Peeter Järvelaid: Eesti poliitilisel eliidil on aeg uueneda ja nooreneda

Peeter Järvelaid Foto: Heiki Laan

Kätte hakkab jõudma Eesti poliitika tõetund ja nn broilerite põlvkonna küpsuseksam, kirjutab õigusteadlane Peeter Järvelaid.

Poliitiline kultuur ühes või teises piirkonnas on palju laiem mõiste kui vaid erakondadesse kuuluvate inimeste tegevuse mingi koosmõju või siis poliitilise maailma see imeväike osa, kuhu kuuluvad inimesed, kellele poliitiline tegevus on ka leivatöö.

Kui me juba kultuuri mõistet kasutame, siis on poliitikat võimalik panna võrdlusse näiteks muusika, kujutava kunsti, näitekunsti või spordiga. Nii nagu teistegi eneseteostuse viiside puhul, saab ka poliitikas osaleda diletandina, aga samuti on võimalik hoopis professionaalsem tase, mille lagi on kas oma riigi parlamendis või valitsuses poliitiliste tippkohtade täitmine, või siis meie jaoks olla Euroopa Parlamendi liige (palgaline ja kompensatsioonidega varustatud) või poliitiline ametnik Euroopa Komisjonis (ehk siis valitsusstruktuuris).

See sissejuhatus on viide sellele, et kui räägime poliitilisest kultuurist Eestis, siis enne kui püüame anda hinnanguid selles tegutsevatele inimestele, oleks tark kokku leppida, mida me poliitika all konkreetsel juhul mõtleme. Kõige kitsamas mõttes võime seega poliitikaks pidada vaid oma «päris professionaalset» osa poliitikutest – parlamendi liikmeid ja poliitilisi ametnikke valitsusstruktuurides.

Kõige laiema poliitilise kogukonna moodustavad kõik, kes kuidagigi saavad oma tegevusega poliitikat mõjutada (osalevad valimistel või on avatud oma arvamust väljendama näiteks kommentaaride autorina internetis). Minu jaoks on selle kõige laiema kogukonna uurimine samuti väga huvitav, aga mõõdupuu annab mulle 1990. aastate lõpu eriline aeg, mis kindlasti pani aluse sellele, et Eesti areng positiivses mõttes on läinud sedasi, nagu ta on läinud. Pessimistid leiavad meie arengus paljugi, mis võiks olla paremini, aga optimistid vaatavad sama olukorda pilguga, et kui poleks Eestis elavate inimeste poliitilise kultuuri üldist taset, siis oleks meie areng võinud olla palju viletsam, kui praegu on.

Mäletan aega, mida ka laulvaks revolutsiooniks nimetatakse, aga minu jaoks palju eestipärasem – rahvusliku ärkamise aeg. Aeg veerandsada aastat tagasi oli tegelikult imeline, sest meile antud olukorras oli see lausa poliitilise ekstaasi aeg. Sellist ühiskonna poliitilist seisundit on 21. sajandil keeruline esile kutsuda. Vähemalt ei suuda seda oma senise poliitikaga teha meie praegune professionaalne poliitiline eliit.

Kui püüame analüüsida aega 1992–2017 erakondade seisukohast, siis 2017. aasta suvel on, millele tähelepanu pöörata. Kui meedia kajastab siinseid sündmusi sageli valikuliselt, eelistades seda, mis toimetajate arvates ületab avaliku huvi nivoo, siis aastal 2017 aset leidvate muutuste paremaks mõistmiseks oleks otstarbekas vaadata seda, mis meie poliitilist kultuuri tegelikult mõjutab.

Minu arvates tasuks esiteks läbi vaielda küsimus, kuidas toimib meie 1992. aasta põhiseadus (kui rahvusriigi mudel) Euroopa Liidu suures poliitikas, ja teiseks teha tõsine analüüs uuele olukorrale kohaliku poliitika maastikul, kus haldusreform vabastab paljud inimesed, kes seni osalenud kohalikul tasandil poliitikas (ja osa neist on selle kaudu saanud eluks vajalikku ülalpidamist), «vabale turule», nii et vähemalt aktiivsem osa sellest massist peab juba 2019. aasta parlamendivalimistel otsima endale kohta, et uuel tasandil poliitikas tegutseda.

Ma ei kiirustaks hinnangutega, aga üldise demokraatia seisukohalt väheneb kohalike omavalitsuste olulise kokkutõmbamise kaudu kohalike volikogude liikmete arv märkimisväärselt. Kõige laiemas mõttes tähendab see, et tegelikult saab nüüd aktiivses poliitikas osaleda (olla valitud) vähem elanikke.

See on fakt ja siin ongi küsimus, millised võiksid olla need demokraatia (õigusriigi) kompensatsioonivõimalused, mis aitaksid seda olukorda ühiskonna terviku mõistes kompenseerida. Valimisõigusega inimestele tuleks midagi asenduseks pakkuda ja kas see võiks olla midagi Šveitsi poliitilisest süsteemist pärinevat, selle üle võiks enne otsuste tegemist arutada.

Praegu, mil kohalike omavalitsuste valimisteni on jäänud vaid paar kuud, valitseb vaikus poliitilise süsteemi muudatuse suhtes, mis annaksid ka 16-aastastele valimisõiguse kohalikel valimistel (arvukus on samas drastiliselt vähenenud). 16-aastaste teemast saab pärast 2017. aastat suurem arutelukoht, sest meie poliitikud, kes selle otsuse tegid, ei tahtnud läbi mõelda õiguste ja kohustuste tasakaalu küsimust sellises vanuses elanike puhul.

Valimisõigus ei tohiks olla nii tühine, et seda inimese õiguste- ja kohustuste paketist kuidagi üksi välja tuua. Noor inimene peab selleks, et koolist varem ära minna, tooma direktorile puudumist taotlevate vanemate allkirja, aga siis läheb sama, veel vanuse tõttu piiratud õigustega noor ja valib kohalikku omavalitsusse juhtorganeid. Midagi siin ei klapi, aga seda näitab kõige paremini aeg pärast aastat 2017, kui meil on juba olemas kogemus, mida tõi endaga kaasa nii noorte inimeste kaasamine kohalikul tasandil valimistesse.

Saab aga juba öelda, et 2019. aasta parlamendivalimised tulevad kindlasti pingelised ja praegu parlamendis istuvatel poliitikutel on nn kaitsjate eelis (nagu sõjas on ründajate kaotused alati teoreetiliselt suuremad kui kaitses oleval poolel), aga mitmedki neist ei saa tegelikult arvestada parlamendiliikme kohaga järgmiseks valimisperioodiks, sest uusi inimesi peavad tooma maakondade kaotamine, muutused seoses põlvkondade vahetusega ja samuti need inimesed, kes tunnetavad ühiskonnas enda võimalust.

Siit tekib aga üldisem probleem, millele tasub Eesti ühiskonnas tähelepanu pöörata. Veerandsada aastat on meie piirkonnas olnud ajalooliselt märgiline periood, mis sageli tähendanud inimeste jaoks mingiks tegevuseks antud aega, mille järel oli ette nähtud ametist taandumine. Kui vahepeal ilmusid meediasse uudised, kuidas meie advokaadibüroodes toimuvad pereheitmised, siis nüüd on põlvkonnavahetuse aeg poliitikasse jõudnud.

See ei tähenda, et andekatel ja poliitikasse sobivatel vanematel inimestel poleks võimalusi – kindlasti on, aga samas on toimunud põlvkonnavahetus, mis toob paratamatult kaasa suurema muutuse meie poliitikas. Vaadake parlamendis esindatud erakondade juhte – nad kõik on vanuses 30–40 aastat ja kuigi on rusikareegel, et väga andekas juht otsib enda lähedale võimalikult erinevaid inimesi, on tavaks saanud, et juhid valivad lähiringi endaga sarnaseid (ka vanuse poolest) võitluskaaslasi.

Seda poliitikute põlvkonda, kes nüüd peaks suuremal määral meie poliitikat mõjutama, on vahepeal ka poliitbroilerite põlvkonnaks ristitud, aga nüüd ongi kätte jõudnud tõetund, mis peaks näitama, kui valmis on need inimesed (juba keskealiseks saanud ja mitte enam noored, ehkki sooviksid ise end ikka veel nõnda nimetada) nii meie riigi poliitikas kui siis suures poliitikas Euroopa Liidus, kus meil on parlamendi tasandil oma kuue saadikukohaga suhteliselt ahtakesed võimalused midagi suurt ära teha.

Euroopa Parlamendis ongi suurem võimalus neil, kes suudavad tänu isikuomadustele läbi halli kivi minna, sest muule ei saa me suures poliitilises kogukonnas panust teha. Kindlasti ärritab mõndagi võrdlus, aga see meenutab veidi Eesti NSV parimate sportlaste võimalusi tulla maailmas tiitlivõistlustel või olümpiamängudel medalile. Võimalus ju oli, aga selleks tuli enne ületada sada takistust võrreldes praeguse olukorraga, kus Eesti meister pääseb juba oma maa rahvuskoondisse ja saab nii osaleda olümpiamängudel.

Olümpiavõitjaks tulekuks on aga ikkagi vaja kõrget taset, mida meie sportlastel sageli pole. Kui spordis toob meedia kõik sportlaste esinemised otsekoheselt meieni ja me näeme, mis tasemel keegi on, siis poliitikas hakkab selline aeg ka üha enam kätte jõudma.

Üha rohkem on poliitikud meedia otsekaadris ja see paljastab kõik iluvead väga teravalt, nii diivanispordihaigeni kui diivanipoliitikahuviliseni. Kui püüda praeguse aja suured küsimused poliitilises kultuuris kuidagi kokku võtta, siis tooksin välja vähemalt kolm probleemi.

Esiteks, meie professionaalsete ja poolprofessionaalsete poliitikute harituse ja ametialase ettevalmistuse küsimus. Teiseks, et kõigis erakondades saadaks lõpuks selgelt aru, et tuleb hoida oma ideoloogilist puhtust, sest kodukootud pseudoideoloogilisus viib harrastajad mingil hetkel ikkagi allapoole viieprotsendilist valimiskünnist. Vaja oleks positiivse märgiga poliitikat ja seda rahvas (valija) selgelt ootabki. Erakondi, kes sellest paremini aru saavad, saadab lähimatel valimistel edu.

Kolmas küsimus on aga väga tõsine ja sellele tasuks eksistentsiaalsuse tõttu enne leida vastus ekspertide seas. Enn Tarvel lausus Postimehele antud intervjuus: «Meil ei ole enam tegu rahvusriigiga, ega saagi ilmselt enam kunagi olema. Paljude meelest on see muidugi mingi eriline õnnistus ja taeva kingitus. Samas on tähelepanuväärne, et asjaolust, et meile tuleb siia mõnikümmend mustema nahavärviga inimest, luuakse selline kõma, aga sellest, et elame siin koos ligemale poole miljoni sellise kodanikuga, kes ei ole genuiinsed, kes on samuti siia sisse tulnud, pole nagu midagi...»

Kui meie lähiajalooga rinda pistnud ekspert nii arvab, siis tasuks selle üle tõsiselt mõelda, sest rahvusriigi säilimine (kus ehk väiksemates riikides omad võimalused?) pole enam vaid Eesti poliitilise kultuuri küsimus, vaid palju laiem, ning oma ajude pingutamisega aitaksime ka teisi rahvaid, kelle jaoks see küsimus on nii või teisiti üleval või siis üha teravamalt kerkimas.