Haridusministri Mailis Repsi hinnangul ei adu riigikeelset kooli ja lasteaeda taotlev Jürgen Ligi, et tema ettepanek ei ole seni teostunud olulisemalt sisulisematel põhjustel, kui seda on «poliitiline omakasu».
Mailis Reps selgitab Jürgen Ligile keeleõppe nüansse (4)
8. september 2017, 09:43
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Väited minister Ossinovski «härgamise» või «vasakpoolsest venelaste hingedega manipuleerimise» kohta, kõnelemata pedagoogilistest eksiväidetest emakeele õppimise suhtes sunnivad sõna sekka ütlema. Tuleb eristada poliitilist vahukloppimist pedagoogilisest mõistete käsitusest ning õppe sisulistest küsimustest,» kirjutas Mailis Reps kommenteerimaks Ligi arvamusartiklit «Aeg lõpetada karuteene venelastele».
«Mõisted «riigikeel» ja «ametlik asjaajamise keel» kasutatakse eri riikides vastavalt nende keeleolukorrale: Eestis on üks riigikeel, Soomes kaks ja Šveitsis neli,» selgitas Reps.
Repsi sõnul on õppija emakeeleks tema kodukeel. «Emakeeles õpitakse maailma tähistama ja seda mõistma kõige vahetumas keskkonnas – kodus. Isegi kakskeelsetes peredes pole mõlemad keeled alati võrdsel tasemel ja sõltub sellest, kummas keeles rohkem suheldakse.»
Ta tõi välja, et iga uus keel on nii lapsele kui ka täiskasvanule õppimise seisukohalt psühholoogiliselt võõrkeel. «Keeleõppe alustõde on, et emakeel on kogu tulevase õppimise ja maailmamõistmise alus ning alati tuleb võõrkeelte õpetamisel arvestada õppija emakeelega.»
Repsi sõnul ei paista Jürgen Ligi teadvat ka viimastest OECD soovitustest elukestvaks õppeks, mis tänavu juulis avalikustati.
«Esimene kaheksast kompetentsusest, mida kõikidel riikidel arvestada ja arendada soovitatakse, on emakeeleoskus.»
Repsi sõnul peab soome lastel olema omandatud ladus lugemisoskus emakeeles ja võime mõista emakeeles loetut teise klassi lõpuks. «Kui mõnel seda siiski pole, rakendatakse individuaalõpet,» ütles ta, lisades, et ilma teksti mõistmata on raskendatud igasugune aineõpetus.
Ta selgitas, et emakeel kui lähtealus võõrkeelte õppimisel on põhjendatav keeleinterferentsiga, mis tähendab lingvistiliselt ühe keele mõju teisele keelele.
«Igapäevases koolitöös tähendab see olukorda, kus õpetaja peab arvestama nii positiivse kui ka negatiivse interferentsiga. Positiivse ehk sarnase keelnähtuse korral saab kergesti emakeelest võõrkeelde üle kanda näiteks sarnase sõna – kino, sport, teater, muusika, kohv jne. Negatiivne interferents ilmneb aga siis, kui õppija püüab rakendada emakeele struktuure või sõnavara võõrkeeles ja arusaadavalt rikub keelenormi,» ütles Reps.
Haridusministri sõnul pole haruldane leida saksa keele süvaõppeklasside õpilaste eestikeelsetes kirjatöödes saksa keelele omast spetsiifilist sõnajärge.
«Igasugust keeleõpet toetavad vastavad kultuurilood ning lõimitud aine- ja keeleõpe. Kokkuvõtvalt öeldes omandab tugeva emakeele oskusega laps teadmisi ka teistest ainevaldkondadest edukamalt,» kirjutas Reps.
Reps sõnas, et mõneti on Jürgen Ligil õigus. «Igasugu raamatuid, pilte ja ka virtuaalseid vahendeid on üsna palju. Puudu on aga keeleõpetajatest, kes suudaksid eesti keelt teise keelena nõuete kohaselt õpetada,» ütles Reps ja lisas, et kui õpetaja peaks rääkima aktsendiga või tegema vigu, kanduvad need üle ka õpilastele.
«Ilma piisava hulga vajaliku väljaõppega õpetajateta ei ole meil võimalik suuri muutusi teha,» ütles ta.
«Heaks näiteks on Saksamaal kasutatav praktika, kus igas õpperühmas on paar emakeeleoskajat, kes aitavad õpitavast aru saada ning muudavad sellega õppimise oluliselt tulemuslikumaks,» tõi Reps välja hea emakeele tähtsuse.
2017. aasta kevadel oli Tallinna Linnamäe Vene Lütseumis eesti keele riigieksami keskmine hinne nõndanimetatud traditsioonilise õpetamisega ligi 86 palli (riigi keskmine ca 60 palli).
«See näitab, et sihile võib jõuda erineval viisil, aineõppe tulemuslikkust ohverdamata,» märkis Reps.
Tema sõnul tuleks eesti keele õppimise kvaliteedi parandamiseks käituda Mati Hindi soovituse kohaselt.
«Kehtestame keskmised ja arusaadavad keelenõuded ja nõuame need täpselt sisse,» kirjutas Reps.
Reps ütles, et pedagoogiliselt tähendab see professionaalset õppekorraldust, eelkõige õigesti valitud õppesisu, arengupsühholoogiliselt sobiva metoodika rakendamist ja nii kooli kui variõppekava (igapäevane elu meie ümber oma keelekeskkonnana) tarka kasutamist.
«Kõige paremini ongi eesti keele omandanud need vene noored, kes koos eesti noortega jalgpalli mängivad, üritusi korraldavad või töötavad,» märkis Reps.