Siiri Laidla: kirjaniku kuulsus, võlu ja vaev

Siiri Laidla
, kirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Siiri Laidla.
Siiri Laidla. Foto: Erakogu

Lastekirjanik Siiri Laidla kirjutab, kuidas näeb välja kirjaniku elu Eestis.

Öeldakse, et oma kutsumuse eest ei pääse. See olevat saatuseraamatusse kirja pandud. Võid oma teed otsida, puigelda, endale valetada, tablette neelata ja põdeda – viimaks saab kutsumus sind ikka kätte.

On vedanud neil, kes juba varasest lapsepõlvest ihkavad saada hambaarstiks, autoremondilukksepaks, merekapteniks või mesinikuks. Neid on kusagil õrnas eas mõjutanud õiged eeskujud. Või ka vastupidi. Aga las nad olla. Hea, et meil on palju pädevaid ametimehi ja -naisi.

Meie kaasajal pole kõik teed lahti mitte ainult noortele, vaid ka keskmistele ja vanadele. Aina õpi ja arene. Pole probleem astuda kuuekümneselt ülikooli. Iseasi, mida selle diplomiga tööpõllul teha, kui kaks põlvkonda noori on juba peale kasvanud.

Aga teema juurde: oma kutsumuse eest ei pääse. Näitlejaks sündinu peab saama näidelda, poeet peab saama luuletada. Kirjanik peab saama kirjutada. Siin tekib aga mõttekäigus nõksakas: kes on kirjanik?

Kirjanikku kui ametit pole olemas. Ülikoolis pole kirjanikuteaduskonda. Et kirjaniku nime väärida, tuleb leida endas see miski, mis oleks huvitav, haarav, vajalik, ajatu, hariv, šokeerivgi. Nii endale kui ka kaasteelistele.

Mis on kirjandus? Kas kõik kirjapandu, mis kaante vahel ilmub? Kokaraamatutest luulekogudeni, romaanidest elulookirjeldusteni?

Populaarsed filmid, lavastused, ooperid – kõigil neil on kirjanduslik aluspõhi. Enamik autoreid vaatab meid pilvepiirilt. Küll võib Juhan Liiv imestella, et tema luuleread, omal ajal külahullu loodu, on meil nüüd laulupidude repertuaaris. Rahvas laulab ja nutab.

Tammsaarest ma parem ei räägi. Temal on oma muuseum, ausammas ja talu, kus etendatakse menukaid suvetükke.

Menu. Just see on see sõna. Selleni tahtsingi jõuda.

Olin neljakümne viie aastane, kui minu esimene raamat ilmus. Enne seda ilmus paar luuletust ja jutukest lasteajakirjades. Siinkohal tahan lõpmatult tänada lastekirjandusvõistlusi, mis krooni õitseajal prisket saaki tõotasid (mitte rahalist, loomulikult). See oli lihtne: tuli kirjutada hea tekst, meeldida žüriile, saada auhind ja teos ilmuski. Teate, sain auhinnaraha eest isegi Itaalia-reisil käia! Mitte nagu Tammsaare novelli tegelased, kes pidid reisiahvatlusi vaid reisibüroo vaateaknalt lugema...

Siis tuli euro. Minu kutsumus polnud kuhugi kadunud. Ikka ihkasin kirjutada heas eesti keeles head eesti kirjavara, mida sobiks lugeda lastel ja ka suurtel.

2016 sügisel ilmus lasteraamat «Meil siin Juuni tänavas». Kõvad kaaned, kaunis kujundus (siinkohal palju tervitusi illustraatorile, kes tegi raamatu illustreerimiseks tõepoolest südametöö küll fotografeerides, küll Tartu ajatuid paiku elustades, küll vahvaid pilte joonistades), uhke esitlus Raekoja saalis. Kas teate, kui palju raha saan müüdud eksemplari eest? Kirjastuse väljamüügihinnast 12 protsenti miinus maksud. Ehk siis 90 senti miinus maksud – 72 senti. Seitsekümmend kaks senti raamatu eest!

Selle raha eest oleksin saanud Tartu toidu- ja veinifestivalil ühe Vanaema lihapiruka (natuke oleks puudu ka jäänud).

Ärge hakake kirjanikuks! Või kui te kuidagi muudmoodi ei saa, siis mõelge avaramalt. Vahest keegi kusagil saja aasta pärast avastab teie tekstide väärtuse.

Jah, kirjanikul peab olema «päristöö» ja «pärisamet». Kui elu on aga kulgenud hoolitsedes ja hoolides oma lastest, oma vanakestest, oma haigetest? Tööd on tehtud metsikult palju, kuid tervis andis alla? Kui viimaks oled ise sellest kõigest haige? Töövõimetuspensionär, kes ootab hingevärinal töötukassa eksperdihinnangut, et viimsetki pajukit ära ei võetaks? Sest tundliku meelega inimene (kes ju kirjanik peab olema) on vastuvõtlik nii heale kui ka halvale. Eks siis tuleb rõõmustada laekunud 72 sendi üle. Sest kui rõõmustamine kaob, kaob kõik.

Muide, kui paljud märkasid hiljuti Tartu kohal topeltvikerkaart?

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles