Kaheksa võib olla rohkem kui kakskümmend – on oluline, et ajaloolise kogemusega riigid jätkaksid kommunismi- ja natsismikuritegude võrdse hukkamõistmise teemat, kirjutab ettevõtja, Eesti Mälu Instituudi nõukogu esimees Meelis Niinepuu.
Meelis Niinepuu: kaks 20. sajandi kõrilõikajat tuleb võrdsustada (1)
/nginx/o/2018/03/21/7707273t1h60a7.jpg)
7. september 2017, 13:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kahekümnest riigist allkirjastas Urmas Reinsalu algatatud kommunismikuritegude keskuse moodustamise ühisavalduse kaheksa. Läbikukkumine, märkis Eesti Päevaleht. Mõne asjatundja arvates tulnuks deklaratsiooni allkirjastamine lükata edasi või lahjendada seda seni, kuni see muutub kõigile söödavaks.
Umbes samasuguse lähenemise vilju saab praegu maitsta Brüsselis Euroopa Ajaloo Majas (European House of History), kus riikidevahelise kompromissi korras on kokku lepitud ühises ajalookäsitluses. Selle käsitluse järgi on Marx ja Engels «soovisid parimat»-tüüpi kangelased.
Molotovi-Ribbentropi salaprotokollidest, ühest olulisemast II maailmasõja valla päästnud dokumendist ja sellega seotud sündmustest seal suurt ei räägita. Kollektiivne keskmine otsustas taas, et see võib solvata nõukogude sõduri kangelastegusid.
Ma ei nõustu Reinsaluga nii mõneski asjas (eriti ettevõtmistes, kus riik üritab võtta ära kodanikule seadusega juba antud õigusi), kuid ministri järjepidev tegevus kommunismikuritegude hukkamõistmisel on tänuväärne.
Teadaolevalt üritati 23. augusti justiitsministrite kohtumist ette valmistades seda korduvalt lahjendada. Laual oli näiteks variant üritusest, kus kommunismikuritegude temaatikat oleks käsitletud pärast globaalsemate teemade arutamist, nagu terrorism ja rahvusvahelised inimõigused. Selle asemel saime veenva debati, mitte konsensusliku poliitkorrektse kantseliidi.
Laiapõhjaline konsensus ja kahekümne riigi allkirjad olid vajalikud aastal 2009. Just siis võttis Euroopa Parlament vastu resolutsiooni Euroopa südametunnistuse ja totalitarismi kohta, millega kuulutati 23. august üleeuroopaliseks kõigi totalitaarsete ja autoritaarsete režiimide ohvrite mälestuspäevaks. Sellega sai tegelikult kõik öeldud.
Niinimetatud Reinsalu deklaratsiooni allkirjastas kaheksa riiki. Need olid Eesti, Läti, Leedu, Poola, Slovakkia, Tšehhi, Ungari ja Horvaatia. Eestile ja teistele allkirjastanud riikidele on kommunismikuritegude hukkamõistmine ja tutvustamine hügieeniküsimus, nende riikide ajaloost tulenev kohustus.
Argumendid, mida esitab ajakirjanduses juba mitme nädala vältel Reinsalu kirjasõber, Kreeka justiitsminister Kontonis, naerdakse neis riikides välja.
Kontonise sõnul ei nõustu tema ja Kreeka mitte iial kommunismikuritegude võrdsustamisega natsismi kuritegudega. Järelikult lähevad teemaga edasi süvitsi need riigid, kellel on ajalooline kogemus ja vastutus selles küsimuses.
Riigid, kes muretsevad oma laste tuleviku pärast, kasvava harimatuse pärast Eestis ja Euroopas antud küsimuses. Riigid, kes ei lepi jõledusega, et endiselt klassifitseeritakse kahe 20. sajandi tuntuima kõrilõikaja ohvreid business-klassi ja economy-klassi ohvriteks. Just seetõttu ongi kaheksa rohkem kui kakskümmend.