Eerik-Niiles Kross: nõiduse õpilased ehk Ehtsast marksismist (96)

Eerik-Niiles Kross
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eerik-Niiles Kross.
Eerik-Niiles Kross. Foto: Toomas Huik

Umbes 1987. aastal ilkusime koos Indrek Tarandiga Tartu Riikliku Ülikooli tudengeina dialektilise materialismi loengus kommunistide üle, kirjutab riigikogu liige Eerik-Niiles Kross (Reformierakond). Dotsent Eero Loone kihvatas ja ütles läbi hammaste: «Kas te saate aru, et kui meil siin see perestroikanimeline eksperiment läbi saab, siis teiesuguste jaoks meil padruneid jätkub.»

Ahto Lobjakas (25.08) kirjutas, et kommunismi kuriteod ei olevat «teoreetilised», vaid tulenevat inimlikest vigadest. Lobjakas ilmselt tahab öelda, et kommunismi kuriteod ei tugine teoreetilisel alusel, nii nagu natsismi omad, et marksismi teooria ei näe kuritegusid ette. «Praktikas on kommunistid võimule saades korda saatnud palju inimsusevastast, kuid süüdi on siin võimu korruptiivsus ja muud inimloomuse varjuküljed, mitte ehtsa — see tähendab marksistliku — kommunistliku õpetuse iva.»

Väide, et kommunismi nimel sooritatud kuriteod tulenevad ekslikest või halbadest liidritest või õpetuse valetõlgendusest, on muidugi vana jutt. Seda rääkisid Hruštšovi-aegsed stalinismi likvideerijad, seda rääkisid Gorbatšovi-aegsed uutjad, seda räägib isegi Sergei Lavrov.

Jätame siis Leninid ja Stalinid kõrvale ja vaatleme Marxi ennast. Sest marksistlik õpetus olevat valgustusajastu liiglaps. Muide, kui minna kommunismi ja natsismi võrdluses kaasa loogikaga, et Lenin ja Stalin on marksismi väärititõlgendajad, siis tasuks mõelda, kas Hitlerit tuleks võrrelda Lenini ja Staliniga või pigem tema nn õpetuse alusteoreetikutega. Loomulikult ei ole Hitler ja juhtivad bolševikud päriselt võrreldavad, aga veel vähem on Hitler võrreldav Marxiga. Marx ja Engels ei saanud kunagi, ja ma arvan, et inimkond peab selle eest tänulik olema, oma õpetust praktikas proovida. Selles plaanis võiks Marxi pigem võrrelda Oswald Spengleriga. Aga see on eraldi teema.

Marksism on põhimõtteliselt isikuvabadusi, inimese individuaalsust ja demokraatiat eitav õpetus.

Muidugi nõustume hinnanguga, et natsism on oma olemuselt inimsusevastane. Lobjakas väidab, et marksism ei ole: «Mis saaks kellelgi tõsiselt olla Marxi utoopia vastu, kus kõik on vabad tegema seda, mida tahavad ja kõike on külluses?»

Selline arusaam Marxi utoopiast on üsna ootamatu. Kommunism, kus kõike on külluses, täpsemalt niipalju, et kõigi vajadused on rahuldatud, on tõepoolest Marxi arvates ühiskonnakorraldus või nagu ta ütleb, «ühiskondliku arengu formatsioon», kuhu inimkond paratamatult areneb. Et aga selles ühiskonnas oleksid «kõik vabad tegema seda, mida tahavad», on Marxi õpetuse lapsik lihtsustus. Sest see ühiskond, millest Marx räägib, on täiesti teistsugune kui reaalsus, kus elas tema või elame meie.

Marxi eesmärk oli riigi ja tsiviilühiskonna täielik kokkusulatamine, tegelikult mõlema kaotamine. Marxi arvates on tsiviilühiskond, kus «inimene on eesmärk», takistuseks kommunismile jõudmisel. Samuti on takistuseks inimõigused. Marx tunnustas inimõigusi ainult niivõrd, kui need andsid töölisklassile õiguse võitluseks kapitalismi vastu. Marxi arvates on inimene oma olemuselt «liigiolend» (Gattungswesen). Marxi arvates on inimene oma loomulikus olekus alles siis, kui ta on täielikult loobunud individualistlikest või egoistlikest huvidest ja pühendub ainult teiste inimeste altruistlikule teenimisele. Vaba on inimene Marxi ühiskonnas, kuna tal polegi oma huve. Ühiskonna huvid ja inimese huvid on täielikult üks ja sama.

Marxi ideaalühiskonnal olid inimõigused ja isikuvabadused risti jalus. Marx ütles inimõiguste koha nii: «Inimese õiguste tunnustamisel moodsa riigi poolt pole muud tähendust, kui oli orjanduse tunnustamisel antiikriigi poolt». «Mitte ükski nõndanimetatud inimõigus ei lähe kaugemale egoistlikust inimesest, inimesest kui tsiviilühiskonna liikmest, see on inimesest, kes on tõmbunud endasse, oma erahuvide, erakapriiside vangistuses ja eraldatud ühiskonnast,» kirjutab Marx. Marxi jaoks on inimene «vaba» siis, kui ta on vaba oma erasfäärist, isiklikest huvidest ja muidugi ka eraomandist. Lühidalt: see, mida me täna mõistame vabadusena ja mida demokraadid on vähemalt Ameerika revolutsioonist, aga lääne õiguskord juba Magna Chartast mõistnud õiglusena, on Marxi arvates mitte-vabadus. Vaba on inimene siis, kui ta on sulandunud «kommuuni» ja täielikus harmoonias kollektiivsete huvidega. Inimõigused on Marxi jaoks kodanluse pettus, mis peab varjama tsiviilühiskonna klassiiseloomu.

Võib muidugi väita, et Marx tahtis sellist ühiskonda inimkonna õnne ja üldise hüvangu huvides. Pealegi uskus ta tõemeeli, et on avastanud ühiskonna arengu ajalooliselt determineeritud suuna ja lõppsadama. Inimese vabaduse ja vaba enesetoestusega ei ole sel aga meie tänapäeva arusaamade taustal suurt midagi pistmist. See on vastupidi, individuaalsuse ja isikuvabaduse täielik lahustamine kollektiivsusse ja nagu praktika näitab, riigile, «ühiskonnale» täieliku võimu andmine inimese üle. Marxi kommunistlik ühiskond eeldab vabadest inimestest koosneva tsiviilühiskonna, demokraatliku või üldse igasuguse riigi hävitamist. Just sellepärast saan nn ehtsat marksismi pidada täiesti inimvaenulikuks õpetuseks.

Kui rääkida kommunismi kuritegudest, siis on huvitav küsimus, kas neid saab ikka lahutada kommunismi nn puhtast õpetusest. Sest retsepti ja õigustuse nendeks kuritegudeks annavad ju Marx ja Engels üldsegi mitte looritatud kujul. Mööname, et Marx tegelikult tahtis saavutada head, et tema kujutletud kommunistlikus ühiskonnas, tema «liigikuuluvuseinimesed» elavad õnnelikult ja on lõpuks vabad. Iseasi, kas sellist vabadust päris inimene võiks soovida.

Viis, kuidas selleni jõuda, kuivõrd lõppsadam pidi tema arvates olema ajalooliselt paratamatu niikuinii, oli aga põhimõtteliselt vägivaldne. Marx ja Engels leidsid, et kuivõrd kodanlus vabatahtlikult tootmisvahendeid ja omandit ära ei anna, tuleb see neilt vägivaldselt ära võtta. Vägivaldsed revolutsioonid ei olnud mitte ainult lubatud, vaid lausa hädavajalikud, ajalooliselt determineeritud. Kommunistlikku ühiskonda jõudmiseks oli vaheetapis vaja anda kogu võim kommunistliku riigi, proletariaadi diktatuuri kätte. Muide, kas see on ülemäära erinev Hitleri arusaamast tuleviku ühiskonnast: «Iga indiviidi iga tegevus, iga vajadus saab olema reguleeritud kollektiivi poolt, mida esindab partei.» Ka Marxi arvates ei ole olemas inimloomust kui sellist, mida ei määratleks tema suhe tootmisvahenditesse ja klassikuuluvus.

Vägivald, poliitiline terror ei olnud Marxi ja Engelesi arvates midagi ebasoovitavat, vastupidi, need olid hädavajalikud vahendid kommunismile jõudmiseks. «Klassivõitlus viib tingimata proletariaadi diktatuurile,» kirjutas Marx 1852. «Töölised peavad kindlustama, et revolutsiooniline vaimustus ei saaks pärast võitu äkki alla surutud. Vastupidi, seda tuleb üleval hoida niikaua kui võimalik. Kaugel sellest, et niinimetatud liialdustele vastu seista – populaarse kättemaksu juhtumid vihatud isikute või avalike hoonete vastu – tööliste partei ei pea mitte ainult neid tolereerima, vaid andma neile suuna,» kirjutasid Marx ja Engels 1852.

«Klassivaenlane», «proletariaadi diktatuur», «revolutsiooniline terror», «reaktsioonilised jõud», «kontrevolutsioon» ei ole Lenini või Stalini väljamõeldud õigustused oma kuritegudele, vaid see on puhas marksism. «On ainult üks tee, kuidas vana ühiskonna mõrvarlikke agooniaid ja uue ühiskonna sünnivalusid lühendada, lihtsustada ja kontsentreerida, ja see tee on revolutsiooniline terror,» kirjutas Marx 1848. aastal.

Siinkohal pole ruumi pikemalt kirjutada Marxi rassismist, ta oli nimelt veendunud, et valge rass on teistest parem. Eriliselt jälestas ta muide juute. Kommunistide kuritegudest suurte inimrühmade, klasside ja tervete rahvaste vastu on aga sobiv Marxi ja Engelsiga seoses rääkida küll.

Kuna Marxi arvates on inimesed määratletud ainult oma klassikuuluvuse kaudu ja klasside vahel on ületamatud vastuolud, ei ole eri klassidest inimeste vaheline mõistlik suhtlus tegelikult võimalik. Neil on paratamatud võõrandamatud vastandlikud seisukohad. Seetõttu on marksismi järgi demokraatia mõttetu pettus. Demokraatia eeldab, et mõistuslik suhtus on tulemuslik, et inimesed suudavad mõelda, ise otsustada, järeldusi teha, seisukohti muuta, õppida.

Marksismi tunnetusteooria leiab, et «teadmine on tingitud», umbes nagu Pavlovi koeral, mitte ratsionaalne otsustus. Vastavalt saab klassidevahelise, erinevalt tingitud teadmistega inimeste vastuolu ületada ainult jõuga. Kapitalisti lihtsalt pole võimalik sotsialistiks ümber rääkida ja kuna kapitalist on ajalooliselt niikuinii määratud kaduma pole tema mahalöömises midagi etteheidetavat. Ses mõttes oli Eero Loone padrunijutt kõige ehtsam marksistlik õpetus. «Järgmine maailmasõda toob kaasa mitte ainult reaktsiooniliste klasside ja dünastiate, vaid tervete reaktsiooniliste rahvaste kadumise maapinnalt. Ja ka see on samm edasi,» kirjutas Engels inimsõbralikult aastal 1849.

Ühesõnaga, marksism on põhimõtteliselt isikuvabadusi, inimese individuaalsust ja demokraatiat eitav õpetus. Tema majanduslikes tähelepanekutes, tööliste sotsiaalsete õiguste nõudes ja võrdsuse idee ülistamises võib muidugi leida positiivseid elemente. Tema tänapäeva modulatsioonides, näiteks vägivallanõude hüljanud ja demokraatiat toetavas sotsiaaldemokraatias on edasiviivaid ideid. Ent oma olemuselt ei muuda see ehtsat marksismi tagantjärele inimnäolisemaks. Sotsiaaldemokraatia ideestik on kõik hilisem.

Marxi eluajal oli aga juba kirja pandud valgustajate ja Lääne demokraatide põhilised tekstid. «Me peame iseenesestmõistetavaks tõde, et kõik inimesed on loodud võrdsena, et Looja on neile andnud teatud võõrandamatud õigused, mille seas on õigus elule, vabadusele ning õnne poole püüdlemisele. Selleks, et neid õigusi tagada, on rahvad seadnud endile valitsused, mille õiguspärane võim põhineb valitsetavate nõusolekul,» oli juba 70 aastat paberil. Marxi õpetus on isikuvabaduse seisukohalt täielik vastand Thomas Paine'i ja John Stuart Milli õpetusele. Marxi jaoks oleks Inimõiguste Ülddeklaratsioon ja ÜRO põhikiri kapitalistide vandenõu proletariaadi vastu, inimkonna õiglast võitlust segav abakadabra.

Me ei tea, mida oleks Marx arvanud Stalinist, tema meetodid oli ta igatahes ennetavalt heaks kiitnud. Erinevalt Euroopa tänastest kommunistidest oleks Marx arvatavasti ka leidnud, et Hitler oli õigemal teel kui Merkel. Lõpuks ei olnud see Hitler, vaid Marx, kes kirjutas: «Poola juudid on maailma kõige räpasem rass.» Aga Eero Loonele olen ehtsa marksismi õpetuse eest tänaseni tänulik.

Kommentaarid (96)
Copy
Tagasi üles