Miks need tüübid laval pidžaamas on?

Helle Rudi
, ajakirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pajama Men - mehed pidžaamades - astuvad lavale juba Tallinn Comedy Festivali galaõhtul ja hiljem Sõpruse kinos.
Pajama Men - mehed pidžaamades - astuvad lavale juba Tallinn Comedy Festivali galaõhtul ja hiljem Sõpruse kinos. Foto: promo

Teispäeval alanud neljanda Tallinn Comedy Festivali üheks oluliseks esinejaks on USA sketšiduo Pajama Men, kes nimele omaselt ilmuvad lavale ööriietes.

Kui ameerika koomikutepaar Shenoah Allenit ja Mark Chavezit enne Soome esinemist hoiatati, et seal ei naera nende naljade üle mitte keegi, siis läks teisiti. Pidžaamades mehed on lisaks tuimadele põhjanaabritele vallutanud ka Sydney ooperimaja lava.

Eelmisel kolmapäeval suri maailma kõige kuulsam pidžaamamees. Mehed pidžaamades on nüüd ohustatud liik. Kas te tunnete ennast välja suremis ohus olevatena?

PJ: Sa räägid Hugh Hefnerist? Me ei kanna hommikumantleid ning meie karjäär sai alguse ka teisiti. 

Nii et kogu sarnasus piirdubki pidžaamadega?

PJ: Vanad, surnud, pornokunnid — jah täpselt need me olemegi ja vabal ajal teeme natukene sketšikomöödiat. Tegelikult peale pidžaama meil rohkem ühisosa ei ole.

Esimest korda läksite pidžaamades lavale, sest oli vaja midagi, mis ei tõmbaks laval liigset tähelepanu. Miks te neid ikka kannate?

PJ: Me oleme esinenud juba päris pikalt ja kuna nendest on saanud meie kaubamärk, siis see tähendab, et nendest ei ole enam pääsu. Kuid on ka esinemisi, kus me ei kanna neid ja see on ka päris mõnus tunne. Lisaks on need nagu väike aken meie imelikku unemaailma.

Mis oli see põhjus, miks te need esimest korda selga panite? Kas tõesti ei olnud kapis teksasid ja T-särke, mis oleks kokku sobinud?

PJ: Me ei kanna lihtsalt t-särke ja need on ikka stiilsed pidžaamad. Pidžaama on nagu ülikond, ainult kordades mugavam. Oleme ka ülikonnas esinenud, aga kuna kava on päris füüsiline, siis pole see piisavalt mugav. Nii on meil lahe välimus ja samas saame laval ringi lipata nagu noored hirved.

Kas esimene paar pidžaamasi oli kapis olemas või pidite need ekstra ostma?

PJ: Ostsime need. Mis puudutab ostmist, siis me oleme pidžaamamüüjate halvim unenägu, sest me proovime kõike, ent lõpuks lahkume siiski tühjade kätega. Tegemist on nõudliku riideesemega, sest kõik lõiked ei sobi alati. Esimesed me lihtsalt ostsime, kes oleks osanud arvata, et need meid saatma jäävad. Tollel esinemisel pidime susse kandma, ent jalas olid lihtsalt sokid. Ei olnud raha vist.

Erinevad arvustused kirjeldavad teid kui unikaalsed ja erilised. Kuidas te ise kirjeldate seda, mida laval teete?

PJ: Me loome oma erinevate tegelastega maailma, mis esialgu tundub seosetu, aga lõpuks traageldame kõik üheks kokku. See lavastus, millega me Tallinnas esineme, on teistest mitmekesisem, sest kasutame siin rohkem improvisatsioon. See on meie eelmiste lavastuste best of. Tempo on kiire, sest tegelasi vahetame väga kiiresti. Pidevalt tekitame ootuse, kuid siis läheme hoopis teist teed. Vaataja on lakkamatult segaduses.

Kas te viskate nalja tavaliste inimeste üle või põhinevad naljad popkultuuril?

PJ: Ei ütleks, et need on inimesed tänavalt, ent me ka ei jäljenda tuntuid inimesi. Mõned on muidugi igapäevasemad, aga on ka loomi ja koletisi. Valik on lai. Ükskõik, kes see ka ei ole, on tore kohati osadesse minna rohkem süvitsi kui teistesse.

Mulle tundub, et lühikese ajaga on nalja tegemine muutunud ikka väga poliitiliseks. Seda eriti Ameerikas, kus eriti hästi läheb poliitilisel satiiril (SNL, Colbert, Kimmel). Kas te tunnete ka praegu ahvatlust olla rohkem poliitiline või poliitiliselt ebakorrektne?

PJ: Ei ole ahvatlust, sest on nii palju inimesi, kes  seda kõike katavad. Ilmselgelt on keeruline aeg maailmas ja meil on kohutav president, ent sellist survet ei tunne küll. Pigem tabame end mõnikord mõttelt, et kui oluline see on, mida me teeme. Kui vaadata enda ümber toimuvat, siis see tundub nii tobe. Samas on ka tore teha midagi naljakat lihtsalt sellepärast, et see on naljakas. See on nagu pääsetee. Oluline on, et inimstel oleks lõbus ja et me koos õpiks midagi uut inimloomuse kohta. Nii et kuigi lavastus ei ole kindlasti tõsine, siis ei tähenda see seda, et meil puuduks oma arvamus maailmas toimuva kohta.

Pajama Men
Pajama Men Foto: Alari Rammo (EMSL)

Milliseid verstaposte te oma karjääris oluliseks peate?

S: Muidugi on tore see, et oleme paar korda esinenud Sydney ooperimajas, mis selle töö juures on täiesti arusaamatu. See on vist ka ainus kord, kui sõna otseses mõttes emale helistasin ja kiledal häälel ütlesin, et ma esinen Sydney ooperimajas. Muidugi koostöö suurepäraste lavastajate ja koomikutega. Omamoodi on verstapost ka see, et mina ja Mark oleme koos esinenud nüüd juba 17 aastat. Iseenesest tundub see juba päris omapärane ning ainulaadne.

M: Kuna me alustasime tuuritamist aastal 2000, siis on väga lihtne järge pidada. Muidu vist seda ei teeks. Üksteist teame juba pikemalt, sest käisime koos keskkoolis.

Mida te mäletate esimesest kohtumisest?

M: Kuigi üksteise olemasolust olime teadlikud juba varem, siis esimest korda kokku puutusime imrpo-trupi katsetel keskkoolis. Seal pidi esineme kahekesi ja siis Shenoah lähenes mulle. Kuigi me polnud kunagi üksteisega rääkinud, siis me proovisime sinna koos sisseastuda ja läks väga hästi. Edasi esinesime pidevalt koos ning tundus ilmselge, et meil oli mingi oskus üksteisega suhestuda hästi kiiresti. Meil oli sarnane maailmavaade ja huumorimeel. Kuigi selles trupis oli kümme inimest, siis me esinesime ainult koos. See vist vihastas osad välja ja seda õigustatult, ent meil oli  koos siiski lõbusam.

Kas teil on mõni tegelaskuju, keda olete teinud algusaegadest saati ja keda te ikka teete?

M: Selleks on on üks hobune või õigem oleks öelda hobuse suu. Alati kui me mõnda uude kohta lähme, siis teeme seda, sest see on n-ö meie tunnusmärk. Hästi annab hästi lühikese ajaga aimu sellest, mida me teeme.

S: On ka üks paar teismelisi, keda oleme pikalt teinud. Tüdruk on umbes 14-aastane, võib-olla on nüüd juba veidi vanem. Tema nimi on Jennifer ja alati kui ma teda mängin, ma sellest mingi laksu. Mark mängib Dani. Mina mängin ka Jenniferi isa. Nende kahe teismelise vahel on veidi imelik armastus ning Jenniferi ja ta isa suhe kõnnib nagu nugadel. Nendest tegelastest ei saa mul kunagi kõrini. Midaiganes see minu päris elu kohta ütleb. Kuid jah, on naljakas mõelda, et 20 aastat hiljem ma endiselt mängin samu tegelaskujusid.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles