/nginx/o/2017/08/20/7012865t1h207d.jpg)
Mida peab läbi elama, et kodanikul tekiks tülgastus oma riigi vastu? Soomes uue kodumaa leidnud Venemaalt pärit endine ajakirjanik ja praegu rohkem lihtsalt suletööga tegelev Polina Žerebtsova (32) oskab sellele küsimusele ehk vastata.
Polina Žerebtsova: Venemaal ei maksa inimese elu midagi (32)
20. august 2017, 18:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Žerebtsova on sündinud Tšetšeenias, seal üles kasvanud ja üle elanud suure sügava hingearmi jätnud kaks verist sõda. Rahutul ajal pidas täiskasvanuks sirguv heledajuukseline venelanna päevikuid, mille ta lõpuks raamatuna avaldas (eesti keeles «Sipelgas pelgas klaaspurgis. Tšetšeenia päevikud 1994–2004»), kus ta paljastab, milliseid õudusi pidid eraisikud – rahvusest sõltumata – kogema. Selle eest sai ta nii tunnustust kui ka tapmisähvardusi, rääkimata kehalistest vigastustest.
Kohtusin elu hammasrataste vahele sattunud naisega eelmisel nädalal Tallinnas ühes mereäärses võõrastemajas. Vestluse ajal panin tähele, kuidas ta üllataval kombel siiski rõkkas rõõmsameelsusest ja hingelisusest – kuidagi on ta kõigest halvast üle.
/nginx/o/2017/08/20/7013445t1he54f.jpg)
Polina, rääkige palun, miks põgenesite oma kodumaalt.
Mind ja minu pere ähvardati. Ootasime kaua. Uskusime, et millalgi see lõppeb. Põhjuseid, miks elu kibedaks tehti, oli küll palju, aga need kõik olid oma olemuselt üks ja sama.
Vaadake, olin Venemaal üsna kaua ajakirjanduses tegev. Alguses töötasin Tšetšeenias. Kord kirjutasin lugu sellest, kuidas Groznõis jäeti tänavatele meelega maha mänguasju, mis hiljem uudishimulike laste käes plahvatasid. Mina arvasin ja olen jätkuvalt seda meelt, et selle teo taga olid Vene sõjaväelased, sest tšetšeenid ei korraldaks kunagi sellist asja oma lastele. Ja neid üksikjuhtumeid oli palju. Aga Venemaal ei tohtinud selle kohta midagi avaldada. Alguses tulid minu juurde mustas vormis mehed ja hoiatasid – ilma et oleksid näidanud mingeid dokumente –, et ärgu ma sellest rohkem kirjutagu. Hiljem aga lubati minu ema ära tappa, kui peaksin jätkama selle teema uurimist.
Mingil hetkel jätsin pressis töötamise seljataha – ähvardusi tuli vähem. Elasin Moskvas, käisin ülikoolis psühholoogiat õppimas, töötasin väikeste laste koduõpetajana. Midagi küll kirjutasin, aga mitte ajalehtedesse, sest Venemaal ei soovita tõsiselt kajastada lugusid Tšetšeeniast.
Ent ühel hetkel leidsin kirjastuse – see võttis mul aega kaheksa aastat –, et avaldada katkendi ühest minu Tšetšeenia päevikust, kus on kirjeldatud, mida lapsena sõjas üle elasin. Siis algasid esitlused ning koos nendega hakkasid teravnema ka ähvardused minu ja minu pere suunas. Meile kõigile on tuldud kallale ja oleme seetõttu sattunud haiglasse. Minult on röövitud isegi mõne loo materjale.
Kes siis ähvardas? Kas keegi julgeolekuteenistusest või, noh, ütleme, patrioodid?
Teate, neid oli erinevaid. Nad ei tutvustanud end, aga nad ütlesid, et hoolivad oma isamaast ja et ma ei kirjutaks rohkem Venemaast häbistavalt.
Mis oli teie päevikuis siis nii tundlikku, et oli vaja tungida elude kallale?
Mitte kordagi ei ole ma sõimanud ei venelasi ega tšetšeene, vaid lihtsalt kirjutasin sellest, kuidas pidid süütud eraisikud üle elama keerulised ajad. Mina olin siis laps. Meil ei olnud süüa. Et vett saada, sulatasime lund. Sõime isegi puidutükke. Minu sõnum oli, et sõda on vale, et see, mis juhtus Tšetšeenias, oli suur viga. Aga need inimesed, kes tungisid kallale, ütlesid, et ära räägi sõjast tõtt, sest nii rikud Venemaa mainet.
Aga kõik ju teadsid, et seal piirkonnas toimus sõjategevus. Ja missugune veel … Teie kirjeldused ei saa ju tulla tont teab mis üllatusena?!
Venemaal on propaganda. Pikka aega valetati ja seda tehakse siiani. Inimestele räägiti, et Tšetšeenias on kõik terroristid. Et seal ei ole lapsi, naisi ega vanureid. Et pomme heidetakse ainult bandiitidele. Aga siis ilmusin välja mina, kes rääkis, et lugu on vastupidine.
Kui sõda algas, olin üheksa-aastane ja sealt lahkudes oli mul vanust umbes 20 aastat. Terve lapsepõlve nägin sõda ja kogesin seda. Käisin viies koolis – Vene lennukid pommitasid kõik need maatasa.
Minu emapoolne vanaisa Anatoli võitles noorena Teises maailmasõjas fašistide vastu. Ta tegi läbi terve sõja, sai vahepeal isegi haavata. Vanana, sõja ajal, sattus ta aga haiglasse. Ühel päeval lendasid Vene lennukid üle ja heitsid pommid alla. Kõik said hukka. Sõja natside vastu elas ta üle, aga sõja omade vastu mitte. Saate aru, ta ise oli venelane …
Olen ka mina jäänud Vene sõjaväelaste rünnaku alla. Sain sõjas 14-aastaselt raskelt haavata, sest Vene sõjavägi tulistas rakettidega meie pihta. Surma sai palju naisi ja lapsi. Meie emaga saime vigastada. Mul oli jalas 16 kildu. Terve jalg oli puru.
Paljud põgenesid sõja ajal Tšetšeeniast teistesse Venemaa piirkondadesse. Aga neile ei antud abi, sest seda ei olnud ette nähtud. Lapsed, naised, vanurid – rahvusest sõltumata – ööbisid enamjaolt kõik õues. Sellist asja, nagu on Eestis või Soomes, et saad tasuta süüa, riideid (kas või kasutatud), Venemaal ei olnud. Riik lihtsalt sülitas inimeste peale. Mõni külmus surnuks. Vedas neil, kel olid sugulased ees. Ja teate, päris paljud meeleheitlikud andsid alla: kes poos end üles, kes läks tagasi sõjakeerisesse.
Minu päevikuid on tõlgitud 14 keelde. Neist on tehtud näidendeid, inimesed kuulavad, mida räägin, ja isegi vene inimesed on kirjutanud mulle kirju, et seni, kuni nad ei olnud läbi lugenud minu teoseid, ei teadnud nad tõde Tšetšeeniast.
Ning see tõde ei ole kellelegi mugav, sest räägin lihtsatest inimestest, inimlikkusest, heatahtlikkusest, sõja ebavajalikkusest ja nii edasi. Miks räägin sellest? Soovin, et inimesed mõtleksid sõja peale, et nad ei usuks valesid. See on minu võlg: olen pidanud päris palju klassiklaaslasi, sõpru maha matma.
Kuidas nimetada seda, mis toimub praegu Venemaal?
Diktatuuriks. Venemaa riigijuhid küll räägivad, et on olemas sõnavabadus, aga tegelikult ju tapetakse seepärast, et inimesed julgevad rääkida tõtt, see on ju tõsiasi. Neid juhtumeid on olnud palju. Minu hea sõbranna Natalia Estemirova, Stanislav Markelov, Anna Politkovskaja, Viktor Popov – kõik nad tapeti. Mille pärast? Nad ei teinud ju pealtnäha mitte kui midagi. Nad rääkisid lihtsalt inimsusevastastest kuritegudest Tšetšeenias. Nad ei olnud ju otseselt valitsuse vastu.
Ja kui saabusime abikaasaga Soome, saime aru, et Venemaa on põrgu. Nägin, kuidas inimesi austatakse ja aidatakse. Ja samuti meid. Meile anti kohe elupaik. Meid saadeti soome keele kursustele. Aga Venemaal ei tee keegi midagi sellist. Inimese elu ei maksa midagi.
Olen väga uhke, et tänavu möödub sada aastat Soome iseseisvuse väljakuulutamisest ja et sain just nüüd uue passi. Olen uhke, et mul tekkis lõpuks kodumaa, Venemaal ma ei tundnud end koduselt, sest vana hea Tšetšeenia hävis sõjas.
Tulles tagasi põgenemise juurde: miks Soome, aga mitte näiteks Saksamaa, kus on ka suur venelaste ja tšetšeenide kogukond?
Läksime elukaaslasega sinna, kuhu sai viisa. Ja Soome andis selle. Samuti arvasin, et sealt ei anta meid välja. Ma ei eksinud (naerdes). Olen selle üle rõõmus.
Kuidas põgenesite Venemaalt?
Jätsime kõik maha. Ostsime bussipileti ning sõitsime Peterburi ja sealt öösel Helsingisse. Vene piiril meid ei kontrollitud, sest piirivalvurid vaatasid, et buss on paksult täis laulvaid joobes turiste. Kui nad oleksid aga üle vaadanud ja avastanud, et ka mina olen seal, siis oleks meid välja tõstetud. Nii et see oli puhas vedamine.
Nüüd, kus olete Soome kodanik, kas tunnete ennast täielikult väljaspool ohtu?
Loodan küll. Aga näiteks minu ema ei ole nad küll seni rahule jätnud. Ta elab Venemaal ja teda ähvardatakse siiani ära tappa. Naabrid siiski vaatavad ema järele. Lisaks peame telefoniühendust.
Mõtlesin pigem, kust jookseb Kremli jaoks piir, nüüd kus olete Soome, aga mitte Venemaa kodanik.
Olen tegelikult topeltkodakondne, sest Venemaa omast on raske lahti öelda. Selleks on vaja minna Vene saatkonda, aga see on ju Vene Föderatsiooni territoorium ja mina sinna ei lähe. Tahtsin kord posti teel seda teha, aga tuli välja, et nii ei saa.
Ootan nüüd, et Venemaal võetaks varsti vastu seadus, mille järgi kõik «kodumaa reetjad» jäetakse ilma kodakondsusest. Võib-olla osutavad nad mullegi sellise teene (naerdes). Aga praegu ei ole selle kohta veel uudiseid.
Tõtt öelda ei ole ma oma Vene passi kasutanud. Ma ei taha seda isegi näha. Sest mul oli Venemaal väga ohtlik, ma ei tundnud end seal koduselt. Kogu aeg oli tunne, et mind või minu pere tahetakse ära tappa.
Mis on teie psüühikast pärast sõda ja ähvardusi alles jäänud?
Olen pannud tähele, et ka mina elan läbi õudusunenägusid. Kord sõja ajal toimetati mind ja teisi mahalaskmisele. Vene palgasõdurid sihtisid meid pähe. Tundsin, et südames hakkab paha, hing tahtis kinni jääda. Aga mida nad lõpuks tegid? Ütlesid, et nad tegid lihtsalt nalja. Aasta oli 2000 ja olin siis 14-aastane.
Mõnikord on nii, et tänaval jalutades elan seda hetke taas läbi, ja paanikahood hakkavad pihta. Mind aitab sel puhul sügav sisse-väljahingamine. Tegelen veel joogaga, et lõõgastuda. Ning ei saa eitada, et psühholoogia õppimine on samuti palju abiks olnud.