Silmini motosõprade meepotis

Priit Pullerits
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti mootorispordi muuseum Turbal.
Eesti mootorispordi muuseum Turbal. Foto: Georg Kõrre

135 igat sorti võidusõiduautot ja -mootorratast, umbes 80 veel lähiajal lisandumas – nii suur on motospordientusiasti Arno Sillati rajatud ja sel suvel avatud Eesti Mootorispordi Muuseumi kogu. Neil külgedel siin on mõned «pärlid» isu ja huvi tekitamiseks. Kes tahab kõike oma silmaga näha, sõitku Tallinnast 40 kilomeetrit Haapsalu poole Turba asulasse ja otsigu üles endise Ellamaa elektrijaama paekivist hoone – seal muuseum asubki.

Eesti mootorispordi muuseumi rajaja Arno Sillat.
Eesti mootorispordi muuseumi rajaja Arno Sillat. Foto: Georg Kõrre

Siit kõik algas. Arno Sillat (53) lehitseb 1986. aastal tollases TPI autokateedris valminud käsitsi kirjutatud uurimustööd Eestis toodetud Estonia vormelitest. Sel uurimusel oli muuseumi loomisel suur tähtsus – sellest algaski Sillati süstemaatiline töö Eesti mootorispordi ajaloo kogumiseks. Muuseumis on ühtlasi väljas TPIst pärit algeline telemeetria aparatuur, mis võimaldas juba 1980ndate keskel hankida andmeid sõitvast autost – seda ei teinud toona isegi vormel 1 meeskonnad. Vastavad seadmed õnnestus hankida Balti sõjaväeringkonna loal tuumajaamadele toodetud aparatuuri hulgast.

Vormel Renault.
Vormel Renault. Foto: Georg Kõrre

Uusim eksponaat. 2009. aastal Itaalias valmistatud kaheliitrise mootoriga vormel Renault, millega on kihutanud enamik Eesti noorema põlvkonna parimaid ringrajasõitjaid. Paraku mullu sügisest selles klassis Eestis enam ei võistelda. «Tore, et see auto nüüd siin on, kuigi võinuks veel kümme aastat sõita,» lausub Sillat. «See on hästi töökindel.» Eestis leidub vormel Renault’sid, mille hind pruugituna jääb 15 000 – 20 000 euro vahele, kokku üheksa.

Lada ralliauto.
Lada ralliauto. Foto: Georg Kõrre

Võidukas Lada. Vilniuse transpordivahendite vabrik VFTS ehitas nõukogude aja lõpus umbes poolsada Žiguli 2101 või 2105 ümber ralliautoks. Selleks tuli teha algne auto paarsada kilo kergemaks – näiteks enamik sisustust loobiti välja ning terasest kapott ja uksed asendati alumiiniumiga –, lisada turvapuur, tugevdada vedrustust ja ehitada mootor kolm korda võimsamaks. Poritiibadele lisati laiendid ja taha paigaldati spoiler, mis parandas teel püsivust. Nõukogude Ladad sõitsid MM-rallidel omas klassis edukalt, jõudsid mitu korda pjedestaalilegi.

Jaanus Liguri bagi (vasakul, nr 33).
Jaanus Liguri bagi (vasakul, nr 33). Foto: Georg Kõrre
Aga palju huvitavam, lausa muinasjutuline on lugu, kuidas 1960ndail õnnestus nurjata kavatsus käivitada vormelite tootmine Moskvas ja tuua see lõpuks hoopis Tallinna.

Edukaim sõiduk. Jaanus Ligur on oma 1989. aastal valminud bagiga ainus eestlane, kes on tulnud rahvusvahelise autospordiliidu FIA ametlikus sarjas Euroopa meistriks: ta suutis seda autokrossis aastail 1990 ja 1991. Terasest raamile ehitatud nelikveoga masin näib väliselt küll primitiivne, ent on ääretult vastupidav, sest peab kannatama suuri väänavaid koormusi. Kontrastiks robustselt jõulisele välimusele on pehmest plastmassist poritiivad. Plekktiivad ei sobiks, sest agressiivsel võidusõidul võiks need lõhkuda kokkupuutel konkurentidega nonde masinate rehve.

1964. aastal Eestis valminud vormel-1.
1964. aastal Eestis valminud vormel-1. Foto: Georg Kõrre
Kommentaarid
Copy
Tagasi üles