/nginx/o/2017/09/28/7149791t1ha471.jpg)
Kalju Kruusa nime all on juba paarkümmend aastat luuletanud Jaanus Valk, mitmekülgne filoloog, paljude keelte tundja ja raamatukujundaja. Mulle on jäänud mulje, et seltskonnas hüütakse Jaanust mõnikord Kaljuks või vastupidi. Igal juhul on raske tema füüsilise autoriisiku ja lüürilise mina vahele vahejoont tõmmata.
Kalju luuletusi lugedes ei teki justkui kahtlusi, nagu polekski neis väljendatud tunded, elamused ja mõtted Jaanuse omad. Mitte et tegu oleks nüüd väga pihtimusliku või isikliku luulega. Kui konstrueerida meie nüüdisluules umbisikulisuse ja isikulisuse skaala, siis esimese otsa lähedal asuks vahest Hasso Krull ja teises otsas näiteks Jürgen Rooste ning Kalju Kruusa koht oleks kusagil vahepeal.
Autorinimi paistab rõhutavat luuletajamaski, persona't. (Ei tea, kas kunagi võiks ilmuda ka raamat «Ma olin Kalju Kruusa»?) Raamatu pealkiri jälle tõstab esile luulekogumi isiklikkust – selles sisaldub ühe inimese elu.
Küll on hea, et läbilõige sellest loomingutervikust on nüüd kompaktselt ühes raamatus koos! Lisaks sellele, et raamatus on palju häid luuletusi, tuleb sellest esile ka kasvamise lugu. «Ühe inimese elu» algab aistingute ülekülluses. Luuletajal pole tarvis kusagile minna, ta justkui polekski veel individuatsiooni läbi teinud ega eristu ümbrusest, mida vaatleb, kuulab, nuusutab, maitseb. Aias on lilled ja liblikad, tassis tee.
Aistingutest ja muljetest sünnivad luuletused – kuid pärast tihedat keelelist töötlust. Nimelt on neile 1990. aastate keskpaigaga dateeritud luuletustele iseloomulikud üliefektsed ja originaalsed riimid (lotakil : totakil; hooti : gootilikult; peenike : piinake) ja etümoloogilised kalambuurid; luuletuste rütm seevastu on krobeline (rõhuline) ja siireterohke, st lauserütm ja värsirühm on pandud üksteisele vastanduma.
Valge veranda küünib elumajast esile
päevapoolsel küljel – nii moodustuvad sopid,
kus nurgapeenril kumalasi maandub mesile;
ja kust näotuks närbund lupiinid napsti nopid.
Kõvasti lihtsustades oleks Kruusa varajane laad väljendatav valemiga: Hasso Krulli impressionism pluss karlmartinsinijärvelik keeleväänamine. Ja lisaks midagi ainuomaselt kaljukruusalikku. Ta viib äärmusse Krulli «Pihlakate mere» (1988) impressionismi (ja siireterohke värsi), aga tema värsside pind on keeleliselt krobestatum ja karvasem – küllap taotlusega, et lugeja sõnadest kiiresti üle ei libiseks, vaid loeks aeglaselt, päevakoera kombel roomates. (Kõige silmahakkavam takistus ladusa lugemise teel on y kasutamine õ tähistamiseks.)
Selles luulemaailmas veel teisi inimesi pole, luuletaja pole oma ümbrusest selgelt eristunudki. Aga järk-järgult maailm laieneb, luuletaja läheb liikvele, peamiselt idamaadele, kodu muutub millekski suhteliseks. Aistingute sumin liigendub mõisteteks ja moodustuvad vastandused. Olevikupiltide kõrvale tulevad mälestuslikumad palad. Meelelisus taandub, keelelisus mitte.
Korraga ilmuvad luulesse poliitilised, kultuurilised ja kõlbelised seisukohavõtud, enamasti ikka veel keelemängulises-kalambuurses rüüs (vt nt Mururoa atolli tuumakatsetusest inspireeritud pala, lk 62). Kui juba mainisin Kruusa värsside karvast pealispinda, siis manifestis «mu sisemine veendumus» (lk 126) kuulutatakse, et ka inimese sisemus on karvane – niisiis hajus, pehme, vormitu.
Ja siis korraga, ennäe!, murrab läbi selle muheda ja karvase koe ehtne vanatestamentlik prohvetiviha, mis jagab hoope kui vasaraga. Need võimsad tekstid («läksin mitte eriti lootusrikast», «viha», «vere saun», «jäme tänamatus» jpt) on enamasti dateeritud 2009.–2010. aastaga. Säärane raev, see vihakõne on seda mõjusam, et purskab välja pigem flegmaatiliselt temperamendist ega ole mingi sisseharjutatud riiakas maneer. Justkui Kalju müristaks.
Kogu selle rikkaliku raamatu motoks sobiks natuke ebatüüpiliselt epigrammatiline luuletus «Üle keskea lävepaku» (lk 150), mis nagu gestalt-psühholoogia kuulsas jänes-part-figuuris ühendab üksteise peale asetades raskesti ühitatavat: muhedat keelenalja ja sügavat isiklikku valu. Neid ei saa korraga vastu võtta – igal lugemisel jääb peale kord üks pilt (nali), kord teine (valu), aga mitte mõlemad korraga:
Noorest peast
alatasa jooksin peaga
vastu müüri
praegu noorusajust
teile peatükke pakun
Üle keskea lävapaku jõudnud luuletaja «peatükke» lugedes võib tajuda tõepoolest muutumisi, n-ö arengulugu. Niisiis ei ole Kalju Kruusa lihtsalt üks hea väike luuletaja, kes kirjutab kogu elu ühte ja sama luuletust eri variatsioonides. Tema koguloomingul on oma kuju ja trajektoor ning iga uus tekst saab tähenduse kõigi eelmiste taustal.
***
Kalju Kruusa
«Ühe inimese elu. Valitud luuletusi»
Kirimiri 2017
208 lk