Ilona Toots: kui laps keeldub juukseid lõikamast

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Karvadeta Sass
Karvadeta Sass Foto: Erakogu

Täiesti ootamatult avastasime Alekseiga end suure – ja küllalt karvase probleemi ees. Nimelt keeldus Sass ühest päevast alates kategooriliselt juuste lõikamisest. Pöörasest trallist juuste ümber kirjutab portaalis Minu Pere Ilona Toots.

Kui poeg sündis, oli tal sarnaselt Malenale vaid veidi paplitolmu peas ja paksude kiharate pärast lapse silmis-suus me üldse muretsema ei pidanud. See blond ebe kasvas aga vaikselt, nii et juba enne poja aastaseks saamist otsustasin ma lapse soengut kujundada.

Ma ei ole suur ebauskude kummardaja, seepärast ei arvanud ka miskit neist, kes ütlesid, et enne esimest sünnipäeva lapse juukseid puutuda ei tohi. Vastupidi – üks korralik pügamine paneb nad ehk pareminigi peanahast välja trügima.

Kuna Aleksei on juba aastaid kahe millimeetrise soengu mees, siis juuksemasin on meil kodus täitsa olemas. Istutasin ligi aastase poja teleka ette, sättisin kausi maitsvama kraamiga talle nina alla ja asusin juuste kallal põristama.

Loomulikult saatis seda agar ringivahtimine, sügamine, kratsimine, ära jooksmine, ei-tahatamine – aga see põõsas sai trimmi löödud! Iga paari kuu tagant kordasime seda operatsiooni ja Sass täitsa leppis oma rolliga, ehkki närvirakke kulus mul omajagu ning iga kord pidi keegi ta nina ees aeroobikat tegema, et ta ikka paigal püsiks.

Vahel pani ta poole pealt plagama ja siis tuli paluda, riielda, peegliga järele joosta, et teda ümber veenda jätkama. Üks viimaseid edukaid kordi kulges üldse nii, et Sass suure tähtsa mehena nõutas masinat oma kätte ja lõi peegli ees kohe ilusa roosakalt helkiva kiilu tukka sisse. Siis ei jäänud muud üle, kui ka ülejäänud peanupp samasuguseks kiilaks ajada.

Ootamatu pööre juuste rindel

Nüüd aga saabus selle ajastu lõpp. «Ma ei taha juukseid lõigata! Ma tahan, et mul oleks lokid!» Iseenesest ei ole poisslapse pikkadel juustel midagi häda, kui nad korralikult lõigatud ja kammitud on. Aga ega siis Sassil sellisteks jaburusteks aega ole!

Pärast lõunauinakut saime lasteaiast pidevalt tagasi lapse, kelle pea nägi välja justkui oleks linnupere kiiruga oma pesa hüljanud – tutid ja pusad igas suunas laiali. Joostes ja hüpates oli poisi peanupp pidevalt higine. Ja lokkidest rääkides… Sassil on samasugused pliiatssirged juuksed nagu minul, nii et ma ei tea, kust ta selle lokijutu võttis.

Trikid ei aidanud

Proovisime igasuguste trikkidega. Kuna ta on pehmelt öeldes jalgpallihull, siis ma näitasin talle arvutis jalgpallistaaride soenguid, aga need ta hülgas kohe, eriti Christiano Ronaldo soengu.

Viisime ta populaarsesse lastejuuksurisse, kust ta selg ees otsekohe välja tuli. Teinekord läksime kodulähedasse juuksurisse. Kokkulepe oli, et ta laseb juukseid lõigata ja siis ostame uue palli. Sass lubas sada protsenti, et ta on nõus, aga palus julgustuseks pall ette ära osta. Roninud juuksuritooli, vupsas ta sealt kohe alla ja teatas, et ei taha ikkagi. Nüüd oli meil kodus lisaks üks pall ja sama karvapäine laps.

Tütar Malena sai Sassi ühel päeval nii kaugele, et venna lubas kääridega tukka näksata. See aga õnnestus osaliselt ja nüüd oli tulemus veel dramaatilisem.

Loe edasi portaalist Minu Pere.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles