Auku koduseinas võib nimetada ükskõik millise nimega, kuid auk jääb ikkagi auguks ning sellega tuleb midagi ette võtta. Sein tuleb korda teha, auk ära lappida. Uurida välja, miks ja kelle (või mille) süül auk tekkis. Ikka selleks, et oleks võimalik uute aukude teket ennetada. ID-kaardi turvaauk on auk e-riigi seinas ning sellega peame just kirjeldatud moel talitama. Enesekindlalt, paanikata.
Teema on kahtlemata tõsine. Praegu leitud turvaauku nimetatakse teoreetiliseks, ent teoreetilisel tasandil on selletaolised ohud kübermaailmas alati olemas, nendega seisavad pidevalt silmitsi ka suured tehnoloogiahiiud. Oleme vastamisi julgeolekuriskiga, mis tuleb lahendada nii kiiresti kui võimalik. Laias laastus on kaks huvirühma, kellel on võimekust ja raha, et panustada nii tehnoloogiasse kui ajudesse ning säärast nõrkust ära kasutada: organiseeritud kuritegevus ja meie idanaabri eriteenistused.
Kui turvarisk on teoreetiline, siis mainekaotus paraku reaalne. Oleme 15 aastat kasutanud ID-kaarti, sellega on seotud 1500 riigi- ja hulgaliselt erateenuseid. ID-kaart pole pelgalt praktiline vahend teenuste kasutamiseks, vaid üks Eesti digitaalse eduloo sünonüüme – mainekujunduses palju märgilisem kui mistahes brändrahn. Meil on e-valimised ja arenenud e-pangandus, e-residentsusest oleme püüdnud teha uut rahvuslikku suurt asja.
Olukorda võiks võrrelda riigireeturi tabamisega. Neil kahetsusväärsetel juhtudel oleme dilemma ees: kas olla pettunud, et meil on riigireetur, või tunda hoopis uhkust, et me oleme suutelised roti viljasalves avastama ja tabama? Siin tuleb mängu see, kas usume ja usaldame Eesti riiki või mitte eriti. Aga peaksime uskuma ja usaldama – iseäranis siis, kui riik seisab vastamisi raske probleemiga. Vaid siis saame kriise läbides tugevamaks.
Seda usku ja usaldust ei tohi kergekäeliselt vahetada poliitiliseks populistlikuks peenrahaks. Peaminister ja Keskerakonna esimees Jüri Ratas, kes pressikonverentsil neid noote avalikkusele sisendada püüdis, teab samas, et mitmed tema enda erakonna liikmed on korduvalt Eesti e-riigi jalgealust õõnestanud. Peamiselt e-valimiste suhtes umbusu külvamise kaudu.
Last ei tohi pesuveega välja visata. Kui e-valimine ei ole osale ID-kaardi kasutajatest turvaline, tuleb teha selgitustööd mobiil-ID kasutamiseks. Üks asi on öelda välja, et tagasiteed paberimajandusse ei ole – loomulikult mitte –, kuid samas peame mõistma, et ID-kaardiga tekkinud turvamurede lahendamine on meie küpsuseksam e-riigina. Meie tulemusi jälgitakse hoolega. Eesti e-riigi kuvand pole jõudnud ainult otsustajate, vaid ka tavakodanikeni. Seda kapitali pole ühel väikesel piiririigil millegagi asendada.