Merle Jääger: kuidas metsarahvast stepirahvas sai

Merle Jääger. Foto: Sille Annuk

Eestlaste hulgas on populaarne müüt endast kui metsa- ja loodusrahvast, kuid kui näost aetakse sisse piibelehepestot ja aeda istutatakse näsiniint, siis on asjad sellest kaugel, kirutab näitlejanna Merle Jääger.

Kui me oma neli aastakest tagasi Setomaale, paadunud kirjakeellase jaoks peaaegu hääldamatu nimega külakesse tare soetasime ning rõõmsalt tuttavatele teatasime, et pole seal ei kaevu ega elektrit, küsis umbes 99 protsenti neist: «Issand! Elektrit pole, KUIDAS te seal elada saate?!»

Mida sellest järeldada? Et tervet talupojamõistust on eestlastel säilinud vaid ühe protsendi jagu, kui elektrit peetakse veest tähtsamaks.

Oo, jaa, nii tore on hõljuda Valdur Mikita hõllanduses meist kui põlisest metsarahvast, aga tegelikkus räägib teist keelt. Mõni pole kolmekümnendateks eluaastateks korjanud metsast oma kätega ühtki mustikat.

Teine, kes kutsub end Metsapiigaks, on postitanud netti foto allkirjaga: «Sellelt aasalt korjasin ma sellise suure kimbu ööviiuleid!» Kolmas kaevab kevadel välja õitsva näsiniine ning istutab aeda, kuhu satuvad ka lapsed ja loomad.

Paneb ohkama, aga looduskaitsealuseid liike ei tunta meil piisavalt. Mürgiseid taimi samuti mitte. Kevadel rabas mind uudis karulaugu pestost, mida tehti hoopis piibelehe lehtedest. Tule taevas appi! On see kellegi (loodusõpetajate?) tegemata töö või üldine huvipuudus? Tuleb meelde ka neiu, kes üritas seatapu seemnetest kaifi püüda, aga seda võib pidada üpriski süütuks eksperimendiks. Lisaks meenus jahiseltskond, kes kasutas varitsuses olles Sosnovski karuputke õõnest vart kusetoruna. Vaat sellest sai valus kogemus!

Viimasel ajal on hakatud kõvasti sõna võtma metsade arutu raiumise teemal. Tuleb välja, et hüüdjate hääl on hiljaks jäänud, sest praktiliselt pole enam alal näiteks laanemetsi, mida kaitse alla võtta.

Soomes tehakse teatud kooslusi juba kunstlikult: langetatakse ja lõhatakse puid, jäetakse jalal kuivama, et tagada liigirikkust. Mets pole vaid puud, marjad, seene viljakehad, vaid tohutu süsteem: putukad, linnud, rohttaimed, loomad... Meie esivanematele oli see enesestmõistetav – asi, mille üle ei pidanud targutamagi. Omal ajal ei võetud puudki niisamati maha, enne räägiti temaga pikad jutud, paluti andeks. Ilm oli hingestatud ja nii oli õige.

Minu mammakõnõ õpetas, et kui metsa minna, tuleb alati öelda tere, ning kui oled sealt marju või seeni kaasa toonud, siis tingimata tänada. Siiamaani panevad vanemad setokesed mõne metsaanni oma korvist laanelävele tagasi, enne kui koju lähevad. Tänulik peab olema.

Nõukogude ajal, vast viiekümnendatel, prooviti kõvasti loodust ümber kujundada, Siberi jõgesid tagurpidi jooksma panna ja mida veel. Sellele rajati terve teadusharu. Oli isegi loosung: «Me ei vaja looduselt armuande, vaid võtame ise, mida vaja!» Sel ajal sai põlluideaaliks stepp ning maaparanduse sildi all võeti maha hiiesalusid ning tehti maaga tasa põlistalusid. Kahjuks on see kuidagi ka eestlaste teadvusse imbunud, ainult retoorika kõlab veidi teisiti.

70 aastaga said mõned meist metsarahvast stepirahvaks, sest kuidas muidu seletada järjest süvenevat põlispuude hirmu, mis maastikukujunduses teravalt silma riivab. Elujõus pärnad, kased, kuused võetakse maha, nende asemele istutatakse ohjeldamatult elupuudekoonuseid. Nagu muid hekitaimi enam polekski!

Vanasti teati, milliseid puid maja manu istutada, igal on oma energeetika. Pihlakas kaitses kurja eest, see seisis väraval või sissesõidutee lähedal, tamme ei tohtinud liiga maja lähedale istutada, sest tõmbas pikset ligi... Elupuu pidi samuti asuma kaugemal: tema energia on seotud surmavallaga, indiaanlased tarvitavad selle taime seemneid meelt muutvates rituaalides. Mina isiklikult ei tahaks elada surnuaias, sest sinna elupuud tegelikult kuuluvad. Maja lähedal tuleb neid teiste taimedega tasakaalustada.

Olen korduvalt tähele pannud, kuidas geneetiline ugri püstitab oma telgi puhmasse, aga stepirahvas seevastu keset lagendikku. Proovisin ka kord nende moodi, aga turvatunne puudus. Ausalt, mul pole agorafoobiat, ent telgi seljatagune peab ikkagi olema puhmasse käkitud.

Mets on vaese mehe kasukas, on vanad eestlased öelnud. Samuti soovitatakse segase jutu ajajail metsa minna, et ta oma mõtted ja energiad korda saaks. Mina eelistan seda meetodit rahustite või antidepressantide asemel, odavam tuleb ka.

Mõni arvab kindlasti, et see Jäägri-mutt on seal piiriveerses võsas ilma elektrita elades vaabsee peast segi läinud ja ajab siin mingit esoteerilist mula. Muretsegu endale parem moloraamatu konto ning uurigu, kuidas tõelised inimesed elavad!

Kindlasti on neil ka omamoodi õigus, aga sel juhul enne, kui midagi «tervislikku» suhu pistate, guugeldage. Või siis võiks soovida: «Jätku piibelehepestole!» või: «Head isu valgetele kärbseseentele šampinjonide pähe!»