrollida, kas nad on suutnud lubadust pidada. «Kambriaknad on avatavad ja kui väga tahta, siis on võimalik anda midagi akende all olevast jalutushoovist kambrisse, kuigi valvur on samal ajal õues,» selgitab vanglajuht, kuidas muidu kaasvangidest eraldatud naised näiteks suitsu kätte saavad.

Päeval on naiste osakonnas kambriuksed lahti ja selle koridori teises otsas on ka üks teler. | FOTO: Eero Vabamägi

Vangla klassijuhatajad

Kui vanglatöötajate puhul tulevad inimestele esimesena meelde valvurid, siis Liivaku kinnitusel on väga oluline roll kontaktisikutel. «Nad on nagu klassijuhatajad, kes hoiavad 25 inimesel silma peal,» selgitab Liivak. Nii nagu teab oma tööd hästi tegev klassijuhataja täpselt, kus Mari ema töötab ja millised probleemid on Jüril kodus, on sama ülevaade ka kontaktisikul, kes siis selle info alusel peab otsustama, milliseid teenuseid kinnipeetav vajab.

«Tema otsustab, et sa pead minema vihajuhtimiskoolitusele, et sul kõrtsi minnes ei tekiks tahtmist rusikaid käiku lasta, kui keegi kurja pilguga vaatab,» toob vanglajuht näite. Kuigi kontaktisikud on sageli nooremad kui kinnipeetavad, saavad nad Liivaku kinnitusel enesekehtestamisega hästi hakkama. «Just seda sisekaitseakadeemias õpetatakse, kuidas seda tööd teha ja inimestega suhelda,» sõnab ta.

Ringkäigu ajal oli 20 kartserist asustatud kolm. Sellistes tingimustes saab inimest hoida kuni 45 päeva. | FOTO: Eero Vabamägi

Vangla lõpu ootel

Osa hooneid seisab Tallinna vangla alal tühjana, mõnel on katuski lume raskuse tõttu juba aastate eest sisse kukkunud. Liivaku sõnul pole mõtet praegu, kui uue vangla ehitus varsti lõppeb, kambreid remontida ega hooneid korda teha. «Kui vangla on siit läinud, siis tehakse kõik nagunii maatasa ja siia kerkivad kortermajad. Ilmselt nii mõnigi hakkab magama praeguse kartseri kohal,» räägib Liivak.

Tallinna vangla on viimane laagritüüpi vangla Eestis. | FOTO: Eero Vabamägi

Kuigi vanglaalal ringi liikudes on tunne, nagu oleks sattunud eelmise sajandi 80ndatesse, kinnitab Liivak, et toonast vanglaõhustikku enam ei ole. Toonane jõhker vangla subkultuur on jäädavalt kadunud. «Meil pole enam alles mitte ainult toonaseid vangivalvureid, vaid ka vange. Inimesed ei tea enam, mida tähendab dvoika või pjatorka (omaaegsed vanglate hüüdnimed - toim),» kinnitab ta.

Vanglaülema sõnul pingutatakse kõvasti, et uut subkultuuri ei tekiks. «Eks konfliktid kipuvad tekkima olmetülide baasil, sest kui sa päevast päeva ja aastast aastasse kuuled sama inimest rääkimas samu asju, siis mingil hetkel on konflikt kerge tekkima,» selgitab Liivak. Ta kinnitab, et kui «Jüri või Mari seisab madrats kaenlas kongiuksel ja kinnitab, et tema selles kambris enam olla ei taha», siis vangla lahendab olukorra nii, et kambrit ei vaheta mitte Jüri või Mari, vaid see, kes käskis tal ära minna.

Sisekaitseakadeemia korrektsiooniosakonna tudengid käivad vanglas praktikal. Pildil Toomas Kiisla. | FOTO: Eero Vabamägi

Noor vangivalvur: enamik tulevasi vangivalvureid on naised

Toomas Kiisla on üks neist sisekaitseakadeemia kadettidest, kes Tallinna vanglas suvel töötavad. «Tulin siia n-ö tänavalt, kuulsin kaitseväes, et selline võimalus on olemas ja läksin proovima,» räägib noormees. Kaitseväes oli ta saanud parameediku väljaõppe ja teadis, kuidas kiirabi töötab. Vanglatöö tundus talle huvitav. «Eks politseisse on tahtjaid rohkem, sest nad on rohkem n-ö pildil, neid näidatakse igal pool,» tunnistab noormees. Vanglatöö plussidena nimetas ta korralikku palka, aga ka seda, et tegu on riigitööga, millega kaasnevad hüved.

Tema kursus alustas mullu sügisel 20 inimesega, kevadeks oli neid alles 15. «Mõnele see eriala lihtsalt ei sobinud,» selgitab Kiisla. Praegu on kursusel vaid kuus noormeest, ülejäänud on neiud. Miks vangivalvuri amet just neidude seas nii populaarne on, ei osanud Kiisla arvata. «Ega me ole sellest omavahel ka rääkinud,» lisab ta.

Tagasi üles