Varasem töö vallavanema, maavanema ja regionaalministrina on jätnud minusse kõrgendatud huvi regionaalarengu ja haldusprobleemide vastu.
Raportist, võimuleppest ja vinduvast reformist
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hiljuti avalikustatud Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) koostatud raport Eesti riigivalitsemise kohta ärgitas sulge haarama ja omapoolseid lahendusi pakkuma.
OECD raport toob selgelt välja meie ametkondliku killustatuse, kehva koostöö ja vähese haldussuutlikkuse, kuid läheb delikaatselt mööda asjaolust, et üha enam ametnikke ei teeni mitte Eesti riiki ja rahvast, vaid oma parteid.
Raport vaikib ka sellest, et sisuline tagasiside ametkondi eriti ei huvita ja probleemide lahendamise asemel eelistatakse kontrollida, kas eeskirjadest või seadustest on kinni peetud. Kui on, siis on kõik korras.
Vahel tundub, et vaid riigikontrolör Mihkel Oviir võitleb oma meeskonnaga Eesti riigi tõhususe eest.
Missioonitunnet ei kohta aga peaministripartei poolelt, kus pole pikki aastaid midagi reformilaadset välja käidud.
Võimul jätkavate erakondade valimislubaduste ja OECD raporti taustal osutus absoluutseks pettumuseks värske koalitsioonileping, mis vaatab täiesti mööda regionaalprobleemidest ja kohalikest omavalitsustest, kelle tulubaasi on kavas hoopis kahandada.
Samas on päevselge, et Eesti riigi halduse kui terviku toimimine vajab kriitilist ülevaatamist ja seejärel põhimõttelisi muudatusi.
Sissetallatud rada mööda tammumine süvendab veelgi piirkondlikke lõhesid, takistades Eesti arengut.
Alustan sellest, et asja peab vedama võimekas administraator.
Tuletan meelde, et riigihaldusele pani aluse aastatel 1990-1992 võimul olnud üleminekuvalitsus eesotsas tollase riigiministri Raivo Varega.
Riigiministri ametkonna saaks kokku panna regionaalministri ja riigikantselei baasil, lisades sellele nii õigusi kui kohustusi ning tugevdades seda kogenud spetsialistidega.
Koostöös teadlaste ja Arengufondiga tuleb seal luua Eesti riigi arengumudel ja siluda ministeeriumide lahknevaid seisukohti. Eesti halduskorraldusele ja –suutlikkusele tuleb leida erakonnaülesed lahendused, mis lähtuvad riigi kui terviku huvidest.
Riigikantselei nappidest teadetest võib välja lugeda, et ametkonnad on raportiga tõsist tööd alustanud.
Arvan, et siin on arutamisainet ka vast valitud kolleegidele riigikogus. Minu arvates väärib see teema erakorralise komisjoni moodustamist, näiteks halduskorralduse komisjoni nime all.
On väga hea, et raport rõhub riigivalitsemise põhieesmärgile – et nii riik kui omavalitsused pakuksid inimestele võimalikult kvaliteetset teenust. Samast sihist lähtusid oma valimisprogrammis ka sotsiaaldemokraadid.
Meie esitatud kahetasandilise omavalitsuse idee saab OECD raporti taustal uue hingamise.
Maakonnataseme omavalitsuse uudsel kujul taastamine pole imerohi, aga tekitab mõistliku vastukaalu olukorrale, kus ühelt poolt ahistavad kohalikku tegutsemist riiklikud raamid, teisalt käivad valdadele ja linnadele paljud kohustused rahapuudusel üle jõu.
Ja nagu inimorganismis lööb haigus välja nõrgemates lülides, nii on ka väikelinnad ja maapiirkonnad suurtest keskustest palju haavatavamad. Valitsemiskvaliteedi tõus eeldab riigi ja omavalitsuste mõistliku tasakaalu.
Kogu lugupidamise juures vallajuhtide vastu tuleb tunnistada, et nad jäävad partnerluses ministeeriumide ja ka suurlinnadega selgelt alla. Valijatelt mandaadi saanud maavalitsuste šansid oleksid märksa suuremad.
Nemad tegeleksid ühistranspordi, jäätmekäitluse, gümnaasiumihariduse ja maakondlike registritega ning arengukavade koostamisega.
Eks omavalitsuste liidud on püüdnud ka seni maakondades just sel printsiibil tegutseda. Paraku kammitsevad liitudesse kuuluvaid valla- ja linnajuhte valijaile antud lubadused ja konkurents piiratud vahendite pärast.
Kui tahame hästi toimivaid omavalitsusi, tuleb neile anda ka selleks võimalused ehk taastada esimeses järjekorras tasandusfond, üksikisiku tulumaksu ja kütuseaktsiisi laekumised 2008. aasta tasemel. Kõik see võimaldab valdadel ja linnadel oma elanike eest paremini hoolt kanda.
Valitsemissüsteemi korrastama hakates ei tohi me unustada, et tänast Eesti riiki iseloomustavad suur tööpuudus ja euroala viletsaim elatustase. Ja muidugi seda, et Eesti riik pole valitsejate, vaid kõigi siin elavate inimeste jaoks. Rohkem ja paremat riiki!