/nginx/o/2017/08/07/6970043t1h42fd.jpg)
ETDMis on avatud võluvalt kujundatud, pea elusuuruste valguskastidega fotoplakatite näitus nõukogudeaegsest iluarusaamadest, taustaks mängimas vaikne džäss. Tänapäeva üleretušeeritud, väetoidetud elustiiliajakirjandusega harjunud silmale pakub väljapanek närvikõdi oma füüsilise tegelikkuse teistsugususega.
See maailm on võõrik, kuigi nõukogude aja modernistlik visuaalne maailm on mõnda aega imeliku kitši pähe trendikas olnud. 1960ndate lõpu moe jätkuvat lumma on vahel põlatud kui nostalgiat, mis on omane rumalatele, kes ei mõista ajastu poliitilist piiratust. Ent moefoto puhul ongi printsiip teatav võõrastav ajuvabadus ehk võimatu situatsiooni kujutamine, millega antakse mõista, et inimene saab asjade abil võimatu teostada.
Täna Boris Mäemetsa kaadritaguseid ja -esiseid pilte vaadates torkab teravalt silma arhitektuursete, tekstiilsete ja kosmeetiliste materjalide maailm. Kas need naised ja mehed kehastavadki ajastu iluideaale, mis püstitati mitmekümnetuhandeliste tiraažidega raamatutes, nagu «Liikumine – naise tervise ja ilu pant» (Helena Voljačkova, e.k. 1967) või «Sada minutit ilu heaks» (Sofia Wedrowska, e.k. 1978)?
/nginx/o/2017/08/07/6970049t1h5f22.jpg)
Neis raamatutes vaatab vastu vitamiinivaene aeg, kus niisutavate kreemide üleliidulisel puudumisel soovitatakse hoopis igasugu värske õhu vanne ja võimlemist hea rühi ja lõputa nooruse nimel.
Nende modellide juuksed ja nahk on teisest materjalist kui tänapäevastel noortel. Meigitootedki on tänapäeval nahasõbralikumad, rääkimata kangastest. Ning vaevalt ükski kaalulangetamisdieet tänapäeval sarvesaia soovitaks. Sellise erinevuse märkamine fotodel tekitab küll ajaloo ees teatavat kõhedust, aga loob ka selgema arusaama, mida võis nõukogudeaegne kaupade defitsiit endast iga päev kujutada.
Helena Voljačkova küsib oma 1963. aastal kirjutatud raamatus: «Kes meist ei ole käristanud varrukaõmblusi, kui pühime tolmu või küünitame raamatut võtma kõrgelt riiulilt?» – Kes hakkab tänapäeval koristama, kärisevad riided seljas? Aga Mäemetsa fotodel kujutatud moerõivad on valdavalt sünteetilistest materjalidest, lähevad kergelt kortsu ja meenutavad veidi Zara ja H&Mi soodusmüügi kuhjades olevaid kehvemaid, hapramaid tekstiile, mis ilmselt tõepoolest lihtsalt hargnema läksid.
1960ndate–70ndate kuulsates prantsuse filmides Anna Karina ja Jean Sebergiga on sünteetika osakaal umbes sama, nii et ei saa öelda, et Nõukogude Liit selle poolest kuidagi eriline olnuks. Selle sünteetika keskel on iluideaaliks loomulikkus ja puhtus, mida näib raske saavutada ajal, mil autod on õlised, teed tolmused ja hügieenitarbed keemilised.
Samamoodi nagu prantsuse romantiliste komöödiafilmide režissöörid Godard või Truffaut, on Mäemets ilu otsides oma modellidega tihti teinud väljasõite loodusesse või pildistanud võimalikult uutes arhitektuursetes keskkondades, mille järgi tänapäeval seda ajastut tunnemegi.
/nginx/o/2017/08/07/6970039t1he820.jpg)
Ülikonnas mees suvistes kõrkjates, kitsas suvekleidis naine rehielamu kõrge lävega uksel, kaks paksult riides armastajat üksi avaliku välibasseini ääres, naised sõjaväevorme meenutavates kostüümides – kuigi tänapäevase moefoto kujundid on mõneti sarnased, polegi Mäemetsa fotode maailma unistustesse end nii lihtne asetada ja seda ilmselt just tehnilise ümbruse muutumise pärast.
Kokkuvõttes kutsub näitusel esitletud maailm oleviku ja tuleviku suhtes esile mõnusat nõutust.
Nüüdki peetakse au sees loomulikkust, aga väljendusvahendid ja -viis on kõvasti muutunud ning näitus aitab erinevusi tänapäevase ja 1970ndate maailma vahel mõõta. Fotograafi asemel poseeritakse praegu telefonile ja kujutatakse, kuidas Mina käib pärast trenni saunas ja määrib end kookosõliga, matkab loodusreostuse keskel, kannab sõjaväemustri imitatsiooni, läheb peole vastassoo dragʼis ja ärkab väeka smuutiga pohmelli trotsides – igal asjal on äratuntav kaubamärk küljes.
Siingi paistab silma suur erinevus, sest Mäemetsa fotodel, mis tehtud pigem inspiratsiooniks ja eeskujuks, mida naised kodus ise järele võisid teha, polnud tänaseks nii tavalist eneseküllust: tema maailm jätkub kõrgmoefotodel, kus rõhutakse moekunstiteoste autonoomset väärtust, mis kohati varjutab isegi modelli.
/nginx/o/2017/08/07/6970037t1h2180.jpg)
Niisiis, hoolimata teoreetilise ja ajaloolise korpuse puudumisest või just tänu sellele pakub Anne Vetiku kureeritud lennukas moefotonäitus uut lähenemisvõimalust küsimustele inimese sõltuvusest materiaalsest tegelikkusest ja tekitab vastupandamatu isu lugeda sarnast keskkonda kirjeldavat 20. sajandi keskpaiga kirjandust, olgu siis Georges Pereci «Asju» (1965) või Aino Perviku «Kaetud laudu» (1978), et veidigi paremini hoomata nende kõnekate muutuste tähendust.
/nginx/o/2017/08/07/6970035t1h76d9.jpg)
/nginx/o/2017/09/26/7142605t1he0ac.jpg)
Arvustus