Armastusega Tartust. Lõpp hea, kõik hea.

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Fortunata
Fortunata Foto: Kaader filmist

Tartuff sai läbi. Oma muljeid jagasid filmiblogijad Kristel Zimmer ja Laura Porovart. See on kuues ja viimane postitus.

Kristel:

Selleaastase Tartuffi lõpupäev jääb küll veel kauaks meelde. Isegi filmid pole need, mis mõtteisse talletusid, vaid kogu eilse õhtu õhkkond - Raekoja plats sumises armastusest.

Umbes pool tundi enne «Fortunata» plaanitud näitamist otsustas ilmataat meid võimsa äikese ja tugeva sajuga üllatada. Tartuffi südikad vabatahtlikud tegid kõik, mis nende võimuses, et hiigelekraan vaatamata vihmale püsti tirida. Kahjuks oli aga hoopis tuul see, mis filmivaatamise peaaegu tunni võrra edasi lükkas. Hiljem jagas festivalikorraldaja Agnes oma südamevalu kõigi ustavate kinosõprade pärast, kes silmagi pilgutamata juba kaua enne õhtuse programmi algust kohtadel olid ning «Fortunatat» näha tahtsid. See oli tema poolt väga kaunis avaldus. Seega — kõigil festivalikülastajatel on justkui üks hubane toakene Agnese südames, mille tõttu Tartuff ikka ja jälle augustikuus meie kavasse sobitub ja vähemalt nädalakeseks rindu poeb.

Teise filmi ajaks oli ilm vaiksemaks jäänud ning saadi mõnusalt klassikat nautida. Viimaseks linateoseks sel aastal oli «Léon». Publikut polnud enam palju välikinno jäänud, ent seevastu tunduski see südamlik ja omamoodi humoorikalt kentsakas film kuidagi lähedamal olevat.

Koos viimasete tiitrite lõppemisega olid lahkunud ka kõik viimsedki vaatajad. Siinkohal väike soovitud järgmiseks aastaks — mitte kohe koju tormata! Mis siis, et uni tükib juba tund-poolteist silma ja tagumik on istumisest kange, võiks natukeseks veel Raekoja platsile jääda. Välikino kõlaritest hakkavad kostma kõige armastuslaulumad armastuslaulud, kõik otsad tõmmatakse tasapisi kokku ja siis on tunda seda sumisevat õnnetunnet, mida alguses mainisin. See ongi kino, see ongi Tartuff.

Laura:

Tartuff sai läbi!

-Nuuks!

Aga vähem kui aasta pärast on juba uus Tartuff!

-Juhhei!

Tartuffile kuulikindla punkti pannud «Léon» (1994) linastus samal aastal, kui sündisin ning on seega kahekümnendad juba kenasti seljatanud. Noor Natalie Portman on tänaseks teinud suured rollid nii «Mustas luiges» kui ka kevadel kinodes olnud «Jackie’s», ent tema «Léoniski» kohal olnud lapselikkus on siiani säilinud ning see teeb temast omamoodi eatu näitleja. Ma pole siiani suvatsenud otsida, kui vana Portman Mathildat mängides oli, kuid tundub nagu ta võiks seda rolli täna uuesti mängida ning erinevus oleks vaevumärgatav.

Kui pulmadest jääb külalistele meelde peamiselt tort, lilled ja pruudi kleit, siis filmifestivalist jäävad arvatavasti paljudele meelde festivali alustanud ja lõpetanud film. «Léoni» kasuks Tartuffi lõpufilmina räägib kindlasti tema mõtteline seos selleaastase Tartuffi alateadliku girl-poweriga («Kodanik Jane», «Armastuse kunst», «Tanna», «Jumalik kord»), mis Mathilda puhul kehastus segus Pipi Pikksukast, Röövlitütar Ronjast ning Nabokovi Lolitast — ärge kunagi alahinnake väikeseid tüdrukuid, kuna nad pole tehtud ainult maasikavahust! Kahtlemata oli «Leon» festivali kõige agressiivsem ja verisem film ning kuuliaukude poolest kõige auklikum.

Lühike isiklik Tartuffi lemmikute nimekiri:

Kõige-kõige megalemmikum film: «Armastuse kunst»

Kõige-kõige megalemmikum dokk: «Kodanik Jane»

Kõige-kõige megalemmikuma soundtrackiga ja kõige meganaljakam film: «Ebaõnnekits»

Kõige megalemmikum visuaal: «Moulin Rouge»

Kõige-kõige megakurvem film: «Tanna»

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles