Tom Rüütel õpetab, kuidas aidata vähenenud liikumisvõimega inimesi

“Ära põe – parem küsi, kuidas saan aidata” teavituskampaania tarvis rääkis vähenenud liikumisvõimega Tom Rüütel loo oma taksosõidust, mis taksojuhi kohmetuse tõttu tema erivajadusega kokku puutudes lõppes Tomi jaoks prii küüdiga. 

“Taksoga sõites vajan abi nii turvavöö kinnitamisel kui ka raha ulatamisel, et sõidu eest arveldada, “ lausus töötukassas juhtumikorraldajana töötav Tom, kes hoolimata oma ekstreemsest langevarjuga hüppamise hobist vajab argitoimetusteks abikätt. “Selle humoorika looga julgustan kõiki inimesi aitama erivajadustega inimesi tööl ja argielus. Kui sa ei tea täpselt, kuidas suhelda või mida selle jaoks teha, siis ära põe, vaid küsi julgelt.”

Põhitõed, kuidas suhelda inimestega nende erivajadust arvestades:

1. Küsi alati, kas ja kuidas saad aidata. Kui tegemist on inimesega, kel on kuulmis- või kõnepuue, siis kirjuta oma küsimus paberile või mobiili sõnumiaknasse.
2. Abipakkumisel arvesta sellega, et erivajadusega inimesed saavad tihtipeale ise väga edukalt hakkama ja ei vajagi abi. 
3. Enne abistama hakkamist veendu, et oled aru saanud, kuidas aidata. Ootamatu abistamine võib ehmatada või osutuda ka ohtlikuks.

5 lihtsat tõde, kuidas abistada vähenenud liikumisvõimega või ratastoolis liikuvat inimest?

1. Vähenenud liikumisvõimega inimene võib vajada Sinu abi välisriiete selgapanemisel, ukse avamisel ja sulgemisel, turvavöö kinnitamisel ning ühistransporti sisenemisel ja väljumisel;
2. Kui näed ratastooliga inimest otsimas sisse- või väljapääsu hoonesse ning sisenemas ja väljumas ühistransporti, siis paku oma abi, ta võib seda vajada;
3. Trepist üles tõsta ratastool alati selg ees ja alla nägu ees (sama kehtib kaldtee kohta);  Ära hakka treppidest üles tõstma elektrilist tooli – võid teha niiviisi viga endale ja ratastoolis olijale;
4. Vaata alati suheldes otsa inimesele, kes on su otseseks suhtluspartneriks, mitte puudega inimese saatjale;
5. Ära põe! Pole vaja valida sõnu, suhtle nii nagu sa alati inimestega suhtled. Nii lood keskkonna, kus suhtled inimese, mitte tema erivajadusega.