Jelena Skulskaja veste: rumal kardab karikatuuri, tark lipitsemist

Jelena Skulskaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jelena Skulskaja
Jelena Skulskaja Foto: Tairo Lutter

Kirjanik Jelena Skulskaja kirjutab vabadusest ja kingib lugejatele Sergei Dovlatovi seni ilmumata mõistujutu.

Alles äsja tõi Konstantinos Arvanitakis Ateena muistses Herodes Atticuse Odeonis, Akropoli lõunanõlval asuval väga hästi säilinud teatris (pole küll antiikajal rajatud seedrist katust, aga ehe tähistaevas, kus võib näha siramas tähtigi, asendab seda täielikult), lavale Aristophanese «Rahu».

Esimest korda said inimesed seda komöödiat näha 421. aastal eKr ning sealtpeale on iga uue lavastusega muutunud ainult konkreetsed naljad – Aristophanese süžee ja luule pole sugugi vananenud.

«Rahu» on praegu aktuaalsem kui ei kunagi varem. Peategelane suundub taevasse keelitama jumalaid lõpetama venivat sõda ja looma maa peal heaolu, mida kehastavad kaks kaunitari, Pidustus ja Lõikus.

Aristophanest hüüti Ateenas lihtsalt Koomikuks – see oli auväärne nimetus. Just tema ajal võeti kasutusele punakaspruun mask, millest arenes hiljem edasi klouni, narri institutsioon, kel oli lubatud öelda tõtt otse näkku ka valitsejale, kes selle peale ei saanud solvuda, sest see oleks teda ennast alandanud. Aristophanes kirjutas ajal, mil Kreekas valitses piiramatu sõnavabadus ning irvitada võis kelle ja mille tahes üle. Näidenditegelastelgi olid tegelikkusest võetud nimed, et sihikule võetu ikka aru saaks, et jutt käib just temast.

Mitmes komöödias naeris Aristophanes välja hetkeks tähelennu teinud demagoogi, andetu väepealiku, aga ikkagi lakkamatult lahingusse kibeleva Kleoni. Kleon oli ühtlasi esimene poliitik, kes otsustas vahendeid valimata saavutada tsensuuri kehtestamise.

Meetodid ei olnud, muide, sugugi keerulised ja on kasutusel tänapäevani: ta keelitas teatris korra järele valvavaid ametnikke Aristophanest keppidega läbi peksma. Pärast seda ei söandanud enam keegi valmistada uue komöödia jaoks Kleoni maski ja ka näitlejad keeldusid teda kujutamast.

Aristophanes tõmbas ise Kleoni maski ette ja mängis poliitikut, sest kirjanikku võib küll keppidega peksta, vigaseks lüüa, alandada – aga hirmutada on teda koletult raske! Kleon andis Aristophanese kohtusse, see aga vastas süüdistustele nii suurepäraselt Homerose värsse tsiteerides, et käpardist väepealik kaotas kohtuasja.

«Rahus» suundub peategelane taevasse sitasitika kukil. Selles lennuaparaadis peegeldub sügav mõte, mille on ehk kõige paremini sõnastanud Aisopos: «Kedagi ei tasu põlata, sest keegi ei ole nii jõuetu, et ei suudaks solvamise eest kätte maksta.» Tema valmis saab armetu sitikas ülbest kotkast võitu.

Artikli alguses mainitud esietendusel olid kõik 4800 kohta välja müüdud. Ateenlased olid kohale tulnud lausa tervete peredega, võtnud isegi väikelapsed kaasa, ehkki Aristophanese naljad ei ole sugugi alati kõige ilukõnelisemad, vaid tihtipeale ropud ja jõhkrad, näitlejadki lippavad laval ringi palja tagumikuga, pantomiimid aga ei kajasta ainult Parthenoni friisidel kujutatut, vaid ka füüsilist armastust.

Etendus algas nagu Aristophaneselgi sitika toitmisega: näitlejad tantsivad kemmergute plastkaantega, veeretavad «ekskrementidest» kuulikesi, lumivalges sulgedest frakis sitikas aga keerab vaatajate poole taguotsa ja pajatab sõnniku väärtusest. Ja ei maksa midagi nina kirtsutada: kõik see, mis jääb vöökohast allapoole, on alati tekitanud kõige riskantsemaid nalju ja kutsunud esile kõige möirgavamaid naerupuhanguid.

Igavesed teemad

Üksikstseenid, mis olid juba suunatud otse tänapäeva, kutsusid saalis samuti esile korraliku elevuse:

«Millal jõutakse Kreeka parlamendis täielikule üksmeelele?»

«Siis, kui seal avatakse tasuta puhvet – ja jookidega!»

Või pöördumine jumala poole, kellega peategelane taevas kokku saab:

«Tervitus sulle, oo, Hermes, maailma kõige kallimate käekottide looja!» (Moemaailmast kaugel seisjatele tuleb küllap seletada, et nagu briljandid, nii on ka Hermèsi käekotid tüdrukute parimad sõbrad.)

Asjatu oleks arvata, et igavesed teemad saavad olla ainult traagilised ja ülevad. Kirjanikku võidakse veel tänapäevalgi naljade eest keppidega peksta, teda võidakse praegugi kaevata kohtusse, vahistada, ära keelata, tööst ja elatusvahenditest ilma jätta. Aga kui pelglik, armetu, allasurutud, isegi lömitajalik ta ka ei oleks tegelikus elus, loomingus võib ta ometi selja sirgu lüüa ja solvajatele kätte maksta tekstiga, millest neil enam ei õnnestu ennast puhtaks küürida.

Tsensuur kehtestati muistses Kreekas just Aristophanese ajal: nii väga üritasid toonased poliitikud mõjutada tema loomingut.

Ma tean Eestis poliitikuid, kes käituvad väärikalt ja andekalt: neist tehakse näidendeid, neid naerdakse välja, aga nemad tulevad neilesamadele etendustele, naeravad saalis koos teiste vaatajatega ja aplodeerivad oma parodeerijatele. Küll peab ikka räbal ja nigel olema see inimene, kes hakkab, nägu raevust moondunud, kepp kõrgele löögivalmis tõstetud, taga ajama klouni. Ma väga loodan, et kirjaniku piiramatut vabadust ei sea meie maal enam keegi kunagi kahtluse alla.

Ma nägin, kuidas Linnateatris lahkusid «Macbethi» esietenduselt mõned tuntud kultuuritegelased, keda ei rahuldanud pakutav Shakespeare’i tõlgendus. Aga nad läksid minema siiski vaheajal, tõmbamata erilist tähelepanu, ja mis peamine: nad ei üritanud kuidagi hakata mõjutama minu arvates hiilgava lavastuse käekäiku.

Siinkohal on vahest huvitav meelde tuletada, et Aleksandr Gribojedov, kelle «Häda mõistuse pärast» on praegu lavale toonud Vene Teater, vaimustus Aristophanesest sel määral, et veel pärast ülikooli, kus oli õppinud vanakreeka keelt, jätkas keele õppimist, et lugeda Koomikut originaalis ja mõista teda viimse kui üksikasjani. Muide, selle Gribojedovi komöödia on eesti kirjanduse klassik Jaan Kross tõlkinud nii virtuoosselt, et lugedes kipub aina ununema, et see on tõlge, mitte originaal.

Piiritu vabadus

Ma olen juba mitu korda kasutanud väljendust «piiritu vabadus». Kontekstita, väljarebitult kõlab see õige kahtlaselt, aga igale kunstiinimesele on see lausa vältimatu. Mäletan aega, mil Nõukogude Liidus võideldi joomarlusega. See ei toonud kaasa mitte ainult hindamatute viinamägede maharaiumist, vaid isegi kõigist filmidest lõigati välja stseenid, kus tegelased tõstsid klaasi, näidenditest kõrvaldati šampanja mainimine, pulmi peeti alkoholita ja kinnitati, et nii ongi palju lõbusam kui neil pidudel, kus veini voolab ojadena. Lausa klassikuteltki rebiti välja luuleread joovastavate jookide kohta – sellest hoolimata, et needsamad read kuulusid kooliprogrammis kohustuslike hulka.

Mis siin ikka öelda: mulle kui kirjutavale inimesele oli joomise teema täiesti võõras (mitte selles mõttes, et ma ei oleks ise tegelikus elus tilkagi võtnud, loomulikult sai noil aastatel ka alkoholi tarbitud, ent mul polnud kirjanikuna mingit tungi joomist kajastada), aga ma tundsin otsekohe ängistust, kui tuli keeld alkoholi kiita.

Vaadanud Ateenas ära Aristophanese näidendi, sattusin peagi Peterburi D-päevale, mille tipphetk oli küllap Dovlatovi foksterjeri Glaša mitmes eksemplaris ilmavalguse nägemine. Kohe iseenesest tekivad paralleelid: on olemas mälestusmärk jänesele, kes jooksis üle tee Peterburi suunduva Puškini eest; Puškin oli ebausklik, jättis sõidu ära ega sattunud dekabristide sekka, mis aitas tal pisut kauem elada. Jänes on igavikku raiutud. Nüüd siis ka Dovlatovi koer. Väga loodan, et ka tulevasele põlvkonnale on olulised kõik Dovlatoviga seotud sündmused.

Senikaua aga tahaksin vabadusest kõneldes kinkida lugejatele ühe Sergei Dovlatovi mõistujutu, mille ta saatis mulle juba väga ammuses kirjas. See ei ole sattunud ühtegi ilmunud teosekogusse, aga kõlab äärmiselt aktuaalselt! Siin ta siis on.

Muinasjutt helesinisest infusoorist

Elas kord kunstnik Dolmatio. Närviline ja sünge mees. Kunagi ei olnud millegagi rahul. Valitseja kutsus ta enda juurde ja ütles:

«Joonista mulle midagi.»

«Mida täpsemalt?»

«Ükstaspuha mida.»

«Kuidas nii?»

«Mida aga ise soovid. Jõgi, päike, maja, lilled, lehm … mida vaid tahad. Ainult mitte helesinist infusoori.»

«Hästi,» ütles Dolmatio selle peale. Ta läks ateljeesse tagasi. Oli seal terve aasta. Siis kutsuti ta uuesti valitseja juurde.

«Kas pilt on valmis?»

«Ei ole.»

«Kuidas nii?» hüüatas valitseja.

«Ma mõtlen muudkui helesinisest infusoorist,» vastas kunstnik, «ainult temast, temast, temast … Ilma infusoorita on kogu maailm täiesti vale. Kõik laguneb koost. Ma sülitan sellise kunsti peale.» (Edasi tuleb rõve sõim.)

Ma usun, et mu loo pealkirja teine pool on mõistetav ka ilma lisakommentaarideta.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles