/nginx/o/2017/09/11/7089595t1h0bdf.jpg)
Südame rütmihäired esinevad kõigil inimestel. Kuid kas iga haigushoo korral peab ikka otsekohe kiirabisse helistama?
Süda hakkas puperdama. Kas kutsuda kiirabi?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Põhja-Eesti Regionaalhaigla kardioloog Jüri Voitk selgitab, et reeglina on südame rütmihäiretega inimesed terved ja strukturaalselt normaalse südamega. «Osal juhtudest võivad olla küll normist kõrvalekaldumised, kuid kui tegemist on ohutute ja inimest vähe häirivate rütmikorratustega, siis need ravi ei vaja,» lisab ta. «Ravida tuleb ainult kas ohtlikku ja/või inimest häirivat rütmihäiret.»
Kõige sagedasem sekkumist vajav rütmihäire on kodade virvendusarütmia. Kuidas kodade virvendusarütmiat diagnoosida ja kes peaks seda ravima? Kas invasiivne rütmoloog-elektrofüsioloog, kardioloog või piisab perearsti määratud ravimitest? Kas haigus on lõpuni ravitav? Ning kas iga haigushoo korral ikka tuleb kohe kiirabisse helistada?
Kardioloog selgitab, et südame rütmihäire ehk arütmia ehk ebakorrapärane südametegevus on kõrvalekaldumine normaalsest korrapärasest südame sinuatriaalsõlmele alluvast rütmist, see on siinusrütmist. Rahuolekus on normaalne südametöö regulaarne – sagedusega 60–80 lööki minutis.
«Pole olemas ühtegi inimest, kel oleks rinnus metronoom, mis terve elu ühtmoodi lööks,» ütleb dr Voitk. «Meil kõigil esineb vahel südame rütmihäireid, ka täiesti tervetel inimestel.»
Kodade virvendusarütmia (kodade laperdus ja kodade virvendus, nimetatud ka absoluutseks ehk täielikuks arütmiaks) on sageli mingi südamehaiguse või kõrge vererõhu tüsistus, kuid võib esineda ka tervel inimesel. Selle all mõistetakse kodade eri kiirusega kokkutõmbeid (150–300 korda minutis), millele järgnevad vatsakeste kokkutõmbed oma aeglasema, kuid ebaregulaarse rütmiga.
«Kodade virvendusarütmiat põeb Eestis umbes 40 000 inimest. Mida eakamat vanusegruppi vaatame, seda suurem on kodade virvendusarütmiaga haigete osakaal ja selle diagnoosiga haigete absoluutarv kasvab järjepidevalt ühe-kahe protsendi võrra aastas. Põhjuseks on keskmise eluea pikenemisega kaasnev elanikkonna vananemine, aga samuti elustiili halvenemisest (ülekaalulisusest ja vähesest liikumisest) tingitud muutused,» tõdeb dr Voitk. «Samal ajal on paljud viimaste aastate uuringud näidanud, et tervislikud eluviisid mitte ainult ei aita kodade virvendusarümtiat ära hoida, vaid ka vähendavad haigushoogude esinemissagedust ja kestust. Elustiili paranemisega vähenevad lisaks virvendusarütmia esinemisele kõrge vererõhu, veresuhkru ja kolesteroolisisalduse probleemidki.»
Kuidas rütmihäireid diagnoositakse?
Rütmihäirete kindlakstegemist alustatakse pulsi, see on südame löögisageduse lugemisest, kuid diagnoos pannakse elektrokardiograafia ja Holter-monitooringu abil. Täpsustamiseks tehakse vajaduse korral farmakoloogilisi teste ja muid südameuuringuid, keerulisematel juhtudel rakendatakse invasiivseid ehk südamesiseseid uuringuid. Uuringutega selgitatakse rütmihäirete diagnoos, ravivõimalused ja prognoos.
Esmatähtis on kardioloogi sõnul ravida rütmihäireid põhjustavat haigust. Terve südame korral ja muude haiguste puudumisel ei vaja harva esinevad ja lühiajalised häired ravimeid, küll aga peab reguleerima töö- ja elurežiimi ning vältima alkoholi liigtarvitamist ja suitsetamist.
«Kodade virvendusarütmia diagnoosi saanud inimesed peavad mõistma, et see haigus pole enamasti lõpuni välja ravitav. Paraku on Eesti inimesed tabletiusku. Meil süüakse antiarütmikume mitu korda rohkem kui Soomes või Rootsis. Näiteks propafenooni tarbimine kasvab igal aastal. Antiarütmikumide ületarvitamine on muret tekitav tendents,» nendib dr Jüri Voitk.
Loe edasi ajakirjast 60+
