Ossinovski tahab laiendada vähemuste kaitset diskrimineerimise eest

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Seksuaalvähemuste esindajad vikerkaarelipuga.

FOTO: SCANPIX

Tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski (SDE) allkirjastas neljapäeval seaduseelnõu, mis laiendab oluliselt mitme vähemusgrupi kaitset diskrimineerimise eest, selle nädala algul saadetakse eelnõu kooskõlastusringile.

Sotsiaalministeeriumis valminud võrdse kohtlemise seaduse muutmise seaduse eelnõuga saavad vanemaealised, puudega inimesed, geid, lesbid ja biseksuaalid ning erineva usutunnistusega inimesed edaspidi kaitse diskrimineerimise eest ka sotsiaalteenuste saamisel, hariduses ning avalikkusele pakutavate kaupade ja teenuste, sealhulgas eluaseme saamisel. Praegu kehtiv võrdse kohtlemise seadus keelab diskrimineerimise muudel tunnustel kui rahvus, rass ja etnilisus ainult töövaldkonnas ja kutseõppes.

Just puude ja seksuaalse orientatsiooni alusel leiab aset suur osa diskrimineerimisjuhtumeid väljaspool töösfääri ning just need vähemused võivad olla enam tundlikud ning mõjutatavad ja mõjutatud hariduse, kaupade ja teenuste kättesaadavusest, seisab seaduseelnõu seletuskirjas. Teise muudatusena antakse eelnõuga võrdõigusvolinikule ÜRO puuetega inimeste konventsiooni rakendamise järelevalveasutuse roll.

Sotsiaalministeeriumi hoolekande osakonna nõunik Gerli Aavik nentis, et eeldada võib, et vähemalt alguses toimub pöördumiste arvus märgatav hüpe. Ministeeriumi taotleb seadusemuudatusega võrdõigusvoliniku büroole riigieelarvest lisaraha 107 000 eurot. «Kindlasti on vaja vähemalt ühte inimest lisaks nende taotlustega tegelemiseks,» lausus ta. 

Millised on levinumad olukorrad, kus vähemusgrupid diskrimineerimist kogevad? Aavik tõi välja, et näiteks korduvalt on juhtunud, et autist tahab kas kohaliku omavalitsuse juurde kohtumiseks aega broneerida või arsti juurde aega kinni panna, aga ainus võimalus selleks on telefoni teel.

Autist ei saa telefoni teel suhelda

«Autisti jaoks on telefoni teel suhtlemine tema psüühikahäirest tulenevalt väga keeruline. Seega juhul, kui talle keeldutakse näiteks meili teel kohtumist kokku leppimast või omavalitsuse töötaja keeldub talle koju tulemast, on tal nüüd võimalik voliniku juurde pöörduda,» selgitas ta. Seni on nad pöördunud sotsiaalministeeriumi poole. 

«Siis me oleme ise suhelnud kohaliku omavalitsusega, et inimene teenuse siiski saaks. Ma arvan, et see muudatus ongi väga hea seepärast, et inimesed saavad pöörduda otse voliniku poole. See annab ka kohalikele omavalitsustele rohkem teavet selle kohta, mis on nende kohustused,» rääkis tööhõive osakonna töövõimepoliitika juht Arne Kailas.

Võrdõigusvolinik saab anda hinnangu, kas diskrimineerimine on aset leidnud või mitte. Voliniku arvamus pole samas juriidiliselt siduv, mis tähendab, et asja võib kohtus alati edasi vaielda.

Kailas tõi teise näitena välja ühistranspordi. Kuna Eesti omavalitsused ei ole ühtlaselt ühistranspordiga kaetud, siis ei pääse ratastooliga inimesed sageli kodust välja. Kui omavalitsus ei ole nõus puudega inimesele ühistransporti, mille pileti eest ta ka maksaks, võimaldama, siis saab ta pöörduda diskrimineerimise tõttu võrdõigusvoliniku poole. Liikumispuudega inimene peab seaduse järgi saama iseseisvalt ühiskonnaelus osaleda.

«Olen veendunud, et voliniku töömaht kasvab tunduvalt, sest meil tekib siis võimalus aidata inimesi mitmes uues valdkonnas, lisaks pakkuda teavitust ja koolitusi,» lausus võrdõigusvolinik Liisa Pakosta. Samas kasvab tema hinnangul ka kõikide ministeeriumite, omavalitsuste ja haiglate või hooldekodude töömaht ning investeeringute vajadus, sest kõikidele inimestele võrdsete võimaluste tagamine nõuab riigilt palju raha. Pakosta sõnul on volinikule tehtud pöördumiste arv viimasel ajal oluliselt kasvanud – mullu oli kasv 59 protsenti ja bürool ei jagu vahendeid olemasolevategi ülesannete täitmiseks.

Pakosta pidas eelnõus vajalikuks muudatust, et inimesed, kelle õigusi või võimalusi on kärbitud nende vanuse, puude, seksuaalse orientatsiooni või usutunnistuse ja veendumuste tõttu, saaksid pöörduda voliniku poole abi saamiseks ka juhul, kui arvatav diskrimineerimine on toimunud sotsiaaltoetuste- ja teenuste saamisel, hariduses, tervishoius või kaupade ja teenuste, sealhulgas eluaseme saamisel. «Hetkel peame me igal nädalal eelpool nimetatud tunnusega pöördujatele vastama, et tahaks aidata, aga pädevust ei ole,» rõhutas ta.

Volinik pole rahul õiguste kärpega

«Samas ei saa ma kahjuks rahul olla sellega, et kuigi ühelt poolt on õigusi juurde tulnud, on uue eelnõu versiooni järgi sisuliselt kärbitud voliniku õigust teha ettepanekuid riigile ja kohalikele omavalitsustele õigusaktide muutmise ja täiendamise kohta, et need oleksid kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõtetega,» kritiseeris Pakosta.

Volinik tõi näitena välja, et maabussiliin on teenus, mida toetatakse riigieelarvest. Toetuse maksmise määruses pole täielikku ligipääsetavust nõudeks seatud. «Nüüd, kui mitteligipääsetav teenus muutub diskrimineerimiseks, oleks vaja ikka määrust ka muuta. Mõte on ju selles, et inimesed saaksid teenust kasutada, mitte et me järjest diskrimineerimisi tuvastame,» põhjendas ta.

Ministeerium nentis, et omavalitsuste võimekused on erinevad. «Meil on täna omavalitsusi, kes teevad isegi rohkem kui seadus neilt nõuab ja on teisi, kes tõstavad kohe käed üles ja ütlevad, et meil ei ole ressursse,» lausus Aavik ja lisas, et ministeerium toetab omavalitsusi ka erinevate meetmetega , et võimekus vajalikke teenuseid pakkuda kasvaks.

«Iga kohaliku omavalitsuse kohustus on abivajadusega inimeste toetamisel anda endast maksimum ja ma julgen öelda, et täna seda kõik kindlasti ei tee, samas on see kindlasti ka teadlikkuse küsimus,» lisas Aavik. Kailas lisas, et tema arvates on see valikute küsimus – kui inimene saab end teostada ja tööl käia, siis toob ta raha tagasi ka omavalitsusele.

Sotsiaalministeeriumi võrdsuspoliitikate osakonna nõuniku Agni Aav sõnul ei laienenud kaitse diskrimineerimise eest varem seaduses kõikidele vähemusgruppidele ühesuguselt seetõttu, et selle tekst oli ülevõetud otse Euroopa Liidu direktiivist. 

«Esimene näide, mis mul pähe tuleb, on see, et kui samasooline paar tahab üürida korterit, siis tihtipeale on neil probleem, et üürileandja ei ole nõus andma korterit sellele paarile,» märkis Aav ja lisas, et samamoodi võib eelarvamuste tõttu üüriturul leida aset nooremate või eakamate inimeste diskrimineerimine. 

«Just sellel aastal on tekkinud poliitiline tahe ka ministeeriumil, et seda reaalselt edasi viia,» oli Eesti Puuetega Inimeste Koja tegevjuht Anneli Habicht asjade käiguga rahul. 

Habichti sõnul on koja jaoks tähtis, et eelnõu sisaldab ÜRO konventsiooni rakendamise järelevalve seadustamist. «See on veninud hästi pikalt, kuigi oleme survestanud poliitikuid, et seda peaks kiiremini edasi viima. Kas see on olnud poliitilise tahte puudus või on olnud teised prioriteedid – seda on mul raske kommenteerida, aga meil on hea meel, et see on lõpuks liikuma saanud,» lausus ta. 

Kuigi Eesti ratifitseeris rahvusvahelise kokkuleppe juba 2012. aastal ja oleks sellega pidanud leidma institutsiooni, kes hakkab tegema järelevalvet konventsiooni täitmise üle, siis seda seni tehtud ei ole. Konventsiooniga võttis Eestis kohustuse arendada puudega inimeste võimalusi iseseisvaks eluks ja täielikuks osalemiseks ühiskonnaelus. 

146 000 puudega inimest

Habicht tõdes, et kuigi seadusemuudatus räägib vähemusgruppidest, siis Eestis on igale 9. inimesele ametlikult määratud mingi puue – nii on puuetega inimesi üle 140 000. 

Seadusemuudatuse jõustumisega ei maksa tema sõnul arvata, et kõigi puuetega inimeste elukvaliteet Eestis kohe paraneb, pigem tähendab see õiguslikku eeldust, et asjad võiksid hakata minema paremini. «Kindlasti see tähendab, et inimesed saavad ise oma õigusi paremini kaitsta, puudega inimestel avaneb võimalus pöörduda võrdõigusvoliniku poole oluliselt rohkemate teemadega kui seni,» lausus Habicht ja lisas, et puuetega inimeste jaoks on sellel sügav ja sisuline tähendus. 

Ta möönis, et praegu on seaduses teatud ebavõrdsus vähemusgruppide vahel. «Praegu on need valdkonnad väga piiratud. Kohtusse saab ju Eestis igaüks pöörduda, aga see vajab aega, teadmisi ja ressursse. Volinikule on kaebust esitada oluliselt lihtsam,» ütles ta. 

Habicht rõhutas, et puuetega inimeste eesmärk pole esitada rohkem kaebusi, vaid see, et institutsioonid vastutaksid selle eest, et puuetega inimestel oleksid võrdsed võimalused. «Et nad hakkaksid rohkem ise mõtlema ja tegutsema selle nimel, et need võimalused oleksid võrdsed. Sanktsiooni võimaluse loomine peaks ühiskonda positiivselt mõjutama.» 

Eesti Inimõiguste Keskuse juhataja Kari Käsper tõdes, et nemad ja nende koordineeritav võrdse kohtlemise võrgustik on soovitanud seadust muuta, sest praegu kaitseb seadus inimesi erinevalt sõltuvalt diskrimineerimise alusest. «See tekitab segadust ja on ebamõistlik, rääkimata vastuolust põhiseadusega. Vanemaealised inimesed, puuetega inimesed, lesbid, geid ja biseksuaalsed inimesed ning erinevaid usutunnistusi või veendumusi järgivad inimesed väärivad samasugust seaduse kaitset kui erinevast rahvusest, rassist või nahavärviga inimesed,» lausus ta ja täpsustas, et eriti vajalik on muudatus, kui ühiskond soovib soodustada vanemaealiste ja puuetega inimeste suuremat kaasatust. 

Käsperi sõnul nii nende kui teiste vabaühenduste poole pöördunud palju inimesi, keda tänane võrdse kohtlemise seadus piisavalt ei kaitse, aga kes eelnõu jõustumisel saavad nüüd pöörduda vähemalt võrdõigusvoliniku poole, et hinnata, kas oli tegemist diskrimineerimisega või mitte. «Muidugi ei muutu seaduse jõustudes automaatselt midagi, aga muudatus annab senisest paremad võimalused oma inimõiguste eest seista,» lisas ta. 

Seaduseelnõu jõustub vastuvõtmise korral 2019. aasta jaanuarist.

Tagasi üles