Magistritöö: lapsed on küberkiusamisega üsna harjunud

Liisa-Lotta Veiken
, suvereporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Iris Kumari kaitses magistritöö «Küber­kiusamine Eestis ja selle õiguslik regulatsioon» ning lõpetas sellega Tartu ülikooli õigusteaduskonna Tallinnas.
Iris Kumari kaitses magistritöö «Küber­kiusamine Eestis ja selle õiguslik regulatsioon» ning lõpetas sellega Tartu ülikooli õigusteaduskonna Tallinnas. Foto: Erakogu

Tartu ülikooli õigusteaduskonna lõpetanud, praegu üheksakuuse lapsega kodus olev Iris Kumari kaitses tänavu kevadel magistritöö küberkiusamisest. Ta uuris, kuidas on lood küberkiusamisega Eestis ja milline on õiguslik regulatsioon. 

Selgus, et lapsed on küberkiusamisega üsna harjunud ning karistusseadustikus pole olemas sellist sätet, nagu küberkiusamine. Kaitse on võimalik nii tsiviilõiguslike kui ka karistusõiguslike sätete kaudu, sõltuvalt teost, mis toime pandi.

Iris Kumari, miks otsustasite magistritöös keskenduda just küberkiusamisele Eestis?

Mul oli selle teema vastu isiklik huvi, sest minu poeg puutus kokku küberkiusamisega. Temaga lahenes asi hästi, minu teadmised küberkiusamisest on aga muutunud märksa laiemaks. Tekkis huvi, kui levinud see probleem Eestis on: kes on ohvrid, kes kiusajad. Mida on riik ette võtnud probleemiga võitlemiseks? Milline on vastav seadustik ehk kuidas on lapse õigused kaitstud?

Võtsin aluseks Eestis varem tehtud uurimistööd. Neid oli 20 ringis.

Miks meil üldse esineb küberkiusamist ja kas Eesti eristub selle poolest kuidagi ülejäänud maailmast?

Eestis ei esine küberkiusamist rohkem kui mujal maailmas. See on üldlevinud probleem kõigis riikides, kus on arenenud internetivõrk ja lastel võimalus seda vabalt kasutada. 

Kiusamist üldse on aegade algusest olnud ja ilmselt nii see ka jääb. Arvestades tehnoloogia arengut ja noorte suhtluse kolimist virtuaalmaailma, on kiusamine võtnud lihtsalt uue kuju. Lühidalt öeldes ongi ju küberkiusamine kiusamine tehnikavahendite kaudu. 

Kuidas noored küberkiusamisse suhtuvad?

Minu tööst tuli välja mitmesuguseid näiteid, aga jäi silma ka seda, et nad on kiusamisega üsna harjunud. Nad on seda võrdlemisi palju pealt näinud ning tihti mingil määral ka kogenud. 

Kuidas saavad noored ise end küberkiusamise eest kaitsta?

Kõige lihtsam tõde on see, et internetis tuleb olla ettevaatlik. Tuleb hoolega kaaluda, mida postitada ja milliseid pilte üldse üles laadida. 

Eestis ei esine küberkiusamist rohkem kui mujal maailmas. See on üldlevinud probleem kõigis riikides, kus on arenenud internetivõrk ja lastel võimalus seda vabalt kasutada.

Internetti postitatud ja tuttavate või sõpradega jagatud fotode puhul tuleb arvestada, et need võivad sinu enda tahtest hoolimata jääda kübermaailma ringlema igaveseks. Kunagi ei saa välistada, et keegi salvestab su foto oma arvutisse ja kasutab seda kunagi hiljem ära mingitel halbadel kaalutlustel. Kuritarvitamise ja kiusamise võimalusi on paraku väga palju.

Lisaks tuleb kindlasti vaadata, kellega suhelda. Minu poja kogemus oli selline, et ta mängukaaslaseks oli poiss, keda ta polnud kunagi näinud. Arvutimäng on selline, kus tehakse meeskonnad, ja mängides nad suhtlevad omavahel Skype’is. Ühel hetkel läksid poisid tülli ja siis hakkas tema mängukaaslane teda ähvardama, öeldes, et teab, kus ta elab, ning tapab tema ja ta pere ära.

Milliseid võimalusi pakuvad meie seadused küberkiusamisega võitlemiseks?

Esiteks tuleb tähele panna, et küberkiusamine on väga lai mõiste: see hõlmab palju erinevaid kiusamiskäitumisi ja kiusamisvõimalusi. Karistusseadustikus ei ole eraldi sätteid küberkiusamise kohta. 

Kõige tähtsam on, et kiusatav ei jääks oma hädas üksi. Ta peab juhtunust oma vanematele rääkima. Kui neile ei saa rääkida, siis võiks rääkida mõnele teisele täiskasvanule, keda ta usaldab. Kui pole ühtki usaldusväärset täiskasvanut, siis on olemas spetsiaalne lasteabitelefon, mis annab nõu.

Kui küberkiusamine on aset leidnud ja vanemad sellest teada saanud, siis peaksid nad esmalt olukorda hindama ja vaatama, kellega on tegu, kes on kiusaja. Kui asi on tõesti väga tõsine, tasuks teha probleemsete seikade jäädvustamiseks ekraanitõmmised või salvestada asjasse puutuvad suhtlused. 

Vajaduse korral tuleb pöörduda politseisse. Kuid ei maksa unustada, et tegu on lastega, ning enamasti aitab ka see, kui võtta ühendust kiusaja vanematega või pöörduda kooli poole.

Kas magistritöö tulemused pigem üllatasid teid või olid ootuspärased?

Pigem ootuspärased. Olin ise lähedalt näinud, mis sotsiaalmeedia kontodel ja ka virtuaalmaailmas laiemalt toimub, nii polnud see väga üllatav. Pigem üllatas see, et paljud lapsed ei pöördu vanemate poole ja vanemad ei teagi. 

Ühes uurimuses, mida käsitlesin, oli uuritud lapsi ja vanemaid ning vanemad arvasid, et nende lapsed pole küberkiusamisega kokku puutunud, samal ajal nende endi lapsed kinnitasid vastupidist. See on üsna tavaline, et vanemad pole teadlikud sellest, mida nende lapsed arvutis teevad ja kellega nad kokku puutuvad. See oli tõepoolest halb avastus.

On muidugi lapsi, kes räägivad vabamalt kiusamisjuhtumitest, kuid sagedamini piirduvad nad sõprade ringiga või jäävad sootuks üksi. Eks siin sõltu palju selles, millised on lapse igapäevased suhted vanematega.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles