Mihhail Lotman: rassistlik piim ja poliitkorrektsus (48)

Mihhail Lotman
, semiootik, IRLi liige
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mihhail Lotman
Mihhail Lotman Foto: Kuvatõmmis videost

Alguses mõtlesin, et tegemist on kellegi rumala naljaga. Nimelt olevat piim rassistlik jook. Muidugi on asi ennekõike värvis. Kuid mitte ainult selles. Piima joomine on üsna hiline ja mitte universaalne komme.

Osal inimestel on laktoositalumatus ja nad ei saa piima juua. Väidetavalt on mustanahaliste seas laktoositalumatus rohkem levinud ja seepärast selline valgete jook neile ei sobi. Ma ei tea – ja ausalt öeldes mind eriti ei huvita –, kas sellistel väidetel on mingi faktiline aluspõhi; mis mind aga huvitab, on kultuurifenomen, omalaadne kultuuriline paranoia.

Rassistlikke märke otsitakse – ja leitakse – igalt poolt. Selgus aga, et asi on veel huvitavam. Mitte üksnes ülivalvsad rassismiga võitlejad, vaid ka rassistid ise on hakanud piima oma vapimärgina kasutama. Tundub, et rassistlik piimalembus on sekundaarne: alguses avastavad rassismivastased, et piim on rassistlik jook, mispeale rassistid võtavad selle rõõmuga üle: tõepoolest on. Kultuurisemiootika seisukohalt pakuvad huvi mõlemad seisukohad.

Esiteks see, mida ma nimetan liikuvaks referendiks. Tavalise semioosi puhul on olemas mingisugune objekt (pole oluline, kas füüsiline või mitte), millega seostub mingi mõiste, mis omakorda väljendub märgis. Näiteks eesti sõna ’laud’ väljendab mõistet ’laud’ ja tähistab ükskõik millist lauda. Laud mööbliesemena on antud mõiste ja asja suhtes püsiv referent. Selle sõnaga ei saa tähistada kassi, autot, armastust jms. Teine olukord on liikuvate referentidega. Sellised nähtused on tavalised foobiad. Inimesel võib olla arahnofoobia, ta kardab paaniliselt ämblikke. Ainuüksi mõte tekitab temas ebameeldivaid psühhosomaatilisi häireid.

Ta saab abi psühholoogilt, kes seletab talle asja ratsionaalselt ära. Kui teraapia on edukalt edasi läinud, antakse talle ämblikku näha, järgmistel etappidel võib ta aga ämblikku katsuda või koguni enda peale asetada. Kõik, inimene ei karda enam ämblikku, teraapia oli edukas. Mõnikord ongi lool selline õnnelik lõpp, kuid paraku mitte alati. Mõne aja pärast võib tal tekkida seletamatu äng pimeduse või kinniste ruumide suhtes.

Arahnofoobia on kadunud, hirm aga mitte. Hirm otsib endale uut põhjust. Siin ongi tegemist liikuva referendiga: mitte asi ei vaja märgistamist, vaid märk otsib endale osutust. Hirm ei ole ainus liikuvaid referente loov mehhanism, samamoodi toimivad sellised nähtused nagu rahutus, muretsemine, viha. Eriti palju on selliseid nähtusi kultuuri ja ideoloogia valdkonnas.

USA autodidaktist terane moralist Eric Hoffer kirjeldas nähtust, mida ta nimetas tõsiusklikkuseks. Tõsiuskliku usuobjekt võib muutuda. Mis aga ei muutu, on tõsiuskliku fanatism. Nt prantsuse tõsiusklik kommunist Roger Garaudy vahetas 1980. aastate alguses usku ja sai tõsiusklikuks, kui mitte fanaatiliseks moslemiks. Sellistel juhtudel, ütleb Hoffer, ei ole niivõrd oluline, mida usutakse, kuivõrd fanatism ise. See otsib ja leiab endale kummardamise objekti ehk liikuva referendi, kuid temas endas ei teki sisemist vastuolu, kuna täiesti erinevatel usuobjektidel on tema mõttemaailmas samad parameetrid.

Venemaal on endistest marksistlikest filosoofidest ja teadusliku ateismi õppejõududest äkki saanud õigeusu fundamentalistid, kusjuures vähemalt osa puhul on see ümbersünd siiras. Veel enam: nad ei näe siin mingit sisemist vastuolu ning osalevad performance’ides ikoonide ja punalippudega.

On uuritud, kuidas Nõukogude Liidus ja postsovetlikul Venemaal konstrueeritakse vaenlase kuju. Aastatuhande alguses fabritseerisid Kremlile lähedased publitsistid ja isegi ajaloolased Poola kui igipõlise vaenlase kuju. ELi lõhestamise eesmärgil flirditi Saksamaaga ja demoniseeriti Poolat. Sealjuures kasutati arhetüüpseid kujundeid ja nõukoguliku propaganda võtteid ning Poolat iseloomustati stereotüüpidega, mida enne kasutati fašistliku Saksamaa kirjeldamisel.

Seoses Gruusia sõjaga 2008. aastal oli vaja näidata, et tegemist ei ole üksnes sõjalise ega isegi mitte poliitilise ja ideoloogilise, vaid tsivilisatsioonilise vastasseisuga. Äkki selgus, et Gruusia ongi igipõline vaenlane, kes haub juba mitme sajandi jooksul russofoobseid plaane, ning et vana hea kraam ei läheks raisku, kasutati stereotüüpe, mida hiljuti adresseeriti Poolale.

Kui tekkis Ukraina kriis, unustati Gruusia ning seesama kompleks adresseeriti ümber Ukrainale. See ei ole üksnes Kremli ideoloogide haltuura või käpardlikkus, vaid sihilik võte: vaenlane peab olema äratuntav. Ühesugused märgid, ühesugune semantiline konstruktsioon, kuid täiesti erinevad referendid. See ei ole vaid vene spetsiifika, selliseid strateegiaid näeme eri kultuurides, alates antiikajast kuni postmodernismini.

Teiseks, rassism, nagu paljud teisedki sotsiofoobiad, kasutab sekundaarseid märke. Paranoilised rassismiga võitlejad avastasid rassistliku piima, rassistid võtavad selle jälle rõõmuga üle. Erilist huvi pakuvad alt-parempoolsed (Alt-Right). Ühelt poolt on tegemist radikaalse liikumisega, teiselt poolt on kogu sellel üritusel oluline mänguline komponent. Ka nende piimajoomise pidudel on ilmne karnevalielement. Vanad konservatiivid olid enamasti tõsised, isegi sünged mehed, soliidsus oli nende stiil. Alt-parempoolsed ei ole mitte üksnes agressiivne, vaid ka lõbus seltskond, kus on palju noori, kes kuuluvad eri alternatiivsetesse subkultuuridesse, kaasa arvatud isegi LGBT esindajad.

Alt-parempoolsed orienteeruvad avalikult stereotüüpidele, mille töötasid välja mustad rassistid, eriti nn Pan-Aafrika liikumine ja musta Egiptuse ideoloogid. Alt-rassistide kõnepruuk kasutab tihtipeale mustanahaliste slängi, parodeerides, aga tegelikult jäljendades seda. On ammu tähele pandud, et veendunud antisemiit võib nii kaua ja nii edukalt parodeerida juuti, et ei saagi enam teisiti.

Hiljuti juhtus üks märgiline sündmus. L’Oreal vallandas ühe rassisti nimelt tema väljaütlemiste eest. Iseenesest ei ole rassisti vallandamine tema vaadete pärast sugugi haruldane nähtus, kuid antud juhul oli tegu mustanahalise rassistiga, ja see on vist üldse esimene juhus. Mustast rassismist rääkimine on korralikus seltskonnas omamoodi tabu: kui on rassist, eeldatakse vaikimisi, et tegu on valgega. Vallandatud modell, aga ka tuntud DJ ja seltskonnatäht Munroe Bergdorf on transseksuaal ja seega õige mitme glamuurse vähemuse ja subkultuuri esindaja. Munroe Bergdorf on inimene, kes oskab hästi oma seisukohti argumenteerida.

Tema seisukoht on lihtne: «KÕIK valged on rassistid», kusjuures rassistid ei ole nad mitte oma veendumuste, vaid nahavärvi pärast. See on kaasasündinud defekt. Ka valged antirassistid on rassistid, kuna rassistlik on kogu ühiskond ja valged antirassistid naudivad rassistliku ühiskonna hüvesid. Ta küll vallandati, kuid saavutas kohe kultusliku staatuse. Teda kutsutakse talk-show’desse, intervjueeritakse jne, kusjuures seda teeb soliidne liberaalne meedia, kus oleks täiesti välistatud selliste vaadetega valge rassisti kajastamine.

Muide nahavärvist. Mustanahaline Munroe Bergdorf on väga heleda nahaga. Ei tea, kas selline värv on tal kaasasündinud või Michael Jacksoni stiilis helendatud. Sellega seoses meenub mulle üks pooleteistkümne aasta vanune juhtum Ameerikast. Kui tuli grupp Aafrika pagulasi, sattusid nad rassilise rünnaku ohvriks nimelt oma nahavärvi pärast. Piinlik asjaolu seisnes selles, et ründajad olid kohalikud mustanahalised, kelle nahavärv oli palju heledam kui Aafrikast saabunutel.

On kurioosne, kuid sugugi mitte ootamatu, et rassismi ja muude vihanähtustega võitlejad on samade semiootiliste mehhanismide küüsis, mille vastu nad võitlevad. Antirassism on pahatihti samuti foobia, vähemalt rajaneb samadel semiootilistel mudelitel nagu rassismgi. Need on nagu kaks üksteise poole suunatud kõverpeeglit, mis lõpmatult multiplitseerivad moonutatud kujutisi.

Tagasi rassistliku piima juurde. Nagu tavaliselt, aktiveerib või isegi nakatab liikuv referent asju, mis on temaga assotsiatiivselt seotud. Näiteks metonüümiliselt. Piima kallatakse mõnikord ka kohvi sisse ja siin võivad tekkida kahesugused konstruktsioonid. Esiteks, rassistid on need, kes valavad valget piima kohvi sisse, et see poleks enam must. Teiseks on rassistid need, kes küsivad musta kohvi, eriti juhul, kui teenindab mustanahaline. Ja nii ongi mõnest Londoni kohviku menüüst eemaldatud „must kohv“, mis on asendatud „piimata kohviga“. Niimoodi loodetakse võidelda rassismiga.

Soovi korral võib rassismi leida ükskõik kus, ka täiesti neutraalsetes või rassismivastastes teostes. Rassistlikud on paljud folkloorsed tekstid ja mütoloogilised kujundid, Disney animafilmid, jõuluvana abiline Madalmaades Zwarte Piet, šokolaadireklaamid, šokolaad ise, piparkoogid jne. Rassistlik on Pipi Pikksukk, Tom Sawyer, Harper Lee rassismivastane raamat „Tappa laulurästast“ ja isegi omal ajal ikooniline „Onu Tomi onnike“. Rassismi vastu võitlejad otsivad rassistlikke sümboleid sama visalt kui mõned vandenõuteoreetikud näiteks vabamüürlikke märke. See, kes otsib igalt poolt rassismi, näeb seda, ja see, kes otsib ülemaailmse vabamüürlaste vandenõu märke, ei pea samuti pettuma.

Kujutan ette osa lugejate nördimust: aga rassism on ju reaalselt olemas. Rassistid peavad vihakõnesid, solvavad, hirmutavad, ründavad ja tapavad inimesi – see on karm tegelikkus, aga mitte semiootiline uinamuina. On küll, kuid rassismiga võitlejate paranoia ei saa kuidagi olukorda parandada. Vastupidi, nende tegevus vaid süvendab probleemi. Alt-parempoolsed lausa naudivad antirassistide väljaütlemisi ja parodeerivad neid omakorda.

Nagu paljude teistegi ühiskondlike pahede puhul on rassismiga mõttetu võidelda keeldude ja vastuviha kampaaniatega. Vastupidi, nende seisukohad on vaja välja tuua ja need dekonstrueerida. Selles mõttes on hea eeskuju Jim Crow’ rassistlike mälestiste muuseum, kus külastajad saavad nautida igasugust rassistlikku kraami, ja ma pole veel kuulnud, et keegi oleks sellest muuseumist väljunud suurema rassistina kui sinna sisenedes.

Kommentaarid (48)
Copy
Tagasi üles