/nginx/o/2017/07/21/6912773t1hc906.jpg)
/nginx/o/2017/08/22/7018641t1h823c.jpg)
Nii nagu natsismist ajendatud sõja- ja inimsusevastased kuriteod leidsid Nürnbergi kohtuprotsessides süüdimõistmist, nii peab sama asi korduma kommunismiga ja Eesti võiks haarata siinkohal initsiatiivi, kirjutab oma blogis Tallinna Ülikooli semiootikaprofessor, Isamaa ja Res Publica Liidu liige Mihhail Lotman vastulauses Ahto Lobjaka arvamusloole.
Kuna Ahto Lobjaka meelest on eestlastel mõni põhitõde omandamata, kirjutas ta neile abimaterjaliks aabitsa. Paraku aabitsa mõõtu see kirjutis siiski välja ei anna, puuduvad selged määratlused ja kogu aines on esitatud läbisegi. Kreeka võlg, Urmas Reinsalu konverents, Donald Trump ja Ameerika parempoolsed ja nii edasi – ning kõik see peab selgitama natsismi ja kommunismi põhimõttelist erinevust.
Võtmeidee, mille ka toimetus esile tõstis, on aga selline: «Neile, kes huvituvad asjadest sügavamalt, peaks olema lihtsalt mõistetav põhimõtteline erinevus natsismi ja kommunismi vahel: natsism on ideoloogiana inimsusevastane. Kommunism on valgustusajastu liiglaps.»
Suurepärane loogika. Kaks sõpra sooritavad mõrva ja nüüd väidab kohtus ühe advokaat: neid ei saa võrdsustada. Üks vehib noaga, aga teine on jälle tuntud baleriini liiglaps.
Kui nüüd metafooride tasandilt tulla maa peale, siis peame tõdema, et nii natsismil kui ka kommunismil on olnud märkimisväärseid filosoofilisi allikaid ja ehkki natsismiideoloogia on palju tagasihoidlikuma genealoogiaga, oli mõlema jaoks kujunemise olulisim etapp seotud 18. sajandi lõpu – 19. sajandi alguse saksa filosoofiaga, kusjuures nende nähtuste filosoofilised lätted ei olnudki teineteisest nii kaugel.
Valgustus ja romantism andsid nii Georg W. Fr. Hegelile ja sealt edasi Karl Marxile kui ka Johann G. von Herderile ja sealt edasi rahvuslikule ideoloogiale olulise tõuke. See ei ole minu originaalne mõte. Kes ei usu mind, võib lugeda ühe 20. sajandi väljapaistvama saksa kirjaniku ja märkimisväärse kulturoloogi, Nobeli preemia laureaadi Thomas Manni romaani «Doktor Faustus» (tõlgitud ka eesti keelde).
Vaieldes vastu seisukohale, et natsism on saksa vaimule midagi võõrast ja juhuslikku ning et sellele halvale Saksamaale vastandub hea Saksamaa oma humanistlike traditsioonide, väljapaistva filosoofia, kirjanduse ja muusikaga, vastab Thomas Mann oma kangelase Serenus Zeitblomi suu läbi, et ei ole olemas kahte Saksamaad, halb Saksamaa ongi seesama hea Saksamaa.
Ajalugu ei ole koomiksiraamat, kus natsismile pühendatud leheküljed on ühtlaselt mustas värvis, kommunismileheküljed aga nüansseeritult vikerkaarevärvides. Ka natsism on keeruline nähtus ning seda ei saa redutseerida Adolf Hitleri, Joseph Goebbelsi, Heinrich Himmleri ütlustele ja tegudele.
Natsismi lätteid võib jälgida alates Herderi rahvusluse ideest, ehkki ta (humanist ja filosemiit) oleks kindlast väga imestunud oma istutatud seemnete vilju nähes. Samuti inspireeris rahvussotsialismi ideoloogiat veel väljapaistvam filosoof Johann Gottlieb Fichte, ja siin juba ka antisemitismi osas. Richard Wagner oli mitte üksnes suur helilooja, vaid ka märkimisväärne poeet ja mõtleja – tugev rahvuslane ja antisemiit.
Ning loomulikult Friedrich Nietzsche, kellest lugupidamine võttis Kolmanda Reichi ajal lausa kultusliku mõõtme. Alfred Bäumler, kes oli ise märkimisväärne filosoof, interpreteeris Nietzschet «Mein Kampfi» vaimus.
Oswald Spengleri suhe natsismiga ei olnud ühemõtteline, erinevalt ülalmainitutest oli ta veel elus ja sai väljendada oma tõrjuvat suhtumist. Sellegipoolest inspireerisid tema ideed natslikke ideolooge ja tema vormel «Blut und Boden» (eesti keeles «Verd ja maad») sai ametlikuks motoks.
Sama võib öelda ka Ernst Jüngeri kohta: Hitler oli küll temast vaimustuses, kuid see vaimustus polnud vastastikune. Veel võiks nimetada selliseid ühiskondlikke mõtlejaid ja filosoofe nagu Ernst Krieck, Ernst Bergmann (filosoof, mitte kuulus baltisaksa kirurg) ja teised.
Ning loomulikult tuleb mainida ka üht ajastu väljapaistvamat filosoofi Martin Heideggeri ja üht märkimisväärsemat õigusfilosoofi Carl Schmitti. Mõlemad mitte üksnes inspireerisid rahvussotsialismi ideoloogiat, vaid olid ka natsipartei liikmed, kusjuures Heidegger astus sinna intellektuaalidest ühe esimesena.
Öeldu ei tähenda, et tahan kuidagi õigustada rahvussotsialismi, ükskõik, kas teooriana või praktikana. Siin on Lobjakal õigus, olgugi et see idee pole kuigi originaalne: tegemist on inimsusevastase liikumisega.
Ent kui me räägime, et kommunismi ei esinda üksnes Nikolai Ježovi, Lavrenti Beria või Pol Pothi taolised monstrumid, vaid ka märkimisväärsed filosoofid nagu Antonio Gramsci, Louis Althusser ning muidugi Marx ja Vladimir Lenin, siis ma ei ütleks, et nende filosoofiline panus kaaluks üle Nietzsche, Fichte ja Heideggeri.
Kuid nüüd kommunismi humaansusest ja vabaduse vaimust. Lobjakas kirjutab: «Tema [kommunismi – M.L.] kuriteod ei ole teoreetilised — mis saaks kellelgi tõsiselt olla Marxi utoopia vastu, kus kõik on vabad tegema seda, mida tahavad ja kõike on külluses?»
Ma ei tea, mis allikatest ammutab Lobjakas oma teadmisi kommunismist ja konkreetselt Marxist, mina olen omal ajal põhjalikult (palju suuremas ulatuses, kui ülikooliprogramm seda ette nägi) läbi puurinud Marxi, Friedrich Engelsi, Lenini, aga ka Jossif Stalini, Nikolai Buhharini ja Lev Trotski kirjutisi (viimased olid küll keelatud, aga seminarkas seisid nad tagumises toas avariiulil; see tuba polnud salajane, kuid enamik selle olemasolust ei teadnud).
Pean tõdema, et mingit humanismi sealt ei paista. Lenin, aga samuti Trotski, kirjutab külmavereliselt, kuidas tuleb võtta pantvange ja nad elanikkonna hirmutamiseks maha lasta.
Kuna praeguste vasakpoolsete lemmiktrikiks on öelda, et Lenin ja vene revolutsionäärid on Marxi õpetuse ära moonutanud, piirdume praegu siiski Marxi ja Engelsiga. Mida loeme Kommunistliku Partei manifestist (1848)?
Eraomand tuleb ära kaotada, kaasa arvatud mingit pärimisõigust ei saa olla, kogu vara kuulub natsionaliseerimisele (manifesti kondikava kirjutas 1847. aastal Engels ja seal oli ta leebem: pärimisõigus pidi olema võrdne seaduslikel ja liiglastel, kuid Marx oli radikaalsem). Naised on ühisvara (saksa «Ehefrauen» tähendab abielunaist, umbes nagu «proua»). Marx ja Engels selgitavad, et juba kodanlastel on naised tegelikult ühised, aga see, mida silmakirjalik bourgeoisie teeb salaja, hakkab proletariaat tegema avalikult. Sellega vabastatakse naised perekonnatüranniast. Samuti vabastatakse sellest türanniast lapsed – nemad tuleb perekonnast eemaldada ja anda riigile kasvatamiseks. Tuleb kaotada rahvused, õigemini, kommunismis on üks domineeriv rahvus, ja see on proletariaat. Tuleb moodustada tööarmeed, mis töötavad riigi hüvanguks nii põllumajanduses kui ka tehastes. Küla tuleb likvideerida. Üks väheseid asju, mis leiab kapitalistlikus ühiskonnast manifestis heakskiidu, on see, et kapitalism hävitab külaelu idiotismi.
Ja veel igasuguseid häid ja humanistlikke asju saame lugeda Marxi utoopiast. Kuid põhiline vastane on inimene, õigemini, inimene indiviidina, oma iseseisva tahte, valikuvabaduse ja kõige sellega, mida Marx ja Engels nimetavad kodanlikuks individualismiks.
Marksistlik antropoloogia on kollektivistlik, mis praktikas tähendab indiviidi täielikku allutatust riigile. Ja seda Marx ja Engels peaaegu et selgesõnaliselt ka väljendavad.
Kui Nõukogude Liidu algusaastatel püüti moodustada tööarmeid (see oli üks Trotski kinnisideid), siis oli tegu mitte Venemaa isetegevuse, vaid Marxi ja Engelsi programmi realiseerimisega. Hiljem oli kollektiviseerimine ja kolhooside loomine tegelikult Marxi ja Engelsi programmiga võrreldes palju leebem ja humaansem ettevõtmine.
Pol Poth, Khieu Samphan, Ieng Sary (kes kõik lihvisid oma kommunismiteooriat Pariisi intellektuaalide keskel) said kommunistlikud ideaalid kõige täiuslikumalt ellu viia, siiski ühe olulise nüansiga: kui Marx ja Engels vihkasid ja põlastasid külaelu ja talupoegi, siis Kambodža revolutsionäärid vihkasid linnu ja tõid oma tööarmeed, mis tegelikult olid sunnitööliste laagrid, maale. Ei saa öelda, et ka Nõukogude Liidus ei saanud kommunistlikke ideaale rakendada. Kõige paremini rakendati neid just Gulagi süsteemis.
Kuid nüüd jõuame kõige tähtsama juurde. Loomulikult on natsismil ja kommunismil suured erinevused. Ent ühised ei ole neil mitte üksnes kauged filosoofilised lätted, vaid põhiline instinkt, mis seisneb vabaduse- ja indiviidivaenulikkuses. Mõlemad ideoloogiad ja praktikad on totalitaarsed. Ühel juhul peab indiviid end täielikult allutama rahvusele ja riigile, teisel juhul aga klassile ja samuti riigile.
Teatud mõttes paradoksaalsel kombel just individuaalsuse allasurumine toob isikukultuse: füürer on mitte üksnes poliitiline figuur, vaid ka rahva isa ja tõe kriteerium. Schmitti järgi tuleneb õigus füürerist. On sümptomaatiline, et mainitud isik (kahtlase minevikuga kehvapoolne kunstnik, kelle seljataga oli just mitte eriti muljetavaldav sõjaline karjäär) sai äkki iidoliks ning miljonite armastuse ja kummardamise objektiks.
Ega Stalingi eriti silmapaistev isiksus olnud, nagu ka Nicolae Ceaușescu, Mao Zedong, Fidel Castro jt. Kuid muidugi kõige parem, see tähendab halvem näide on Kimide dünastia Põhja-Koreas.
Pole ka ime, et terrori läbiviimise praktikas õppis Hitler Stalinilt, aga Stalin Hitlerilt. Samuti pole juhuslik, et Natsi-Saksamaa kultusfiguurid Nietzsche, Heidegger, Schmitt on praegu palju populaarsemad vasakpoolsete kui parempoolsete seas.
P. S. Lobjakas väidab, et erinevalt natsismist pole kommunismi üheski kohtus süüdi mõistetud. Tal on paraku õigus, kuid see ei tähenda, et selline olukord on õigustatud. Kommunism vajab oma Nürnbergi. Ma oleksin väga uhke, kui Eesti võtaks selles asjas initsiatiivi enda peale.