Vene impeeriumis paisati ajateenijad, olenemata nende piirkondlikust päritolust, rahvusest või usutunnistusest, laiali erinevatesse üksustesse üle kogu riigi. Sõjaväge peeti omamoodi sulatustiigliks, mis pidi lähendama muulasi vene keelele ja meelele. Vähemusrahvustel tuli taluda lisaks teenistusraskustele lisasurvet nii riigikeele nõrga oskuse kui venelaste üleoleva suhtumise tõttu. Kuid pääseteed ei paistnud, kuna rahvuslikke väeosi Vene armees ei tuntud.
Ilmasõja aastail olukord muutus. Rahvusüksused said armeenlased, grusiinid, poolakad ja lätlased, samuti mitmed moslemirahvad. Rahvusväeosade loomine kiirenes pärast veebruarirevolutsiooni, mil vana armee demoraliseerus. 1917. aastal saavutasid suurimat edu rahvusväeosade moodustamisel ukrainlased.
Eestlased tõstatasid rahvusväeosade mõtte juba esimese maailmasõja algaastail, ent aruteludest kaugemale esialgu ei jõutud. Pärast veebruarirevolutsiooni hakati aga paljudes paikades (Helsingis, Viiburis, Riias, Moskvas, Kiievis ja mujal) moodustama eesti sõjaväelaste liite, neist mitmed avaldasid soovi asutada eesti polgud, mis paikneksid Eesti pinnal ja kaitseksid Eestit vaenuvägede eest.
Sõjameeste soovi toetasid ka avaliku elu tegelased kodumaal. Esialgu etendasid juhtivat osa eesti sõjaväelaste büroo Tallinnas (esimees Arnold Jürgens) ja eesti sõjaväeosade organiseerimise keskkomitee Peterburis (Peeter Schneider). Juunis võttis nende funktsioonid üle eesti sõjaväelaste ülemkomitee (Konstantin Päts).
Kuid selleks ajaks oli esimene rahvusväeosa juba olemas. Tulevasele 1. eesti jalaväepolgule pani 1917. aasta 12. aprillil aluse polkovnik Siegfried Pinding, asudes eestlastega mehitama nn kindlusepolku Tallinnas. Kohe hakkas polku voolama sõdureid ja nooremohvitsere, kes soovisid teenida oma kodumaal ja rahvuskaaslaste hulgas. Vaikselt loodeti ehk sedagi, et sõda lõpeb enne, kui loodav väeosa tulle saadetakse.
Eesti üksuste loomist vastustasid enamlased, kes nägid selles kodanluse kontrrevolutsiooni. Nende õhutusel nõudis Tallinna tööliste ja soldatite saadikute nõukogu ajutiselt valitsuselt eesti polgu laialisaatmist. Siiski suutis Jüri Vilms sõjaminister Aleksandr Kerenski ümber veenda ja jõudis kompromissile: uute eesti väeosade asutamine keelati, kuid olemasolev polk säilis, ehkki paigutati ümber Rakverre. Uueks polguülemaks määrati polkovnik Aleksander Tõnisson.
Mõneti tuli Rakverre kolimine polgule kasuks: eemal Tallinna poliitmelust saadi keskenduda väeosa loomisele. Samas kerkis esile uusi probleeme. Muret tekitas kodumaale saabuvate sõjameeste tulv, sest polgu koosseisus oli ruumi vaid 3700 mehele. Teist sama palju mahutas erandkorras polgu juurde asutatud marsipataljon, kuid meeste «ülejääk» tuli suunata ajutiselt põllu- ja metsatöödele.
Üle kuue kuu näen ma jälle sõdureid, valas eesti polku inspekteerinud kindralmajor Zahhari Martõnov liigutuspisaraid.
Kuna Rakvere oli vene väeosadest tulvil, tuli eestlastel leppida hädiste ulualustega, valmistada toitu lõkketulel ja ajada läbi napi varustusega. Varustuse hankimist raskendasid nii kaos transpordis kui ka kõrgete ülemate pelg, et revolutsiooniuimas pole polgu loomine mõeldav. Varustusraskustest aitas üle rahva seas käima pandud annetuste kogumise kampaania.
Vene armeed tabanud distsipliinilangus ei möödunud ka eesti polgust. Esines omavolitsemist, käskude eiramist, joominguid, vargusi ja muud seesugust. Polgu juhtkond eelistas karistustele kasvatamist ja sageli kujunes mõjusamaks vahendiks ähvardus saata pahategija tagasi endisesse väeosasse.
Igatahes valas septembri alguses polku inspekteerinud kindralmajor Zahhari Martõnov liigutuspisaraid, lõi hardalt risti ette ja aiva kordas: «Issand, mis ma näen! Ma näen jälle sõdureid! Üle kuue kuu näen ma jälle sõdureid!»
Kui 29. septembril maabusid Saaremaal Saksa väed, saadeti 1. eesti polk Haapsallu ning selle kaks pataljoni ja mitmed komandod paisati Muhu saarele. Oli aga lootusetult hilja, sest sõjaline olukord saartel oli muutunud lootusetuks ja enamik Muhumaale viidud eesti sõdureist (1598 meest) langes vangi.
Polk jäi siiski alles, täiendas oma ridu ja asus võitlusse Läänemaad tabanud vägivallaga. Sakslaste tulekut kartvad vene soldatid purustasid, põletasid, rüüstasid ja röövisid nii mõisaid kui talusid. Ei puudunud ka inimohvrid. 1. eesti polk tegi sellele bardakile otsustava lõpu ning siitpeale kujuneski rahvusväeosade peamiseks ülesandeks Eesti maa ja rahva kaitsmine Vene vägede omavoli eest.
Selle ülesande lahendamisel polnud 1. eesti polk enam üksi. Ülemkomitee jõupingutuste tulemusena oli saadud luba moodustada eesti tagavarapataljon ning 2. ja 3. eesti jalaväepolk. 6. detsembril pandi aga alus 1. eesti jalaväediviisile ning uue aasta alguses kuulusid selle koosseisu eesti suurtükiväebrigaad ja 1. eesti jalaväepolk Haapsalus, 2. eesti jalaväepolk Viljandis ja Pärnus, 3. eesti jalaväepolk ja eesti insenerirood Tallinnas, 4. eesti jalaväepolk Rakveres ja Paides ning eesti tagavarapataljon Tartus ja Võrus.
Kõik eesti väeosad kannatasid samalaadsete probleemide all, mis oli tulnud ületada
1. eesti polgul. Lisandus ületamatu vastuolu rahvuslikult meelestatud sõjameeste ja oktoobripöörde teel võimu haaranud enamlaste vahel. Viimased püüdsid allutada sõdureid ja ohvitsere oma tahtele ja osalt see neil ka õnnestus.
Mitmes üksuses tõmbusid rahvuslased enamlaste jõulise kihutustöö ees tagasi. Kõigis väeosades nimetati ametisse poliitiline komissar, kasvatati enamlaste osalust sõdurite komiteedes, valmistuti ohvitseride asendamiseks valitud ülematega ja võeti vastu punameelseid resolutsioone.
Samas ei suutnud enamlased rahvusväeosi täielikult oma tahtele allutada. Aredalt ilmnes see 1918. aasta jaanuaris peetud eesti sõjaväelaste kongressil. Selle enamus kiitis heaks resolutsiooni, kus nähti Eestit tulevikus iseseisva vabariigina. Enamlased, kelle arvates pidanuks Eesti jääma Venemaa autonoomseks osaks, ajasid seepeale laiali eesti sõjaväelaste ülemkomitee, võtsid üle eesti diviisi staabi ja otsustasid asendada eesti polgud punaväega. Nendest kavatsustest tõmbas kriipsu läbi Saksa armee sissetung Eesti mandriossa.
Sakslaste eest põgenesid nii Eestis viibinud vene väekoondised kui ka nende relvade toel võimu maksma pannud enamlased. Nii avanes rahvuslikel jõududel võimalus kuulutada välja iseseisev Eesti Vabariik. Eesti polgud võtsid enne Saksa vägede saabumist võimu üle kõigis maakonnalinnades (v.a Võru) ja paljudes valdades ning aitasid taastada demokraatlikult valitud kohalikke omavalitsusasutusi.
Saksa okupatsioonivõimud ei tunnustanud ei Eesti Vabariiki ega selle ajutist valitsust. Kuid kui Lõuna-Eestis paiknenud eesti tagavarapataljon ja 2. eesti polk saadeti kohe laiali, siis Põhja-Eestis jätkus Eesti sõjaväe (nii nimetati nüüd 1. eesti jalaväediviisi) organiseerimine.
Kuna Johan Laidoner oli sakslaste eest pakku läinud, võttis juhtimise üle Andres Larka, olles ühtaegu ajutise valitsuse sõjaminister ja Eesti sõjaväe ülem. Põhjalikult korraldati ümber juhtimisaparaat ning asutati ratsaväepolk ja mereväepataljon.
Saksa ja eesti vägede rahumeelne kooseksisteerimine ei kestnud aga kaua ja 20. märtsil saabus käsk eesti väeosad laiali saata. Aprilli alguseks olid rahvusväeosad lõpetanud … et novembris Rahvaväena tuhast tõusta.