Eesti meeste võrkpallikoondis alustab täna MMi lisavalikturniiri Belgias Kortrijkis, kus järgmisel aastal peetavale MMile jõuab kuue meeskonna seast üks. Postimees piilus arhiivi ning uuris, milline oli seis kaheksa aastat tagasi, kui võrkpallikoondis proovis MMile pääsu Serbias Kragujevacis. Järgnev artikkel ilmus 11. augustil 2009.
Nii nagu paljud teised, pidid ka 18 Eesti võrkpallikoondislast kaks nädalat tagasi varbad mereveest välja vedama ja päikese alt tuppa kolima. Erinevalt paljudest teistest valavad nemad aga higi kontori asemel pallisaalis.
Võrkpallikoondislaste Pärnu Rabahalli jõusaalitreeningul on kõik mehed eeskujulikult kümme minutit varem platsis. Lõõpimine kostab juba ukse pealt kõrvu ning rõõmsad sportlased alustavad soojendusega.
Järgneb mustmiljon harjutust kõikvõimalike vahenditega – kaasatud on suured pallid, bosupallid, topispallid ning igasugu muud vidinad. Higistamise vahele jõuavad mehed ikka ja jälle ka mõne nalja visata või üksteise kallal aasida.
Treening hämaras saalis
Väike jõusaal on aga niivõrd tilluke, et korraga mahub sinna heal juhul treenima viis-kuus meest. Nii jagati koondis kaheks treeningugrupiks.
«Nojah, siin on nii, et kui keegi ära minestab, siis ei kuku ta pikali, vaid saab pea teise õlale panna,» kirjeldas koondise libero Sten Esna naerdes. «Eestis on nii palju häid võrkpallureid, et kõik ei mahu ühekorraga trenni tegema,» lisas temporündaja Raimo Pajusalu.
Vaatamata mõnusale meeleolule ei ole keegi tulnud niisama ajaviiteks rannavormi koguma – käib tõsine põhja ladumine eelseisvaks raskeks koondise hooajaks. Juba augusti keskel võitlevad eestlased MM-finaalturniiri pääsme eest ning kaks nädalat hiljem, septembri alguses asutakse võistlustulle kauaoodatud EM-finaalturniiril.
«Ega see mingi naljategemine pole. Kõik trennid on arvel,» selgitas Toobal. «Kuid võrreldes jõusaalitrennidega on pallitrennid lihtsalt pikemad ja alguses ebamugavad.»
Vahepeal lülitatakse saalis sisse laevalgustus, et fotograaf saaks mõned klõpsud teha, kuid masu ajal pole elekter raiskamiseks – kümne minuti pärast jätkub treening hämaras saalis.
Kuni kolmapäevani treenisid koondislased peamiselt värskes õhus ja erinevatel treeningutel, kuid neljapäevast võeti kätte juba ka põhiline töövahend võrkpall.
«Hästi töine meeleolu on. Praegu on muidugi mõnus graafik. Rannas oli hea hüpata ja joosta, aga saalis nii tore pole. Ja siis pole enam mehed ka nii rõõmsad,» selgitas Toobal.
Esna sõnul pole aga sellest midagi, kuna meestel on tõsine siht silme ees. «Arvan, et kõik teavad, mille nimel me valmistume. Sel aastal on igale positsioonile paras konkurents ka ja keegi ei saa jalga sirgeks lasta,» mõtiskles Esna.
Pea kahe nädala pikkuse treeningutsükli jooksul on võrkpallurid pidanud jalgpallilahinguid, käinud aeroobikas bodypump’is, hüpanud ja jooksnud rannas ning higistanud jõusaalis.
Mehed tunnistavad justkui ühest suust, et nüüd hakkab vaikselt ka sportlik vorm tulema ja iga kangitõmme ei aja kohe higi jooksma.
«Suuri raskusi pole me veel liigutanud. Selline põhja ladumine, et liikmed hakkaks tööle. Kõik on puhkusest välja saanud ja treeningrütmi sisse elanud,» sõnas Toobal.
«Bodypump näitas, mis seisus keegi on. Poole trenni pealt käis küll mõte läbi, et «jumal küll, lõpetame selle jama ära». Aga kui praegu viiliks, siis petaks ainult iseennast.»
Vaheldusrikas graafik pakkus kõigile midagi uut ja meelepärast. Mida rohkem erinevaid treeninguid, seda lõbusam on ka meestel. Ei teki tülpimust ja tülgastust.
«Väga mõnus. Ettevalmistus on suurepäraselt läbi mõeldud. Mulle meeldib see stiil ja mõtteviis, mille järgi Valdo Järvekülg neid treeninguid teeb,» teatas Pajusalu rahulolevalt. «Kui neli-viis aastat tagasi viidi koormus pärast puhkust kohe täie rauaga maksimumini, siis praegu valmistatakse mehed väga mõistlikult ja läbimõeldult ette.»
Igatsust veel pole
Kuigi neljapäeval tehti algust ka võrkpallitrennidega, siis mängijatel veel suurt tõmmet palli patsutamise poole polnud. Ning seda väiksem oli soov end uuesti kuuma spordisaali vedada.
«Tegelikult sellist ülearu suurt igatsust küll veel ei ole,» muigas Pajusalu. «Meil on ainult kuu aega vahet olnud ja enne seda oli mul 11 kuud järjest, kus pea iga päev oli mingi asi pallidega. Enam-vähem sellest kõige hullemast tüdimusest olen juba lahti saanud, aga sellist väga suurt isu pole veel tulnud.»
Paraku pole aga koondislastel mahti pikalt vormi lihvida. Juba 19. juulil sõidetakse Kasahstani turniirile. Seejärel, pärast paaripäevast kodusviibimist põrutatakse 1. augustil Tuneesiasse kohtuma sealse rahvuskoondisega. 12. juulil toimuvad Serbias juba MM-valikmängud Serbia, Hispaania ja Rumeeniaga.
«Alagrupis on meil väga head šansid MMi finaali jõudmiseks,» vaagis Sten Esna. «Eelnevad mängud on näidanud, et keegi pole meist peajagu üle. Oleme kõikidele arvestatavad vastased ja keegi meid mütsiga lööma ei tule nagu paar aastat tagasi, kui Eesti võrkpallist ei teatud midagi.»
«Võib-olla satub vastastele natuke halvem päev ja meil on üle keskmise päev ja õnne ka – kõike võib juhtuda,» lisas ta. «Näitame kindlasti paremat mängu kui Hollandis, aga tippvorm peaks olema ikka septembri alguses EMil.»
Kui praegu käib koondise laagris 18 meest, siis hiljemalt augusti alguseks sõelutakse mõned kandidaadid välja. «Arvan, et nad toetuvad nendele meestele, kellega me siin kaks viimast suve oleme mänginud. Mingeid suuri üllatusi ei tule,» sõnas Esna.
Vaata seda klouni!
Raskete trennide kõrval hoiavad võrkpallurid pideva aasimise ja naljadega trennis tuju üleval.
«Üksteise kallal nokitakse ja tehakse pidevalt lolle nalju,» tunnistas Asko Esna ning lisas muigega: «Kogu aeg peab valvas olema. Ühe vale sõna ütled, siis tuletatakse terve laagri ajal seda meelde.»
Otseselt kedagi konkreetset pole, kes kogu aeg meeskonda lõbustaks, kuid alati leidub mõni, kes selle ülesandega oivaliselt hakkama saab. «Kindlaid kloune meil pole, et kuidas kunagi. Aga sellist päeva ka pole, kus keegi ei viitsi nalja teha. Kui on raske, siis tuleb lolli naljaga asjad unustada,» tunnistas Kert Toobal. Selle elavaks tõestuseks marssis Jaanus Nõmmsalu parasjagu mööda, kui Sten Esna temale viidates lausus: «Noh, vaata näiteks seda klouni.»
«Mõnus huumor käib asjaga kaasas ja eks siin kõik lõõbivad. Vanemad on need, kes rohkem tuju üleval hoiavad. Noorte poiste roll on trenni teha,» selgitas Esna naerdes. (PM)
Hilinejad peavad maksma
Kui võrkpallikoondis maikuus kogunes, pandi paika terve hunnik reegleid ning nende vastu eksimisel ähvardab mehi rahatrahv. «Jah, olen trahvi saanud. Jäin trenni hiljaks, kuna treener ütles mulle vale trenniaja,» tõdes Raimo Pajusalu nagu viks ja viisakas koolipoiss kergelt häbenedes. «Ma täpselt isegi ei mäleta, kuid minuteid oli vist kuskil kümme ja minut on kümme krooni.»
Vastavalt eksimuse suurusele võib trahv mõnikord üsna soolane olla ning trahvide sissenõudja Jaanus Nõmmsalu tõdes, et tänaseks on kogutud summa kasvanud päris kopsakaks. «Kõik on vist trahvi saanud. Vahepeal oli ümbrik päris jäme. Vahetasin rahad kinni,» kirjeldas Nõmmsalu.
«Kui kohe ära ei maksa, on nädala aja pärast poole rohkem. Intressid on meil kõvad,» jätkas kapten Kert Toobal naerdes. «Kui keegi hiljaks jääb, siis on teistel suhteliselt naljakas ka. Loodetavasti on Jaanusel raha alles, ega me pole ju näinud. Aga tegelikult valisime õige kassapidaja.»