Keskaegne tartlane hoidus veest ja hambapesust

Kaspar Koort
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mari-Anne Liblik hoiab käes üht 251 uuritud lõualuust. Keskealise naise ülalõuas haigutas suur tühimik, mille oli põhjustanud kaugele arenenud juurepõletik.
Mari-Anne Liblik hoiab käes üht 251 uuritud lõualuust. Keskealise naise ülalõuas haigutas suur tühimik, mille oli põhjustanud kaugele arenenud juurepõletik. Foto: Kristjan Teedema

Viiesaja aasta eest polnud suuhügieen tartlase seas just au sees ning vee asemel eelistati kurku kasta pigem õlle või piimaga. Need on mõned järeldused, milleni jõudis oma magistritöös Tartu kesk- ja varauusaegsetel luustikel esinevaid hambapatoloogiaid uurinud arheoloog Mari-Anne Liblik.

Liblik võttis sõna otseses mõttes luubi alla 251 kolme aasta eest Jakobi mäelt välja kaevatud skeletti. Täpsemalt huvitasid teda kunagiste tartlaste lõualuud ning hambad, mida oli kokku 5188. Need kõik tuli üksipulgi läbi uurida.

«Hammas on kõige tugevam osa luustikust, koosnedes suures osas anorgaanilisest ainest. Seetõttu ei hävi hambad sama kiiresti kui ülejäänud luustik,» märkis Liblik. Tema töömeetod oli hammaste visuaalne vaatlus, abiks tänapäevased hambaarstide tööriistad. 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles