Mart Laar: edevuse laat

Mart Laar Foto: Sander Ilvest

Tegelikult võib neile, kes kuulutavad marksismi kõiki fakte eirates humaanseks, isegi kaasa tunda, nagu tulisilmsetele tõekuulutajatele, kes teavad kindlalt, et maailma juhivad reptiilid – raske on nende elu, kirjutab IRLi auesimees Mart Laar.

Valimised lähenevad. Sellest annavad märku järjest meeleheitlikumad püüded kuidagi avalikkuse tähelepanu äratada. Sest see tähendab hääli. Nende nimel ollakse kõigeks valmis.

Kes võtab naise, kes teeb oma valimisnimekirja, kes on korruptsiooni vastu võideldes valmis astuma valimisliitu korruptsioonisüüdistuse tõttu ametist tagandatud linnapeaga, kes aga valmis jagama selleks kohalike omavalitsuste pädevusse mittekuuluvaid lubadusi, nagu hallide passide kaotamine või trammitee ehitamine kasvõi kuu peale.

Viimased päevad on mõnd poliitikut uudiste valgusvihus hoidnud oma rahva peale kaebamine. See ei ole ületanud uudiskünnist mitte ainult Eestis, vaid ka Kreekas, mille kommunismisümpaatiatega justiitsminister ei soovinud osaleda Euroopa Liidu eesistujamaa Eesti korraldataval konverentsil kommunismi kuritegudest.

Kui see ninanips oli mõeldud Eestile, siis tegelikult lasi ta seda kogu Euroopale, eeskätt aga iseendale. Sest kas see kellelegi meeldib või mitte, kuid natsismi ja kommunismi kuriteod on praeguseks hukka mõistetud kõige erinevamatel Euroopa tasanditel.

Tõe huvides tuleks mainida, et Kreeka kommunistid olid europarlamendis ägedalt selle otsuse vastu. Debatt oli sedavõrd tuline, et ajuti tundus, et ma ei viibi mitte isegi NLKP XXIV, vaid mõnel Stalini-aegsel kongressil. Europarlamendis jäid kreeka kommunistid masendavasse vähemusse.

Vahest seetõttu ongi mõnevõrra raske aru saada, millest Kreeka justiitsminister õieti kirjutab. Kas sellest, et kommunismi kuritegusid ei tohi hukka mõista, sest kommunism pole mingeid kuritegusid korda saatnud? Või sellest, et kommunism on kuritegusid küll korda saatnud, kuid need on olnud möödapääsmatud, lausa vajalikud? Või sellest, et teised on korda saatnud hullemaid kuritegusid?

Või hoopis sellest, et marksism on oma olemuselt ikkagi progressiivne teooria, millest on välja kasvanud sellised imelised liikumised nagu eurokommunism ja «inimnäoline sotsialism», mille, tõsi küll, lämmatasid kommunismileeri tankid, enne kui oleks tegelikkuseks saanud.

Kui Kreeka justiitsminister Stavros Kontonis sedavõrd suure tähelepanuga ilmselt ei arvestanud, siis Oudekki Loone on sellega vägagi rahul. Ta on oma põhjapanevate avaldustega sellist viha tekitanud, et naudib olukorda nähtavasti täielikult. Sest oma iidoli Savisaare kombel elavad temasugused vihast.

Kõige suurem hoop on sellistele arvamusliputajatele see, kui nende surematuid mõtteavaldusi keegi enam tähele ei pane. Tegelikult võib neile isegi kaasa tunda. Nagu tulisilmsetele tõekuulutajatele, kes teavad kindlalt, et maailma juhivad reptiilid.

Raske on selliste tõeotsijate elu. Nii nagu on neil, kes peavad ajaloo prügikasti juba mõni aeg tagasi heidetud teooriaid sealt välja otsima ja läikima lööma, valus vaadata näiteks Ruja kontserdil ansambli kunagiste unistuste täitumisena lehvivaid sinimustvalgeid lippe. Sest kui Ruja poisid kandsid minevikus tulevikku, siis praegused kommunismiapostlid kannavad olevikus minevikku.

Järjest raskemaks läheb neil ka leida kohti, kuhu oma maa peale kaevata, et siin leiduvat ohtralt natse ning tahetakse uurida kommunismi kuritegusid. Nii nagu James Bondi filmides on aina keerukam leida geograafilist punkti, kuhu kurjameid paigutada. «Õndsal nõukogude ajal» oli lihtne. Siis tuli Moskvasse NLKP kongressile üle maailma kokku aukartust äratav kogus kuutõbiseid, massimõrvareid ja inimsööjaid. Nüüd tahab Moskvasse võiduparaadile tulla vaid progressiivsele osale inimkonnast uut lootust pakkuva Põhja-Korea päikesesarnane juht.

Oudekki Loone kirjutab Kreeka justiitsministrile, et loodetavasti on olemas tulevik, kus selliseid üritusi enam ei korraldata. Seda ma ei tea. Seda tean aga päris kindlasti, et olemas on minevik, kus selliseid konverentse ei korraldatud. Olen selles minevikus ise lausa suure osa elust elanud. Siis võidi vangi panna isegi kitsas ringis kommunismi kuritegudest rääkimise eest, muust rääkimata. Juba lasteaiast alates, kooli ja ülikoolini välja üritati pea igasugu jama täis toppida. Senini tuleb rõõmus naeratus näole, kui mõtlen, et kõik see on nüüd minevik.

Mõnes mõttes tuleks Loone-taolistele tegelikult tänulik olla. Sest nooremad põlvkonnad ei usu ilmselt, et sedalaadi vaated ning nende kandjad on kunagi tõesti olemas olnud. Vanasti näidati laatadel «kalasabaga naist», nüüd võiks midagi kaasaegsemat välja pakkuda. Muidu on tee lahti uutele «kasulikele idiootidele», kes kõiki fakte kangekaelselt eirates kuulutavad, et iseenesest on marksism ju humaanne mõtteviis.

Lõpuks hea uudis kurja Reinsalu ning kõikvõimalike tõekomisjonide poolt vaevatutele: Põhja-Korea alustab Moskvas turismirühmade saatmist sellesse inimkonna õitsvasse oaasi, olles valmis vastavat tegevust ka Baltikumi laiendama. Võib täiesti kindel olla, et sellel maal ei korraldata mingeid konverentse kommunismi kuritegudest. Siis ei peaks hea Baruto Oudekki Loonet üheotsapiletiga Kreekasse kupatama, sest küsime ausalt, mida niigi palju kannatanud kreeklased meile nii palju halba on teinud.