/nginx/o/2017/06/28/6824971t1ha9ff.jpg)
/nginx/o/2017/08/25/7026695t1h9db8.jpg)
Täna hommikul saabub Põhjamaade tuurilt tagasi Paavo Järvi juhitud Eesti festivaliorkester, Eesti Vabariik 100 välisprogrammi üks lipulaevadest, mis aasta alguses jätkab Euroopa ja Aasia vallutamist. Tallinnas ja Pärnus proove teinud orkester koosneb maailma tippmuusikutest, kellest umbes pooled on Eesti juurtega välismaal õppivad noored. Tutvusime kuue särava muusikatähega, keda muidu kodumaal harva näha.
Paavo Järvi iseloomustab kõiki kuut muusikut nii: «Nad on erakordselt andekad! Fanaatikud, kes on erakordselt kõrgele tasemele jõudnud. Kuna nad on maailmas ringi rännanud, on neil avar silmaring ja palju mõjutajaid, mis kõik kokku teevad väga erilise muusikatunnetuse.»
Sel aastal Milano La Scala ooperiteatris debüteerinud ja tihti näiteks Tokyos orkestrit juhatav dirigent peab oluliseks välismaist kogemust: «Ei saa ainult ühes pisikeses maailmas elada, tuleb oma mõtlemist avardada. Ja see avar mõtlemine on neis kõigis muusikutes olemas.»
Festivaliorkestri flöödimängija Maria Luisk (24) on pärit Tallinnast. Bakalaureuseõpinguid alustas ta Saksamaal, kraadi omandas Šveitsis ja sügisest asub ennast täiendama USAs Yale’i muusikaülikoolis. Tema muusikutee sai alguse kaheksa-aastaselt Nõmme muusikakoolis ja jätkus üheksa aastat hiljem Otsa-koolis.
Oma kõige olulisemaks saavutuseks peab Maria seda, et ta on õppinud ennast ületama ja riskantseid otsuseid vastu võtma: välismaale õppima minek oli suur julgustükk, aga väärtuslikud kogemused kaaluvad hirmu kuhjaga üles. Eesti festivaliorkestrit peab ta parimaks orkestriks, kus seni on mänginud.
Vabal ajal meeldib Mariale sporti teha ja lugeda. Kui küsin, mis on tema lemmikraamat, lähevad noore muusiku silmad särama: ««Maag»! John Fowlesi oma!»
/nginx/o/2017/08/25/7026697t1h8e78.jpg)
Viiuldaja Triin Ruubel (28) on Eesti publikule kõige paremini tuttav: alates 2015. aastast on ta ERSO kontsertmeister. Vaatamata noorele eale on Triinu karjäär lennutanud teda mööda maailma. Pärast Tallinna muusikakeskkooli lõpetamist täiendas ta oma tehnilisi oskusi ja muusikalist väljendust seitse aastat Saksamaal mitme hinnatud õppejõu juures.
Muusika tuli tema juurde loomulikku teed pidi – kui Triin ja tema kaksikõde Kärt olid nelja-aastased, küsis muusikust ema, kas tütred tahaksid mõnd pilli mängida, ja Triin valis viiuli. «Kui ma olin pilli kätte võtnud, ei olnud enam mingit kahtlust – see on minu asi,» ütleb viiuldaja. Kõhklusi ja kahtlusi õpingute ajal olnud ei ole, pillimäng on tema vaieldamatu kirg.
Vabal ajal meeldib Triinule lugeda ja kinos käia. «Hiljuti nägin kinos ühte Tarkovski filmi – «Ohver». Väga suur elamus oli!» Tõsisemast klassist on ka Triinu lemmikraamat – Dostojevski «Vennad Karamazovid».
/nginx/o/2017/08/25/7026699t1h5ab3.jpg)