Nils Niitra: enne kui kaebad, mõtle (7)

Nils Niitra
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nils Niitra
Nils Niitra Foto: Sille Annuk

«Viimasel ajal inimesed muudkui kaebavad,» kurtis tanklatöötaja. Paari päeva eest ei olnud tanklas elektrit ja kuna seetõttu puudus tualetis ka vesi, ei saanud kundet WCsse lubada. Töötaja peale kaevati kütusefirma peakontorisse.

Häirekeskusse kaevatakse, et lapsed lärmavad õues ja naaber teeb lõket. Minu gümnaasiumiealistel lastel ei möödu ükski pidu, ilma et politseinikud ei saabuks siidrit joonud alaealisi jahtima – murelik kodanik pöördus! Äsja kaevati Eesti Meedia tellimiskeskusele, et lehes polnud matusekuulutusi. Tõesti oli lahja päev, piirduda tuli ühe kuulutusega, sest vikatimees võttis veidi puhkust.

Üks võimalus teist eestlast kiusata on otsida tema tegevuses vigu ja kaevata tema peale kõikvõimalikesse institutsioonidesse, nagu näiteks maksu- ja tolliamet, toidu- ja veterinaaramet, PRIA, tehnilise järelevalve inspektsioon, keskkonnainspektsioon ja nii edasi. Eravestlustes tunnistavad ametnikud isegi, et leidub väike, aga kasvav seltskond tegelasi, kes ei kaeba asja pärast, vaid kiusust.

Kaebamises suudavad eestlastele silmad ette teha vast ainult soomlased, kelle puhul on väidetavalt tegu rahvusspordiga. Minu Soomes töötavad sõbrad kinnitavad, et kui silme ees sõbralik ja abivalmis soomlane leiab mingigi tööalase põhjuse, kaebab ta ülemale ette hoiatamata.

Kes vallandas Eesti inimestes pealekaebamise tungi? Pakun, et riik. Veel 1980. aastatel ja ositi ka ülemöödunud kümnendil peeti inimeste peale võimudele kaebamist Eestis viimaseks abinõuks pärast seda, kui kõik muud võimalused olid ammendunud. Tõtt-öelda oli pealekaebamine ja miilitsasse pöördumine pigem taunitav tegevus, mis andis nõukogude ajal märku võimumeelsusest.

Taasiseseisvumise järel oli politsei tihti hädas purjus juhtide ja teiste liikluspättide tabamisega, sest üldjuhul ei kaevatud nende peale ka siis, kui teel nähtav vaatepilt kõneles enda eest. Ajakirjanduses ja ka kampaaniatega julgustati inimesi liiklusrikkumistest teada andma. Teisedki riigiasutused seadsid sisse vihjetelefonid ja kutsusid üles olema valvas.

Nii polnudki kaebamine enam kahtlane tegevus, mis on ühest küljest hea, ent peidab endas ohte. Liig kergelt kipuvad kaebused võimude poole teele minema, seda sageli enne, kui kituja on kaevatavaga rääkides püüdnud mõistlikku lahendust leida. Vaid üks telefonikõne, las võimud tegelevad. Kaebamine ei tohi muutuda pahatahtlike inimese malakaks, millega ülejäänuid kiusata.

Ma ei taha sugugi öelda, et roolijoodiku peale ei peaks politseisse pöörduma – olen seda isegi teinud. Teisalt leian, et kõikvõimalike alusetute, kiuslike või tühiste kaebuste tegijaid peaks hakkama taas ühiselt taunima. Kohati tundub, et see seltskond on hakanud end kangelasteks pidama, nad arvavadki, et tegelevad oluliste asjadega. Enne kui kaebad, mõtle, kas on vaja.

Kommentaarid (7)
Copy
Tagasi üles