/nginx/o/2017/07/24/6921823t1hf4a3.jpg)
Maailma kõige moodsamaks hävitajaks peetav F-35 tuleks asendada mitme lennukiga, mis vastaksid palju täpsemalt nõuetele, mida seavad sõjalennukile erinevad väeliigid, ning täielikult loobuda sellisest lennukist, mis üritab korraga täita kõigi soove ja tahtmisi, kirjutab veebiväljaandes The Conversation Francis Marioni Ülikooli rahandusprofessor Michael P. Hughes.
Lockheed Martini mitmeotstarbeline hävituslennuk F-35 pidi tegema peaaegu kõike, mida Ameerika sõjaväelased soovisid, ning andma õhuväe, merejalaväe ja mereväe – ning isegi Briti õhu- ja mereväe – käsutusse võimsa kõik-ühes-relva.
See pidi asendama ja täiustama mitmeid praegusi ja iganevaid eri ülesanneteks mõeldud lennukitüüpe. Seda esitletakse kulutõhusa ja võimsa mitmeotstarbelise hävituslennukina, mis olevat parem kui miski, mida ükspuha milline vastane suudab lähima paari aastakümne jooksul luua. Selgus, et miski eelöeldust ei vasta tõele.
Ametlikult 2001. aastal alustatud, aga juurtega veel 1980. aastate lõppu ulatuv F-35 programm on ajakavast ligemale kümnendi maha jäänud ega ole suutnud vastata paljudele algses plaanis ette nähtud nõudmistele. Samuti on sellest saanud kogu ajaloo kõige kallim riigikaitseprogramm, mis läheb maksma umbes 1,5 triljonit dollarit (umbes 1,3 triljonit eurot), enne kui hävituslennuk 2070. aastal lõplikult pensionile saadetakse.
Ühe lennuki maksumus – umbes 100 miljonit dollarit (umbes 86 miljonit eurot) – on ligikaudu kaks korda enam algul lubatust. Isegi pärast seda, kui president Donald Trump taunis veebruaris programmi kulukust, kahanes lennuki tükihind kõigest seitsme miljoni dollari (umbes kuus miljonit eurot) võrra ehk alla seitsme protsendi.
Ometi paiskavad Ühendriigid jätkuvalt sellesse projekti tohutult raha. Sisuliselt on Pentagon teada andnud, et F-35 projekt on «liiga suur, et läbi kukkuda». Teeninud pikka aega Ameerika õhuväes ja töötades praegu rahandusprofessorina, kellena olen muu hulgas käsitlenud sõjaväelennundust ja -hankeid, pean ma F-35 viimaste aastakümnete sõjaliste hangete suurimaks õhumulliks.
Pentagon üritab väita, et kuna maksumaksjad on juba üle saja miljardi dollari nii-öelda tualetipotist alla lasknud, siis peame samma potti aina uusi miljardeid juurde loopima.
See eirab isegi kõige elementaarsemaid investeeringute eelarvestamise põhimõtteid, mille järgi nii ettevõtted kui ka valitsused langetavad otsusi, kuidas, kuhu ja kui palju investeerida.
Pöördumatud kulud ehk raha, mida on juba projekti eest makstud, ei saa kunagi olla investeerimisotsuse langetamise tegur. Lausa vastupidi, kulutuste aluseks tuleb võtta see, kui palju kasvab väärtus tulevikus.
F-35 programmi elushoidmine on juba iseenesest üüratu raiskamine, sest sellele kulutatav raha tuleks eraldada riigikaitseprogrammidele, mis toovad tegelikku kasu ja mida riigikaitse päriselt vajab, näiteks droonitõrjesüsteemid meie sõjaväelaste kaitsmiseks.
Osaliselt on tohutu kulu seotud sellega, et lennuki disain ja varuosad üritati ühitada sobivaks kõigile väeliikidele. 2013. aastal leiti RAND Corporationi uuringus, et kulu oleks olnud palju väiksem, kui õhuvägi, merejalavägi ja merevägi oleksid algusest peale asunud kavandama ja looma oma spetsiifikale vastavaid lennukeid, mitte kõigile korraga sobivat.
F-35 kokkupanev firma on välja käinud suuri lubadusi. Lockheed Martin on öelnud, et nende lennuk on tunduvalt etem kui praegused: «neli korda tõhusam» õhuvõitluses, «kaheksa korda tõhusam» maapealse objektide ründamisel ning «kolm korda tõhusam» vaenlase õhutõrje tuvastamisel ja neutraliseerimisel. Lennuk olevat «õhuülekaalu poolest kohe F-22 järel».
Lisaks pidanuks F-35 iseloomustama praeguste lennukitega võrreldes suurem lennukaugus ja vähesem tehnohoolde vajadus. Pentagon nimetab seda seniajani «kõigi aegade kõige soodsamaks, surmakülvamaks, hooldusvabamaks ja vastupidavamaks lennukiks».
Ainult et selline see lennuk ei ole. 2015. aasta jaanuaris pandi õppesituatsioonis teineteise vastu F-35 ja F-16 – viimane on üks neist hävituslennukitest, mida F-35 peab asendama. F-35A tõusis õhku «puhtalt», pommilastita ning õhutakistust ja kaalu suurendavate väliste relvade ja kütusepaakideta. F-16D aga, mis on levinud F-16C-st raskem ja pisut vähem võimekas õppeversioon, kandis lisaks tavapärasele varustusele tiibade all veel kaht 1400-liitrist kütusepaaki.
Hoolimata märkimisväärsetest eelistest nentis F-35A piloot ometi, et tema lennuki manööverdamisvõime oli kesisem ja lähivõitluses jäi see F-16D-le juba tunduvalt alla.
Üks põhjusi, miks F-35 ei ole õhuvõitluses lubatult ülim ja tõenäoliselt ei suuda korralikult konkureerida isegi oma tänaste rivaalidega, peitub selles, et lennuki kavandamisel peeti esijoones silmas vargsust. See seati ettepoole manööverdamisvõimest, rääkimata juba kindlast ja selgest ülekaalust õhuvõitluses. Tekib tunne, et Pentagoni ja eriti õhuväe silmis peab F-35 suutma ülesandeid täita eelkõige «nähtamatusele» toetudes.
Nagu F-117 ja F-22 puhul, vähendavad F-35 vargomadused tunduvalt võimalust, et radarid suudavad lennukit avastada – aga siiski ei kaota seda sootuks. Lennuk paistab radaril tublisti väiksemana, rohkem linnu kui lennukina, aga see ei ole ometi päris nähtamatu. F-35 on kava kohaselt varjatud eelkõige niinimetatud X-ribas ehk sagedusvahemikus, mida kasutatakse kõige enam õhuvõitluses vaenlase sihtimisel.
Teistes radarites kasutatavates sagedusvahemikes ei ole F-35 kaugeltki nii hästi varjestatud, nii et seda saab tuvastada ja alla tulistada nii tänapäevaste kui ka isegi juba iganenud relvadega.
Mäletatavasti ei suutnud veel 1999. aastal sama laadi vargtehnoloogia kuidagi vältida, et Kovoso kohal lendav Ameerika F-117 tuvastati ja lasti alla iganenud Nõukogude radari ja pind-õhk tüüpi raketisüsteemi abil. Möödunud paari aastakümne vältel on seda juhtumit põhjalikult uurinud lisaks Ühendriikidele ka võimalikud vastased, et leida passiivradari eest varjestatud lennukite nõrku kohti.
Mõistagi ei ole radar ainuke viis lennukit tuvastada. Selleks sobib ka lennukist lähtuv infrapunakiirgus, mida tekitab lisaks kuumadele mootoritele ka hõõrdumine õhus liikudes. Mitmel riigil, nende seas eriti Venemaal, on suurepärased passiivsed infrapunakiirguse tuvastamise süsteemid, mis suudavad väga täpselt määrata vaenlase lennuki asukoha, vahel lisaks laseriga täpset vahemaad mõõtes, aga igal juhul ilma radari osaluseta.
Samuti on õhuvõitluses päris tavaline, et vastase lennuk üritab läheneda nägemiskaugusele. Sellisel juhul on F-35 näha sama hästi nagu iga teine lennuk.
Lockheed Martin ja Pentagon väidavad, et F-35 suurim eelis konkurentide ees peitub võimes jääda märkamatuks – «näeb esimesena, laseb esimesena, hävitab esimesena». Hugh Harkins, väga hinnatud sõjalennukite asjatundja, on raamatus venelaste lennukist Su-35S, mis on üks F-35 võimalikest vastastest, seda väidet nimetanud «turundus- ja suhtekorraldustrikiks». Samuti on ta kirjutanud: «Tegelikus elus ei suuda F-35 klassi lennuk konkureerida Su-35S-iga kiiruse, tõusukiiruse, kõrguse ega manööverdamisvõime poolest.»
Mõni kriitik on veel karmim. Pierre Sprey, üks Pentagoni nõndanimetatud hävituslennukite maffia loojatest ja F-16 arendajatest, on nimetanud F-35 «olemuselt kohutavaks lennukiks», mis kujutab endast «õhuväe suhtekorralduse trikitamise erakordselt totakat» saadust. Tema arvates jääks F-35 õhu-lähivõitluses usutavasti alla isegi eakale, juba 1950. aastatest pärit Nõukogude hävituslennukile MiG-21. Õhuväe veteran, karjääridiplomaat ja õhuväele spetsialiseerunud sõjaajaloolane Robert Dorr kirjutas teoses «Air Power Abandoned»: «F-35 on korduvalt demonstreerinud, et lubadusi ei suudeta täitsa [...] See on tõesti nii halb.»
Kuidas muutus F-35, mis pidanuks olema tehniliselt kõige täiuslikum ja kõigeks võimeline lennuk, sisuliselt lendavaks pardiks? Sõjavägi on aastakümneid taotlenud aina paremaid lennukeid ja F-35 programm kujutabki endast mitme eraldiseisva projekti ühendust, milles erinevad nõuded on koondatud, et valmistada lennuk, mis suudaks kõigile kõike pakkuda.
Tegelikus lahingus sõltub võit või kaotus tavaliselt ainult mõnest pisiasjast. Et allajäämine tähendab enamasti ühtlasi surma, on Pentagon ikka üritanud hankida sõjaväelastele parimat varustust, mis vähegi võimalik. Parimad vahendid on teadagi sellised, mis on spetsiaalselt mõeldud konkreetset tüüpi lahingule ja konkreetset laadi ülesandeks. Teiselt poolt üritavad kaitseplaanijad sageli kokku hoida ehk püüavad saada vähema raha eest rohkem.
Hävituslennukite puhul hakati raha lugemisel eelistama mitte lihtsalt parimat võimalikku lennukit, vaid piisavalt palju väga häid lennukeid, et neist saaks moodustada tõhusalt toimiva jõu.
See tõigi kaasa nõndanimetatud mitmeotstarbelise hävituslennuki väljatöötamise, mis suudaks korraga toime tulla nii õhuvõitluse kui ka maapealsete objektide ründamisega.
Kui aga juba kuskil järele anda, siis on enamik mitmeotstarbeliste hävituslennukite väljatöötajaid eelistanud rõhu asetada õhuvõitluse omaduste parandamisele maapealsete objektide ründamise võime ees.
F-35 puhul aga paistab, et lõpuks töötati välja lennuk, mis ei tule kuigi hästi toime kummagi ülesandega. Tulemuseks oli kohmakas kõikeoskaja või ka soss-sepp, nagu mõni ehk ütleks – seda aga väga suurte kulude saatel nii minevikus kui ka nähtavasti tulevikus.
Minu arvates tuleks F-35 programm aega viitmata katkestada ning tehnoloogia ja süsteemid, mis selle jaoks on välja töötatud, rakendada tunduvalt tänapäevasemate ja kulutõhusamate lennukite juures.
Veel konkreetsemalt tuleks F-35 asendada mitme lennukiga, mis vastaksid palju täpsemalt nõuetele, mida seavad hävituslennukile erinevad väeliigid, ning täielikult loobuda sellisest lennukist, mis üritab korraga täita kõigi soove ja tahtmisi.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane