Linnaametnik: Savisaar ei puutunud Kunmani tütre kinnistuga kokku

Keskerakonna eksliidri Edgar Savisaare protsessil Harju maakohtus tunnistusi andnud Tallinna linnaplaneerimisameti juhataja Anu Hallik-Jürgenstein rääkis, et ärimees Vello Kunmani tütre probleemse kinnistuga polnud linnapeal mingit puutumust.

Kunmani süüdistusepisood puudutab Sihi tänav 108 ehitusobjektil toimunut 2014. ja 2015. aastal.

Tallinna linnaplaneerimisameti juhataja Anu Hallik-Jürgenstein meenutas istungil, et kuulis Kunmani krundist 2014. aastal, kui objektile väljastati projekteerimistingimused ja ehitusluba. Selle järgi tuli krundil olev miljööväärtuslik hoone säilitada ja lubatud oli juurdeehituse rajamine, kuid kuna ehitaja projekti ei järginud, siis ehitustööd peatati.

«Teave rikkumise kohta jõudis linnani naabrite kaebuste kaudu,» märkis ta, lisades, et seejärel teostas linnaametnik paikvaatluse ja väljastati ettekirjutus.

Hallik-Jürgensteini sõnul võttis temaga ühendust kinnistu omaniku isa, ärimees Vello Kunman, kes küsis, milline on objekti perspektiiv. Hallik-Jürgensteini sõnul teatas ta Kunmanile, et kuna projekti on olulisel määral rikutud, tuleb ilmselt lammutusnõue.

Ühtlasi pälvis teema toona ka suurt meediatähelepanu, meenutas Hallik-Jürgenstein, lisades, et suure avaliku huvi tõttu pidi ta teemaga tavapäraselt rohkem tegelema. «Iga ebaseadusliku ehitisega ma isiklikult nii palju ei tegelenud,» ütles ta.

Ta meenutas, et kinnistu omanikule määrati sunniraha 2000 eurot, mis ka tasuti. Seejärel asus linn seisukohale, et ebaseaduslikult rajatud hoone tuleb osaliselt lammutada ning lammutatud miljööväärtuslik hoone tuleb taastada. Hallik-Jürgensteini sõnul käis linnavõim kinnistul toimuvat vaatamas ka 2015. aasta alguses, kui sai selgeks, et kinnistul enam ehitustegevust ei toimunud. «Lõpliku lammutusettekirjutuse allkirjastasin mullu maikuus,» rääkis Hallik-Jürgenstein.

Ta meenutas, et Kunmaniga oli tal vaid üks kohtumine, Villu Reiljaniga ta aga kohtunud pole. Ühtlasi märkis Hallik-Jürgensteni, et informeeris teemast ka toonast abilinnapead Taavi Aasa, kes oli kõigi linnaplaneerimisameti otsustega nõus.

Hallik-Jürgensteini sõnul ei olnud Tallinna linnapeal Edgar Savisaarel mingit puutumust Sihi tänava kinnistuga. Küll aga saatis tema alluv Erki Korp talle kirja, milles oli viidatud Sihi tänava kinnistul olevale olulisele rikkumisele ja vajadusele hoone lammutada, kuid oli antud mõista, et selle üle teeb lõpliku otsuse Taavi Aas. Hallik-Jürgenstein lisas, et ta näitas seda kirja ka Aasale ning rohkem tähelepanu ta sellele ei pööranud.

Süüdistus käsitleb Sihi tänava kinnistul toimuvat seoses eksministri Villu Reiljani katsega anda Savisaarele altkäemaksu, et viimane aitaks lahendada Kunmani tütre ehitusmuret.

Alluv: kioskite lubadeta paigaldamise otsuses Kofkin ei osalenud
Ärimees Alexander Kofkini alluv Estkompexim Toitlustusest Mihhail Burõhh kinnitas, et otsuses anda osad müügikioskid käiku ehituslubadeta Kofkin ei osalenud.

Burõhh meenutas, et oli 2008. aastal Estkompexim Toitlustuse juhatuse liige. Burõhh rääkis, et üheks tööülesandeks oli tal tegeleda ka kioskikonkursiga. «Mulle teatas konkursist Kofkin,» ütles Burõhh, märkides, et ta ei tea, kuidas Kofkin kioskikonkursist teada sai. Küsimusele, kas Estkompexim oli juba enne konkursi väljakuulutamist linnavõimu kavandatavast plaanist teadlik, vastas Burõhh, et talle teadaolevalt ei teanud.

«Kui me võitsime konkursi, siis oli kioskite asjukohtade osas arusaamatused ja mul tuli sellega tegeleda. Olid mingid kohad, mille puhul polnud täpselt aru saada, kus kioskid pidid asuma,» rääkis Burõhh. 

Ühtlasi meenutas Burõhh, et kioskite paigaldamisel olid pidevalt suured probleemid, näiteks kioskite ühendamisel vee ja elektriga.  Burõhhi sõnul edastas ta info raskuste kohta ka Kofkinile, kuid konkreetsete otsuste langetamise juures Kofkinit polnud. «Ta oli toona palju Eestist eemal,» rääkis Burõhh. 

Küsimusele, kuidas sai võimalikuks, et kioskid said paigaldatud enne vastavate lubade laekumist, selgitas Burõhh, et kuna konkursi võitmisel pani linnavõim paika konkreetsed tähtajad, millest Estkompexim soovis kinni pidada, otsustati kioskid igal juhul nõutud tähtajaks paika saada. «Üks otsustaja olin kindlasti mina ise,» lisas Burõhh, mainides otsustajate osas ka Estkompeximi juhatuse teise liikme Peedu Seigeri nime. Ühtlasi ütles Burõhh, et kuna kioskitesse investeeriti palju raha, oli ettevõte huvi panna nad võimalikult kiiresti tööle ja kasu tootma. 

Burõhh märkis, et seoses kioskikonkursiga ja Meritoni hotelli muredega käis ta ka Tallinna linnavalitsuses. Samas kinnitas Burõhh, et kioskite ehituslubadeta paigaldamise osas ta isiklikult linnaametnikega ei suhelnud, küll aga oli linnaga aktiivses suhtluses kioskite projekti kaasatud Tarmo Jõulu. Küsimusele, kas Burõhh ikka teadis, et Estkompeximi kioskid olid linnas ehituslubadeta, märkis Burõhh, et talle räägiti probleemidest kioskite paigaldamisel, kuid väga süvitsi ta nende küsimustega ei tegelenud. «Selleks oli meil konkreetne inimene,» viitas Burõhh Tarmo Jõulule.

Burõhh tõdes, et kioskiäri kujunes lõpuks kahjumlikuks ning kioskid müüdi maha. «Arvatavasti hindasime valesti Eesti turu võimalusi. Tulime selle ideega liiga vara välja ja hinnatase, mida pakkusime, ei sobinud Eesti turule,» rääkis Burõhh.

Kofkinile kioskid ehitanud Jupro Disain OÜ juht Juri Prohorski rääkis, et 2008. aasta suvel tuli tema juurde ärimees Alexander Kofkini esindaja ja küsis, kas oleks võimalik tellida kioskite valmistamist. Prohorski sõnul esitas Estkompexim Toitlustuse esindaja Mihhail Burõhh tema firmale kioski eskiisprojekti, mille alusel tuligi müügikohad valmistada. 

Prohorski sõnul alustasid nad töödega jaanuaris 2009 ja esialgu oli tellitud neli kioskit, hiljem aga veel seitse. Sealjuures sai kohe kooskõlastatud ka tähtajad ning esimesed kioskid tuli püstitada 2009. aasta mais, viimased aga sama aasta septembris. Üks kiosk maksis 270 000 krooni ning esimene kiosk paigaldati Balti jaama. Ehitus- ja kasutuslubade kohta ei teadnud Prohovski midagi, kuna see oli tema sõnul tellija teema. 

Saksa ärimees: linn tõrjus tema ideid vorstikioskide osas
Sakslasest ärimees Klaus Lenser rääkis, et soovis 2008. aastal korduvalt avada Tallinnas Saksa praevorste müüvaid kioskeid, kuid linnavõim tõrjus tema ideid.

Lenser rääkis, et möödunud kümnendil juhtis tema üks tuttav tähelepanu asjaolule, et Tallinnas ei saa tänavatoiduna praevorsti süüa, nagu see on võimalik Saksamaal. Seejärel hakkaski Lenser uurima, millised on võimalused Tallinnas vastavat äri avada. Lenseri sõnul pöördusin ta ühtlasi Saksa-Eesti Kaubanduskoja poole, kust talle öeldi, et olukord võib raskeks osutuda, kuna Tallinna turg on võrdlemisi kindla kontrolli all.

Lenseri sõnul soovis ta avada Tallinna vanalinnas praevorsti kioski, kus vorste praetake lahtisel grillil ja pannakse seejärel saia vahele. «Minu huvi oli see, et tegemist oleks just Saksa praevorstiga,» lisas Lenser. 

Saksa ärimehe sõnul saatis Saksa-Eesti Kaubanduskoda ta Vabaduse väljaku linnavalitsuse majja, kuhu ta esitas ka oma äriplaani. «Mulle öeldi, et on hea, et jälle üks välismaalane soovib Eestis äri alustada, kuid linnavalitsuse osakonnast öeldi, et vajalike lubade saamine võib osutuda keeruliseks,"»rääkis Lenser. Näiteks küsiti Lenseri sõnul tema käest, et kuidas ta lahendaks kioski puhul WC-küsimuse.

Lenseri sõnul vastas Tallinna linnavõim tema äriplaani osas eitavalt, kuid soovitati hiljem tagasi tulla. «Minu arust olid need pealiskaudsed vastused, et selline äri vanalinna lihtsalt ei sobi, et rikub vaate ära. Midagi konkreetset mulle ei öeldud,» rääkis Lenser. "Minu idee oli väike lahtine kiosk, üleval varikatus, mingit restorani ma ei tahtnud avada."

Kui Lenser mõni aeg hiljem Tallinnat väisates märkas, et linnatänavale oli tekkinud burritokiosk, otsustas ta uuesti linnavõimu poole pöörduda, kuna ta ei saanud aru, miks temal ei lubatud sellist äri alustada, kuid hiljem siiski anti kellelegi teisele vastav võimalus. «Mulle anti siis lootust, et saaksin sellise loa vaid ürituste jaoks. Loomulikult ei jäänud ma sellise vastusega rahule,» rääkis Lenser. 

Ärimehe sõnul jätkas ta jõupingutusi lubade saamiseks ning lõpuks ta saigi ühe loa pakkuda Saksa praevorste Pirital ja ühe Pelgurannas. Küsimusele, kas Lenser osales ka 2008. aastal välja kuulutatud kioskikonkurssidel, vastas Lenser, et esimesel  konkursil ta osaleda ei saanud. Lenseri sõnul kuulis ta sellest konkursist ühe tuttava ajakirjaniku kaudu, kes juhtis tähelepanu konkursi väga lühikesele tähtajale ning viitas ühtlasi, et konkursil polegi mõtet osaleda, kuna võitja on juba ette teada. 

Teisel konkursil Lenser osales, kuid sellel oli tingimus, mida ta ei suutnud täita. Nimelt pidi ta koheselt ütlema, millised kioskid peavad olema. «Ma sain lõpuks lühikese kirja, et ma ei osutunud konkursi võitjaks,» meenutas Lenser. «Minu jaoks oli selge, et linnaametnikud täidavad korraldusi ja seetõttu tundsingi end ebaõiglaselt kohelduna.»

Tagasi üles