Urmas Paet: miks peab Eesti kindlasti saama ÜRO Julgeolekunõukokku

Urmas Paet. Foto: Eero Vabamägi / Postimees

Kui eestlased tunnevad rõõmu oma spordisangarite kordaminekutest, võiks ju samamoodi tunda siirast rõõmu sellest, kui Eesti pääseb maailma poliitika tippkokku, leiab europarlamendi saadik Urmas Paet (Reformierakond).

Eesti alustas ÜRO Julgeolekunõukogu liikmeks kandideerimisel aktiivset faasi. Ja taas leidus siit ja sealt arvamusi, et Eesti ei peaks sellele panustama. Mina isiklikult olen endiselt seda meelt, et kandideerimine julgeolekunõukokku ja sinna pääsemine tulevad Eesti riigile kasuks ning seega tuleb ette võetud teekond eduka lõpuni käia.

Üldiselt on suuremal osal Eesti inimestest hea meel, kui mõni meie kultuuritegelane või -kollektiiv saavutab edu mõnel tähtsal rahvusvahelisel festivalil või konkursil. Niisamuti rõõmustame oma sporditippude saavutuste üle olümpial ja teistel suurvõistlustel. Need on justkui meie kõigi võidud ja saavutused siin Eestis.

Miks ei võiks samamoodi vaadata ka Eesti pürgimisele rahvusvahelise poliitika ühte tippkogusse ehk ÜRO Julgeolekunõukokku? Hea diplomaatia on kogu Eesti saavutus ja selle üle võiks rõõmu tunda. Peale selle aitab hea diplomaatia rahulikuma tundega magama heita ning rõõmsamalt ärgata. Ärksust, tuntust ja turvatunnet ei saa rahvusvahelistes suhetes olla kunagi liiga palju ning Eesti tee ÜRO Julgeolekunõukokku on selleks vajalik panus.

Olin välisministrina see, kes tegi 2005. aastal valitsusele ettepaneku, et Eesti võiks pürgida julgeolekunõukokku 2020. aastaks. See oli aasta pärast Eesti ühinemist Euroopa Liidu ja NATOga ning meie välispoliitiline tegevus oli saanud uue mõõtme, konteksti ja ka nn tööriistakasti.

Seda aastat, millal ÜRO Julgeolekunõukokku kandideerida, sai valitud väga hoolikalt. Tuli võtta aega, et Eesti ja sealhulgas Eesti välispoliitiline võimekus end ka ELi ja NATO kontekstis jõuaksid tõestada. 2020 oli esimene aasta, kus Ida-Euroopa grupis, kuhu Eesti ÜROs kuulub, polnud veel ühtki kandidaati esitatud. Ka pidi 2020 olema aasta, kus Eestil on värske kogemus ELi eesistumisest koos sinna juurde käiva välispoliitilise aktiivsusega ja suhetevõrgustiku laienemisega.

Nüüd peamisest ehk miks peaks Eesti üldse julgeolekunõukogu liikmeks tahtma? Ühele maailma mitte just kõige suuremale riigile ning geopoliitilises mõttes mitte just lihtsaimas asukohas olevale maale ei saa rahvusvahelist tuntust olla kunagi liiga palju. ÜRO Julgeolekunõukogu kampaania ja ka kaks aastat tööd selle liikmena on ainulaadne võimalus ennast tutvustada ja teadvustada kogu maailmas, kõigile maailma riikidele.

Alati on lihtsam mööda vaadata sellest, kellele tehakse liiga, kuid keda sa ei tunne ega tea tast suurt midagi. See on ka rahvusvahelises poliitikas nii ning seetõttu on Eestile me ajaloolisest kogemusest lähtudes vajalik, et meid teataks ja tuntaks maailma riikide seas võimalikult hästi. ÜRO Julgeolekunõukogu kampaania ja edasine töö seal on selleks ainulaadne võimalus.

Samuti on sisuline kandideerimine ja hilisem töö julgeolekunõukogus oluline professionaalne pingutus Eesti diplomaatidele, mõnedele poliitikutele ja riigiametnikele teistest ministeeriumitest, mitte vaid välisministeeriumist. Ja head rahvusvahelist kogemust ei saa Eesti riigijuhtimises ega avalikus teenistuses olla kunagi ülemäära palju. Seda näeme ka Eesti ELi eesistumise algusest.

Ka annab töö julgeolekunõukogus igale riigile suuremat poliitilist ja diplomaatilist kaalu, kui teha seda oskuslikult ja hoolivalt. Mõni aasta tagasi oli ÜRO Julgeolekunõukogus esmakordselt näiteks Leedu, kelle välispoliitilisele tegevusele see etapp kaalukust lisas. Rääkimata Soomest, Rootsist ja teistest põhjamaadest, kelle puhul tugineb oluline osa nende rahvusvahelisest autoriteedist just tegevusele ja nähtavusele ÜROs ja selle erinevates kehandites. Eesti ei peaks neid võimalusi kasutamata jätma.

Kui hinnata Eesti šansse 2019. aasta suve algul julgeolekunõukogusse ka valitud saada, siis need võimalused on täiesti olemas. Jah, meile on vahepealsel perioodil tekkinud küll ka konkurent Rumeenia, keda ei maksa mingil juhul alahinnata, sest ta on suurem, laiema saatkondadevõrgustikuga ning juba mitu korda ÜRO Julgeolekunõukogus olnud.

Samas annab meile pisut parema stardipositsiooni see, et Eesti kandideerib esimest korda ning et Eesti on pigem väikeriik, keda ÜRO liikmete seas on suurem osa. See pole muidugi veel võiduks piisav ning lähema vähem kui kahe aasta jooksul tuleb Eestil endale maailmast veel tublisti toetust saada.

Selleks on oluline, et presidendil, peaministril, välisministril ja teistelgi ministritel oleks oma kolleegidega võimalikult palju kontakte ning et Eesti ÜRO esindus suhtleks ja teeks aktiivselt ja empaatiliselt koostöö teiste maade ÜRO esindustega, sest maailmas on kümneid riike, kus see, kellele hääletusel toetus anda, otsustatakse selle riigi ÜRO esinduses ja mitte pealinnas.

Nii mõneski meist kaugemas maailma piirkonnas mõjutab toetuse andmist hääletusel ka see, kas ja kui lugupidavalt kandideeriv riik sellesse piirkonda ja sealsetesse riikidesse suhtub. Nii ei toetanud meie julgeolekunõukogusse kandideerimist kindlasti otsus sulgeda Eesti ainuke saatkond Ladina-Ameerikas Brasiilias, mis kattis ka teisi piirkonna riike. Saatkond oli saanud tegutseda napilt aasta ning ka Brasiilia oli Tallinnas saatkonna avanud muuhulgas seetõttu, sest Eesti tegi sama Brasilias. Loodetavasti ei pane Eesti kinni ainukest saatkonda Aafrikas või kuskil Aasias.

Ka ei tohi Eesti ÜRO Julgeolekunõukokku pürgimine jääda vaid mõne välisministeeriumi osakonna mureks. Kui vaadata näiteks teiste Euroopa väikeriikide kampaaniaid viimastel aastatel, siis see on olnud selgelt kogu riigi ja valitsuse teema. Ka eelarve mõttes peab nii kampaania kui ka töö ÜRO Julgeolekunõukogus olema selgelt eristatud ja väärtustatud. Summad ei pea olema väga suured, kuid muu igapäevase välispoliitilise tegevuse arvelt selliseid olulisi ettevõtmisi ka ei rahastata.

Meile võib ÜRO oma suhtelise kohmakuse tõttu meeldida või mitte, kuid tõsiasi on see, et ÜRO on ainuke koht maailmas, kus kõik riigid oma huvidega kokku saavad ning proovivad kokku leppida. Tänapäeva närvilises maailmas on selline paik pingete kanaliseerimiseks eriti vajalik. Eesti on ÜROs aastaid head tööd teinud.

Arengukoostöö, humanitaarabi, meie päästemeeskond, rahuvalvemissioonid, rahuloome tegevused, uued tehnoloogiad, digitaalsed rakendused, küberjulgeolek ja inimõiguste kaitse on mõned märksõnad, mida Eestil on oma senise ÜRO tegevuse kontekstis esile tõsta. Seetõttu on loogiline, et Eesti ei pelga vastutust ning kandideerib ka ÜRO kõige mõjukamasse kogusse ehk julgeolekunõukogusse.

Jah, julgeolekunõukogu on ikka veel reformimata ning viis alalist liiget saavad vetostada ükskõik milliseid otsuseid. Kuid ka seda on neil keerulisem teha, kui nõukogus tervikuna on rohkem tervet mõistust ning liikmesriike, kellel pole ajaloolistel või tuumariigiks olemisest tingitud põhjustel konkreetseid egoistlikke huve maailma eri paikades.