Tegelikult oli parlamentaarne demokraatia juba enne Adolf Hitleri võimuletulekut kokku varisenud, ning otsustamata oli vaid, milline autoritaarne süsteem selle välja vahetab, kirjutab ajaloolane Jaak Valge ajakirja Tuna tänavuses 3. numbris.
Jaak Valge: kas Hitler tuli võimule demokraatlikul teel? (23)
28. september 2017, 21:20
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Adolf Hitleri võimuletulek Saksamaal 1933. aastal ja sellele järgnevad sündmused muutsid maailma järsult, oluliselt ja kaugeltki mitte ainult tema võimuloleku ajaks.
Natsionaalsotsialismi ideoloogia ja praktika on mõjusalt kujundanud filosoofide, ajalooteoreetikute, poliitikanalüütikute ja poliitikute mõtlemise ja tegutsemise raame ning ilma kahtluseta jätkub see mõju ka tulevikus.
Need raamid on asjakohased juhul, kui nad on kujunenud reaalsete sündmuste korrektse tõlgendamise alusel. Väide, et Hitleri võimuletulek Saksamaal demonstreeris «tahte triumfi», millega võideti järk-järgult ühiskonna enamuse poolehoid, oli natsi-Saksamaa enda propaganda osa, kuid on hiljem mitmel põhjusel pisut muutununa leidnud koha paljude poliitikute ja poliitikaanalüütikute argumentatsioonis, sõltumata nende maailmavaatest.
Kuid näib, et see väide on jõudsalt paljunenud just viimastel aasta(kümne)tel, seoses «postdemokraatia» esiletõusuga, mil ühiskonnale oluliste sisuliste otsuste tegemine on jäänud õhukese eliidi pärusmaaks. Hitleri võimuletuleku näite toel üritatakse vaidlustada demokraatliku ühiskonna enamuse võimet teha pädevaid otsuseid.
Essees käsitletakse seda, kas Hitler tuli võimule demokraatlikul teel, rahva enamuse tahte tulemusena?
Jälgides Saksamaa poliitilisi arenguid aastatel 1930-1933 mainekate ajaloolaste tööde põhjal tuleb järeldada, et suurem osa saksa rahvast ei suutnud mõjutada poliitilisi draamasid, mis määrasid tema saatuse. Võtmeteguriks natsionaalsotsialistide võimuletulekul oli poliitilise eliidi toetus, kelle eesmärgiks oli autoritaarne valitsus.
Tegelikult oli parlamentaarne demokraatia juba enne Hitleri võimuletulekut kokku varisenud, ning otsustamata oli vaid, milline autoritaarne süsteem selle välja vahetab.
Saksamaa kaotas demokraatia nii, nagu kümned ühiskonnad enne ja pärast seda – paljude – ning Saksamaa puhul ka eriti ebasoodsate asjaolude kokkulangemise tõttu.
Hitleri võimulesaamist ei saa kasutada «postdemokraatia» õigustamiseks, see tähendab olukorra õigustamiseks, kus sisulisi otsuseid teeb õhuke eliit.
Minevikuolukorrad ei kordu, aga kui soovitakse Hitleri võimuletulekut argumendina kasutada, siis on see paradoksaalselt argument mitte «postdemokraatidele», kes hoiatavad ühiskonna enamuse ebapädevate otsuste eest, vaid vastupidi – hoiatus neile, kes soovivad ühiskonna enamust otsustamise juurest kõrvale hoida.
---
Jaak Valge täispikka esseed loe ajalookultuuri ajakirja Tuna selle aasta 3. numbrist.