SEE INIMENE, kes ahvatles Jaak Madisoni Viljandi linnapeaks kandideerima, oli tõeliselt salakaval, sest need valimised võivad lüüa ambitsioonika noorpoliitiku karjääriredelilt jalad alt.
Jaak Madisoni tõetund
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
2015. aastal ei pääsenud Madison riigikokku mitte tänu oma tuntusele, vaid üksnes põhjusel, et oli EKRE üleriigilises nimekirjas kõrgel kohal ning Järva- ja Viljandimaa valimisringkonnas esinumber. Üheksa kuud varem oli innukas parteiaktivist eurovalimistel kogu riigist kogunud kõigest 89 häält ja jäänud EKRE nimekirjas selgelt tuntumate tegelaste varju. Riigikokku kandideerides toimis ta erakonna kohapealse lipukandjana ning teda valisid ka Mart ja Martin Helme toetajad, kes usaldasid oma iidolite valikut. See tagas talle näiliselt tugeva mandaadi.
Tegelikult jäi EKRE saak meie valimisringkonnas alla riigi keskmise. Veel väiksem oli see ainult Tallinnas, Tartus ja Ida-Virumaal, kus muukeelsete valijate osa on tunduvalt suurem. Järva- ja Viljandimaa pidanuks olema osa EKRE tuumikalast, kuid jäi teistest selgelt eesti valijaskonnaga piirkondadest maha. See näitab, et Madison oli toona suhteliselt nõrk esinumber, kes ei suutnud erakonna potentsiaali siin täielikult realiseerida.
JÄRGNEVATEL AASTATEL on ta tõestanud ennast hea müügimehe, osava eneseturundajana, kel jutt jookseb ludinal ega takerdu kunagi, kuigi ei pruugi alati olla väga sisukas. Meedia armastab teda, sest tema bravuurikad ja kohati vastuolulised avaldused toovad kergesti klikke ning see tähendab reklaamiandjate raha. Facebook ja veebiväljaannete kommentaariumid on samas täis EKRE trolle, kelle arvates peaksid selle partei liikmed asuma väljaspool igasugust kriitikat.
Nii võib jääda kergesti mulje, et Madison ongi juba tõsiseltvõetav poliitik, kel on oma suur toetajaskond. Selliste järeldustega tasub siiski olla ettevaatlik, sest meediareaalsus on üks, tegelikkus teine asi. Ja tõde selgub alles valimispäeval.
EI OLE RASKE mõista, millised kalkulatsioonid ajendasid Jaak Madisoni kandideerima nüüd kohalikel valimistel Viljandis. Ta on seda juba ise avalikult tunnistanud. See linn on ju Järva- ja Viljandimaa valimisringkonna elanike arvult suurim omavalitsus. Ja ongi kõik.
Paraku on Madisoni kalkulatsioonidest välja jäänud tõsiasi, et tulevad kohalikud, mitte riigikogu valimised. Kohalikud volikogud on aga mõeldud kohalikele elanikele. Valimisseadus ütleb selgelt, et kandideerida võivad need, kelle püsiv elukoht on vastavas vallas või linnas. Seejuures arvestatakse rahvastikuregistri andmeid. Rahvastikuregistri seadus omakorda ütleb, et elukohateates ei tohi esitada valeandmeid.
Eelmine õiguskantsler Indrek Teder märkis just seoses kohalike valimistega, et rahvastikuregistri seaduse kohaselt ei saa suvalise aadressi andmist elukoha aadressina pidada juriidiliselt korrektseks. Võib ju olla, et meie praegune õiguskantsler (kes sai ametisse, sest lubas riigikogulastele, et ei ole kahe tooli seaduse vastu) asuks selles asjas liberaalsemale seisukohale, kuid see ei muudaks kuidagi fakti, et Madisoni püsiv elukoht ei ole Viljandis. Fiktiivne sissekirjutus muudab ta üksnes valetajaks, mitte viljandlaseks.
TÄPSELT SAMA reha otsa astus juba 2009. aastal Martin Helme. Tema otsustas siis kandideerida kohalikel valimistel Pärnus, juhtides valimisliitu Aus Pärnu, sest oli saanud sealt mõni kuu varem eurovalimistel suhteliselt palju hääli.
Valimisaktiivsus tuli kohalikel valimistel tunduvalt suurem, aga Helme kogutud häälte arv kahanes ja tema valimisliidul ei õnnestunud seal volikokku pääseda. Pärnakad ju teadsid, et Helme ei ole pärnakas. Miks pidanuks nad ta siis kohalikku volikokku valima?!
Kui Madisoni avantüür osutub Viljandis edukamaks, räägib see nii mõndagi ka Viljandi valijate kohta. Eelkõige näitaks see muidugi viljandlaste suurt avatust poliitilistele immigrantidele, sisserändajast õnneotsijatele. Teisalt kõneleks see sallivusest, valmisolekust vaadata patustajate tegudele läbi sõrmede.
PORTAAL OBJEKTIIV, mida peab sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks, märkis hiljuti oma juhtkirjas, et konservatiivse elukäsituse aluseks olevate ideaalide kaitsmine ei alga suurtest sõnadest ja kõlavatest loosungitest, vaid isiklikest valikutest ning personaalsest eeskujust. Hoolega uudisvoogu jälginutel ei ole ilmselt raske aimata, keda Objektiivi toimetajad seda kirjutades silmas pidasid.
Seega võib lõpetuseks öelda, et Jaak Madisoni tõetund on ühtlasi Viljandi valijatele konservatiivsuse proov. Tema häältesaak näitab, kui palju on siin tõeliselt avatud ja sallivaid valijaid.