Kaja Kallas: saatuse müstilised keerdkäigud

Kaja Kallas
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaja Kallas.
Kaja Kallas. Foto: Tanel Meos / Delfi / Eesti Ajalehed

Üle pika aja sõitsin lennukis üksi ning Varssavi-Brüsseli suunal pandi minu kõrvale istuma üks vanaproua.

Proua rääkis, et on 92-aastane ning sündinud Poolas, aga 12-aastaselt kolinud Belgiasse, sest isa sai seal kaevanduses tööd. Töö pidi olema ajutine ja peatselt pidid nad pöörduma tagasi oma kodulinna, mis asus kümne kilomeetri kaugusel Saksa piirist. Siis aga tungis Hitler Poolasse ja nad ei läinudki tagasi. Sõda algas, kui ta oli 15, ja lõppes, kui ta oli 20. Vanaproua rääkis, kui halvasti poolakaid Belgias vastu võeti ja kuidas kohalikud lapsed olid tema vastu julmad.

Kuulasin teda ja paratamatult läksid mõtted oma vanavanematele. Kui mu vanaisa oli ligi 90-aastane (kahjuks tal jäi 90. sünnipäevast paar kuud puudu), olin tema juures Viljandis, vaatasin aknast välja ja nägin, et maja ette keerab Volvo. Küsisin vanaisalt, kas ta ootab külalisi, aga tema ei ootavat. Volvost tuli välja kepsakas vanaproua poppides tennistes, juuksed moodsas soengus, ja sammus reipalt maja poole. Avasin ukse ja selgus, et tegemist on vanaisa kunagise pruudi Mirandaga, kes oli enne sõja algust emigreerunud Rootsi. Nüüd tuli ta Eestisse vanaduspõlve pidama ja otsis vanad sõbrad üles.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles