Kõlab kummaliselt, kuid Remmelgamaa talu 34aastane perenaine Kaja Piirfeldt ütleb uhkusega, et võib enamikku oma lehmadest enda lasteks pidada, sest on nad ise seemendanud ja ilmale aidanud. Kuid lisaks seemendaja omale on tal farmis veel umbes kümme ametit.
Anija vallas Lilli külas oma vanavanemate talu isalt-emalt 13 aasta eest üle võtnud noor naine on hakkamist nii täis, et see ajab lausa üle ääre, mistõttu jagub tal tegemist talumaadest kaugemalgi. Et talul hästi läheb, on juba eemalt näha, sest töömehed siblivad ringi ja käib uue moodsa lauda ehitus, mida mitte iga väiketalunik endale lubada ei saa. Perenaine Kaja Piirfeldt meenutab sellega seoses nii seda, kuidas talle algul, piimahinna madalseisu aegu tootmise laiendamiseks laenu ei tahetud anda, kui ka ühe kõrge ametniku sõnu, et kõigi loodusseaduste kohaselt ei tohiks nii väikese karja pidaja üldse omadega välja tulla.
Remmelgamaa talus on lehmi peetud juba mitu põlve ja praegune kari on 30 aasta vanune. Pool sellest ajast on talutöödes aktiivselt kaasa löönud ka peretütar Kaja. Majandite lagunemise ajal alustatud talupidamine ja vanematelt üle võetud 36pealine põhikari on nüüdseks kasvanud kaks korda suuremaks ja piimatoodang suurenenud ligemale poole võrra. Nüüd moodustavad karja tuumiku holsteini-friisi tõugu musta-valgekirjud sarvilised, vaid mõni üksik eesti tõugu punane krõmpsutab teiste seas karjamaal rohtu. Sellise karja saamiseks on tulnud tegelda tõuaretusega, mis tähendab muu hulgas hoolikat pullide valimist ja tõumullikate ostu-müüki.
Kõike, mis võimalik, teeb ise
Taluperenaine peab ise oma edu saladuseks seda, et ta teeb talus väga palju töid, mida enamasti on tavaks sisse osta, ise ära. Ta seemendab ja väiksemate hädade korral ravib loomi, sest väikeses karjas on iga loom arvel. Lisaks peab raamatupidamist, teeb finantsanalüüse, tegeleb tõuaretusega, annab lüpsjale vabu päevi, karjatab loomi või asub traktorirooli. Juhi, koolitaja ja kogemusnõustaja roll peale selle. Tulemusena on loomade suremus tema farmis praktiliselt olematu, mis tähendab, et kari taastoodab ennast hästi ja loomi on võimalik müüa. Kui hiljuti käisid sõravärkijad, siis sai perenaine kiita, et nii heas korras jalgu polnud nad varem näinudki.
Kõige uskumatum tundub ühe noore ja õblukese naise puhul seemendaja töö. „Vahel on ehitajad mööda minnes imestanud, kui oma käe parajasti lehma sisse olen torganud ja siis olen neile öelnud, et jah, ma söön ka nende kätega, aga vesi ja seep on abiks,” naerab farmiomanik. Selge see, et töö pole kergete killast, ehkki võimaldab parasjagu kokku hoida, sest seemendaja küsib ühe korra eest 70 eurot, aga seemendada on vaja praktiliselt iga päev ja vahel isegi kaks korda päevas. Nõnda hoiab kokku kuus vähemalt ühe Eesti keskmise palga, aga aega võtab see protseduur vilunud tegijal vaid viis minutit. Muidugi eeldab kõik see loomade head tundmist ja kohalolekut, sest innaaeg kestab lehmadel enamasti vaid kuus kuni kaheksa tundi ja seda ei tohi maha magada. Kuidas aga aru saada, et nüüd on õige aeg? Perenaine lükkab ümber ütluse, et lehm otsib pulli, sest tegelikult ta ei otsi kedagi, vaid teeb teiste lehmade peale hüpates hoopis ennast pullile nähtavaks. Seda on ta tarkadest raamatutest lugenud.
Et seda kõike teha ja osata, on tulnud palju õppida. Esmalt lõpetas Kaja Piirfeldt põllumajandusliku tootmise ja ettevõtluse erialal Türi Kõrgema Põllumajanduskooli, millest nüüd on saanud Järvamaa Kutsehariduskeskus ja kus ta praegu ka ise õpetab. Seejärel õppis ta Olustveres raamatupidamist ja dokumendihaldust. Peale selle on ta omandanud jõudluskontrolli assistendi, seemendustehniku ja taimekaitsevahendite professionaalse kasutaja õigused. Sel kevadel lõpetas ta Tallinna Ülikooli põllumajanduse ja majanduse õpetajana ja kavatseb veelgi edasi õppida.
Osaledes rahvusvahelises väiketalude arendamise projektis, kus õpetatakse väiketalunikele, kuidas paremini hakkama saada, on ta saanud kinnitust, et meil levinud arusaam, et ellujäämiseks peab tootmine hästi suur olema, ei pea paika. Näiteks projekti raames külastatud Saksamaal on väga palju väga edukaid väiketalusid, mis konkurentsis hästi vastu peavad. Enamasti toimetab neis mitu põlvkonda nagu Remmelgamaalgi. Kaja hindab kõrgelt oma vanemate, eriti aga isa panust, kelle kanda oli eelmise aastani suurem osa põllutöid ja masinapargi korrashoid ning kes siiani aitab nõuga ja kui vaja, ka jõuga.
Kaja ei ole kunagi mõelnud maalt ära minekule ja nüüd, kui laudaehituseks kümneks aastaks võetud laen maksmist vajab, ei tuleks see enam kõne allagi. „Muidugi, kui läheksin kooli õpetajaks ja võtaksin linna korteri, siis oleksid mul nädalavahetused ja puhkus ...” mõtiskleb ta, kuid kannab selle mõtte kohe maha. Sest ta mitte niivõrd ei pea, kuivõrd tahab Remmelgamaa talu edasi viia. Ehk kunagi võtab siis ta praegu viieaastane poeg, kes kõrval asuva vanavanemate õue peal ringi jookseb, selle heas korras majapidamise üle. Lapse isa, kes elab nüüd küll eraldi, lööb samuti naise juhitava talu tegemistes kaasa, juhtides põllul ja masinapargis toimuvat. Eks ole see omamoodi näide ühistegevuse võimalikkusest. Ühistulist koostööd peab Kaja väga oluliseks ja väiketalunikele lausa vajalikuks. Tema juhitav Remmelgamaa OÜ müüb oma piima piimandusühistule E-Piim, mille liige on üle kümne aasta oldud, samuti on ta ise mittetulundusühingu Eesti Noortalunikud juhatuse liige.
Igal lehmal oma nimi ja iseloom
Remmelgamaa lehmadel on toredad nimed, näiteks Konn, Päike, Kõõru. Mõni saab nime kohe pärast sündi, kui millegi erilisega silma paistab. „Vaatan otsa, et mis nägu ta on, vahel on nuputamist palju. Kord panin Miksi ja Miska, aga siis hakkasid need segi minema ja ristisime ümber, nii et olid M-1 ja M-2. Üldiselt aga pannakse lehmale nimi ta ema esitähe järgi,” valgustab perenaine nimepaneku tagamaid.
Kuna koolis on veiste hooldamine üks tema aineid, siis peab õpetaja loomapsühholoogiaga hästi kursis olema. Ta teab oma kogemusest, et iseloomult on pealtnäha üsna ühesugused loomad väga erinevad. Mõni elab oma elu nii ära, et teda ei märkagi, teine hakkab kohe silma. Mõni on kange, teine kiuslik, kolmas käib inimestel järel ja ootab paitamist, teine põgeneb. Arukustki neil piisab. Näiteks on uues laudas hästi näha, et mõni teab täpselt, kus esimese ja viimasena jahu saab, nii et nad sätivad ennast algul saba algusse ja seejärel lõppu. Karjas on oma juhtloomad, kelle järgi teised joonduvad. Ehkki karjatamist on tänapäeval vähe, on vahel ikka vaja loomi teise kohta ajada. Siis on näha, et kuidas ühed teiste järel tulevad. „Meil on üks üle kümne aasta vana pisike, aga hea piimaanniga lehm Viiu, keda kõik teised austavad. Teda tagant ajada ei tohi, siis ei tee ta sammugi, aga kui eest kaelarihmast tõmmata, jalutab kui koer järel,” toob perenaine näite. Muide, lehmad on läinud kogu aeg suuremaks ja see on üks põhjusi, miks on vaja uusi avaramaid lautu ehitada.
Õpetaja amet hakkas kohe sobima
Peale Järvamaa Kutsehariduskeskuse, kus õpetaja Piirfeldt annab oma teadmisi edasi noortele, koolitab ta täiskasvanuidki, kes tahavad oma teadmiste taset tõsta. Nõnda on tema käe all taseme- ja töökohapõhist õpet saanud ja saamas selliste suurte põllumajandustootjate nagu Estonia osaühingu ja Väätsa Agro töötajad. Paljud neist küsivad hiljemgi õpetajalt nõu.
Piirfeldt on võtnud loomakasvataja ameti maine tõstmise oma südameasjaks. Ta on veendunud, et tegu on tohutult perspektiivika erialaga, kus teenimisvõimalusedki on head. Olgu ette öeldud, et Remmelgamaa talu farmis algab lüpsja palk 1200 eurost kätte. „Kui sul on see haridus, leiad igal pool tööd,” kinnitab ta. Pealegi on tehnika areng muutnud farmis töötamise huvitavaks ja suhteliselt lihtsaks. Nende aegadega, kui Kaja ise alustas, mil laudas olid abivahenditeks vaid sõnnikuhark ja käru, ei saa tänast päeva võrreldagi. Tegelikult täituvad kutsehariduskeskuses õppegrupid üsna hästi, kahjuks on ainult tüdrukuid ikka veel vähevõitu ja enamik noormeestest valib taimekasvatuse suuna. Loomakasvatus huvitab rohkem neid, kel see veres ehk kelle pere sellega tegeleb. Eeltingimuseks on, et loomi peab armastama ja tööd tahtma teha.
Kaja soovitab väga kõigil, kes enesetäiendamise peale on mõelnud, kooli tulla: täiskasvanud saavad õppida paindlikus õppevormis mõnel päeval kuus, praktiline osa õppest sooritatakse olemasolevas töökohas või mõnes muus enda valitud ettevõttes. Teadmiste ja oskuste kõrval on niisama olulised saadavad kontaktid ja kogemuste vahetamine. Õppegruppidega saab liituda septembri alguseni.
Õpetaja amet, mille ta enda jutu järgi täiesti tühjalt kohalt leidis, on tema jaoks nagu ventiil või puhver, mis võimaldab laudatöösse vaheldust tuua. Ta saab siis ilusa kleidi selga ja kõpskingad jalga panna ja, mis peamine, end teistele vajalikuna tunda. Siis ununevad need pikad öötunnidki, mil ta on lugenud ingliskeelseid magistritöid ternespiima kasulikkusest. Piirfeldti jutust on tunda, kuidas ta õpetamist naudib. Kõigele lisaks võttis ta mullu enda juhtida veel Särevere õppefarmi ja osaleb juhatuse liikmena aktiivselt Eesti noortalunike ettevõtmistes. Septembri lõpus läheb Piirfeldt kahe oma õpilasega Saksamaale agriolümpiale ja usub, et noored saavad sealt väärt kogemusi.
Ta on käinud nii piimapudelitega kui ka traktoriroolis Toompeal põllumeestele õigusi nõudmas ja mäletab hästi seda uhket tunnet, kui inimesed linnatänavatel lehvitasid ja kaasa elasid. Nüüd on olukord tema sõnul maha rahunenud ja talunikud saavad oma tööd teha.
Kui talvel aega üle hakkab jääma, tahab Kaja minna uuesti ka Tallinna kõhutantsutrenni. Varem võis teda tantsijana isegi esinemas näha, kuid viimasel ajal on laudaehitus ja ülikooli lõpetamine kogu vaba aja ära söönud. Kui just maaülikool, kuhu ta nüüd uusi teadmisi hankima minna kavatseb, taas liiga suurt tükki haukama ei hakka. Ometi, õppida talle meeldib ja majandusteadused huvitavad.
Remmelgamaa talu
Asub Anija vallas Lilli külas
Neljandat põlve Piirfeldti pere käes
200 ha maad, sellest 120 ha omandis
70 lüpsilehma
70 noorlooma
3 täiskohaga töötajat
Toodang üle 10 000 kg aastas
2014 ja 2015 näitajate põhjal Harjumaa parim piimakarjatalu
Järvamaa kutsehariduskeskuse direktor Rein Oselin:
Kaja on meie jaoks tõeline leid. Selliseid õpetajaid võiks rohkem olla, õieti võiksid kõik sellised olla. Ta valdab hästi nii pedagoogikat kui ka oma eriala. On aktiivne ja särasilmne nii koolis kui ka mujal. Ta on ju meie endi kasvandik, kuid õpib kogu aeg edasi, mistõttu valdab teemat, mida õpetab. Samal ajal on ta kõva praktik, mis muudab tema räägitu noortele usutavaks.
Oluline on, et ta kasutab aktiivseid õppemeetodeid, mistõttu on tema antud tunnid noortele huvitavad ja kuulajaid on alati saalid täis. Eks seegi ole osalt tema teene, et põllumajanduse õppegrupid on sel aastal täis, samas kui teistel erialadel õppureid napib. Oleme õnnelikud, et meil on selline tore ja tark õpetaja.