/nginx/o/2017/02/16/6348165t1h8c25.jpg)
Kuigi algselt tooks kõigile Eesti elanikele ravikindlustuse andmine riigile kaasa lisakulutusi ning võiks anda hoogu juurde ümbrikupalga maksmisele, oleks see pikemas perspektiivis ikkagi õigustatud, leiab Tartu Ülikooli õppejõud ja tervishoiuökonomist Andres Võrk.
«Ravikindluseta inimesi on Eestis hinnanguliselt kuus protsenti rahvastikust ja et lapsed ja pensionärid on meil kõik kaetud ravikindlustusega, siis on meil peaaegu iga kümnes tööealine lühemat või pikemat aega ravikindlustuseta,» sõnas Tartu Ülikooli õppejõud Andres Võrk.
Kuna osal inimestel puudub ravikindlustus, siis tekitab see ebavõrdsust tervishoiuteenuste kasutamisel, samas on ebamõistlik majanduslikust seisukohast.
«Majanduslikust vaatevinklist tagaksime ravikindlustuse laiendamisel kõikidele elanikele ka seni kindlustamata isikutele tõhusamate ja odavamate tervishoiuteenuste kättesaadavuse,» rääkis Võrk.
Praegu on kindlustamata inimestele tagatud vältimatu abi, muudel puhkudel tuleb neil arstiabi saades reeglina ise maksta, kui just kohalik omavalitsus seda ei rahasta. Samas ei ole ravikindlustuseta isikud sageli majanduslikult hästi kindlustatud elanike grupp ja nad püüavad võimalusel lükata tasuliste tervishoiuteenuste kasutamist edasi.
Selle tulemusena on nende ravimise kulud hiljem kõrgemad. «Ravi alustatakse haiguse hilisemas staadiumis, ravi efektiivsus on madalam, puudub juurdepääs soodusravimitele, esinevad probleemid jätku- ja taastusravi teenuste saamisega,» loetles Võrk sellega kaasnevaid probleeme.
Eesti varasemad uuringud on näidanudki, et ravikindlustuseta mehed ja naised on kauem haiglaravil, võrreldes samas vanuses kindlustatud isikutega, ning nende ravikulu on kuni veerandi võrra kõrgem.
Ka on ravikindlustuseta inimesed lisa koormuseks sotsiaalsüsteemile – ravikindlustuse saamiseks võetakse end töötuna arvele, kuigi töö leidmine inimestele huvi ei paku. Või peab tegelema kohalik omavalitsus nende taotlustega, et ravi kinni maksta.
Kõigile elanikele ravikindlustuse laiendamisega oleks võimalik vabaneda väga mahukast erandite süsteemist, mille alusel on inimesed praegu ravikindlustatud või võrdsustatud.
«Neid erinevaid rühmi on sotsiaalministeeriumi andmetel 57. Juba nende erandite tegelemisega tekitame me sotsiaalkaitsesüsteemi täiendavat bürokraatiat,» rääkis Võrk.
Ravikindlustuse laiendamine kõikidele inimestele vähendaks mõttetut asjaajamiskulu, mis praegu tekib sellest, et haigekassa ja haigla peavad vaidlema, kas osutatud abi ikka vastas vältimatu abi olemusele või mitte.
Eksperdi sõnul kaasnevad ravikindlustuse laiendamisega kulud. See toob kaasa vähemalt lühiajaliselt kasvava nõudluse tervishoiuteenuste järgi. «Erinevad uuringud on hinnanud, et täiendavalt kasvaks nõudlus tervishoiuteenuste järgi ja vastavalt ka tervishoiuteenuste kulud vahemikus kaks kuni kuus protsenti,» selgitas Võrk.
Ravikindlustuse kõigile inimestele laiendamise kaudseks kuluks on ümbrikupalga saajate osakaalu kasv. «Eesti Konjunktuuriinstituudi küsitlusuuringud on näidanud, et inimeste kõige suurem vastumeelsus saada ümbrikupalka on tingitud just sellest, et kaob ära ravi- ja pensionikindlustus,» ütles ekspert.
Võrgu sõnul on konkreetseid hinnanguid kahanevale maksutulule raske anda. «Kui kõik praegu alampalgaga töötavad inimesed hakkaksid saama ümbrikupalka, siis hinnanguliselt väheneksid haigekassa tulud umbes ühe protsendi võrra,» sõnas õppejõud.
Ta on kindel, et ravikindlustuse laiendamine kõigile Eesti elanikele toob kaasa vähemalt lühiajaliselt täiendavaid kulusid Eesti tervishoiusüsteemile ja potentsiaalse surve ümbrikupalkade kasvule.
Samas on ravikindlustuseta isikute kulud ühel või teisel moel nagunii inimeste endi, tervishoiusüsteemi või muu sotsiaalvaldkonna kanda, suurendades sellega ebavõrdsust tervises ja ebaefektiivsust sotsiaalkaitsesüsteemis.
«Minu hinnangul kaaluksid universaalse ravikindlustuse sisseviimise sotsiaalsed ja majanduslikud tulud pikemas perspektiivis üle kulusid,» on Võrk veendunud.