Rait Maruste: Tartus peaks olema juura doktoriõpe

Rait Maruste
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rait Maruste.
Rait Maruste. Foto: Mihkel Maripuu

Eestis ei peaks olema Tartu Ülikooli näol ainult üks õigusõppe keskus. See viib eriala sisemise konkurentsi kadumisele ja mugandumisele, konnatiigini, kus igal kobrulehel istub üks konn ja teisi sinna ei lasta, leiab endine riigikohtu esimees ja Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik Rait Maruste.

Lokulöömine õigusteaduse õpetamise olukorra üle, olukorra hindamine ja võimalike lahenduste pakkumine on igati asjakohane. See on küll kahetsusväärselt hiljaks jäänud, sest päevapealt muutusi teha ei saa ja kui need lõpuks tehaksegi, siis viljad küpsevad ja mõju avaldub alles 10-15 aasta pärast peale muudatuste ellukutsumist.

Miks ühe eriala õpetamine nii oluline on, et selleks avalikku tähelepanu peab nõutama ?

On triviaalne korrata, et Eesti on meie põhiseaduse kohaselt õigusriik. Ja üks demokraatlik õigusriik ilma arenenud nüüdisaegse õiguse ja seda kohaldavate kvalifitseeritud juristideta pole paraku võimalik. Lisaks – keskkond, milles toimime, on lääne ühiskond, sealhulgas Euroopa Liit, kus õigusriiklus kõigis oma külgedes on üks alusväärtus, ilma milleta ei saa. Seega, meeldib see kellelegi või mitte, kuid ilma heade juristide ja arenenud õigusteaduse ja -kultuurita me ei saa hakkama.

Ka peame mõistma, et õigusteadus on suures osas rahvusteadus. Taastasime oma riikluse paljus heale juriidilisele argumentatsioonile ja õigusriikluse põhimõtetele toetudes, milleks teine pool ei olnud valmis ega ette valmistatud. Seega hea juristika kuulub riigi «tööriistakasti» ja on rahvuslike huvide teenimises tihtilugu otsustava tähendusega.

Teiseks on ekslik arvata, et juristika on tänases riikluses asi, mida saab õppida ka välismaal ning sellele saab rakendada kõiki tänapäeva teaduses üldiselt kasutatavaid hindamise ja õpetamise meetodeid.

Saab jah, kuid ainult osaliselt. Osundatud arusaamine kehtib ainult osa juuradistsipliinide puhul. Näiteks rahvusvaheline õigus, Euroopa õigus, inimõiguste õigus, õiguse üldteooria, mereõigus, rahvusvaheline kaubandusõigus ja mitmed teised. Kuid suurem osa muust Eestis kehtivast ja rakendatavast õigusest on Eesti enda «toodang», tehtud Toompeal ja rakendatud üle Eesti. Ja arvata, et seda saab õppida kusagil välismaal, on sügav eksitus. Ei saa Eesti õigust läänes õppida ja ei tule ka keegi välismaalane Eestisse selle riigi õigust uurima ja õpetama. Seda vankrit peame ise vedama.

Teaduskond ise on olnud vaiki

Juura on keele- ja kultuuripõhine, kus mõistetel on kindel tähendus. Õigusmõisted ja -menetlused peaksid olema selgelt ja täpselt eesti keeles määratletud, omavahel kindlas süsteemis ning võimalikult selgelt ja ühemõtteliselt kirjeldatud. Ainult nii saab loogiliselt ja põhjendatult argumenteerida ning seda mõisteaparaati suhestada euroopa teiste õiguskultuuride ja õigustekstidega.

Väitluse põhiteema on olnud õigusteaduse õpetamise parima võimaliku kaadri ja järelkasvu leidmine. Selle peapõhjuseks on esile toodud akadeemilise juristikaõpetaja ameti selgelt madalam tasustamine kui õiguse rakendussfääris, eriti kohtuis ja advokatuuris. Seetõttu õpetajad teenivad mitu korda vähem kui õpilased. Teise probleemina on esile toodud õiguse õpetamise killustatus erinevate keskuste (ülikoolide) vahel.

Juuraõppejõudude madal töötasu ja selle kaudu akadeemilise töö ligitõmbavus talentidele on tõsine probleem. Kahjuks on lastud asjadel aastate pikku kesta ja süveneda, teaduskond ise on olnud vaiki ja probleemi pidi tõstma riigikohtu esimees.

Probleemi peapõhjus, kuid mitte ainus põhjus, on tasuta kõrgharidus. Tagajärjeks on tasuta vaesus. Selle seisu ületamiseks on kaks peamist teed. Esiteks muuta juuraõpe valdavalt tasuliseks ning ainult väike osa õppest tasuta kõige säravamatele ja motiveeritumatele. Teiseks leida võimalus eraraha sissevooluks õigusteaduse õpetamisele stipendiumite, uurimistoetuste, juura arengu fondi ja mitmete teiste näol.

«Fundamentaalõigus» ja «rakendusõigusteadus»

Teine ehk nii-öelda strukturaalne teema on küsimus sellest, mitu kvaliteetse juristika uurimise, õpetamise ja õppimise kohta väike Eesti vajaks ja välja kannaks. Ma ei ole nõus selle arusaamisega, et Eestis peaks olema ainult üks õigusõppe keskus (Tartu Ülikoolis). See viib eriala sisemise konkurentsi kadumisele ja mugandumisele, konnatiigini, kus igal kobrulehel istub üks konn ja teisi sinna ei lasta. Kunagi sai loodud õigusinstituut Tallinnas. Selle üks juhtidee oli just konkurentsi tekitamine ja Tallinna potentsiaali ärakasutamine. Selle asemel, et lasta õigusinstituudil kasvada ja kosuda, neelas Tartu Ülikool selle alla. Mis paremaks sai, on siiani selgusetu.

Pakun, et Tartu Ülikool võiks jääda – kui nii saab/võib väljenduda – «fundamentaalõiguse» õpetamise kohaks ning Tallinnas õpetatakse «rakendusõigusteadust». Need mõisted on tinglikud/näitlikud. Tean, et sedalaadi terminoloogiat tõsimeelses juristikas ei kasutata, kuid see aitab ehk reaalteadlastest otsuse tegijatel ja arvamusliidritel asja olemust paremini mõista.

Fundamentaalõiguse all pean silmas klassikaliste õigusdistsipliinide nagu rooma õiguse, õiguse ajaloo, õiguse üldteooria ja -süstemaatika, riigiõiguse, ladina keele ja loogika, põhiliste õigusharude üldosade(teooriate) põhjalikku õpet. Õigusteaduse põhitõed on Euroopas, ka tänapäeval, universaalsed ja seni kehtivad ning aitavad mõista teisi süsteeme ja nende positiivset õigust. Tublile juristile pole midagi praktilisemat kui hea teooria ja selle tundmine. Kontinentaalse õiguse ja selle põhiesindajate (Saksa/Prantsuse) õigussüsteemide osa, peale brittide lahkumist, Euroopas kasvab, mitte ei kahane ja peame seda tundma, et võimalikult hästi oma huvide eest seista.

Rakendusõigusteaduseks peaksin õpet, mida antakse lisaks/juurde põhiõppele konkreetses kõrgkoolis. Näiteks võiks olla lepingu-, töö- või keskkonnaõiguse jmt õpe inseneridele, meditsiini-, sotsiaalkaitse-, meedia- või autoriõiguse jmt õpe sotsiaalteaduste õppijaile. Et nende erialade lõpetajad oleksid algtasemel kursis valdkonna õigusraamistikuga ja saaksid seeläbi paremini hakkama või oskaksid vähemalt probleemi määratleda ning õigest otsast ja kohast abi küsida. Ega tegelema veendunud oletamisega, mida ka juristiks tuleb ette üha enam ja enam.

On aga pikemata selge, et õigusteaduse klassikalisi alusdistsipliine teise profiiliga kõrgkoolid õpetada ei saa. Neil puudub selleks asjakohane keskkond ja -tase, akadeemiline keskkond. Tippjuristi kujundamiseks on vaja ka filosoofia, majandus- ja keeleteaduse tuge ja keskkonda. Lisaks on Tartu riigikohtu ning teiste kohtute näol eesti praktilise tippjuristika keskus, kus seostub õpetus ja praktika, selliseid kohti on igal riigil reeglina ainult üks.

Eelesitet jaotuse loogiline järeldus oleks, et juura doktoriõpe peaks olema Tartus, rakendusliku suunitlusega magistriõpe aga ka teistes ülikoolides.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles