/nginx/o/2016/12/06/6150073t1h3c39.jpg)
Minu esimene psühhiaater oli meesterahvas. Turvatunnet ja usaldust tekitav meesterahvas, kes oli mulle toeks mu kõige raskematel aegadel ning kellele sain ma aastaid loota. Lugedes tänasest Eesti Päevalehest lugu selle kohta, kuidas leidub arste, kes patsientidega väga küsitavalt käituvad, tekkis mu otsa ette hirmuhigi.
Mäletan hästi neid segaseid aegu, miks ma üldse psühhiaatri poole pöörduma pidin. Raskekujuline depressioon, tõeline läbipõlemine, ajukeemia, mis oli täiesti paigast ära... Ma olin katki ja haige, ma olin segaduses ja abitu. Tagasi mõeldes olin ma täpselt selles olukorras, kus mind oleks võidud väga kergelt ära kasutada, sest loomulikult usaldan ma arsti. Muidugi ma tean, et võimalikult täpseks diagnoosiks pean ma olema valmis vastama ka kõige isiklikumatele küsimustele. Aga kordagi ei juhtunud mul olukorda, kus ma oleksin pidanud astuma mu psüühet raviva arstiga füüsilisse kontakti või arutama sündsuse piire ületades oma seksuaalsust või kehaküsimusi. Ausalt öeldes on see üsna mõeldamatu.
Mis mind dr Mehilase loo juures kõige enam hämmastab, on kliiniku ringkaitse, ajakirjanik Laura Mallene küsimustele juhtunu kohta on antud väga ümmargused vastused. Jah, sekretäridele on antud juhised mitte noori naisi antud arsti juurde suunata. Jah, kuuldused levivad, kuid ametlikke süüdistusi ju pole esitatud. Me hindame arsti väga kõrgelt...
Ma ei kahtle, et tegemist on professionaaliga, aga ka professionaalid võivad eksida. Ning kui juba on jõutud punkti, kus on küsitav füüsiline kontakt, kui patsient väidab, et katsutud on tema rinda ja tehtud ebasobivaid märkusi tema keha kohta, siis tuleks esimese asjana midagi ette võtta. Ning see esimene asi ei peaks olema ohvri süüdistamine või kahtlemine selles, et kui tegemist on depressiooni põdeva inimesega, siis ta ei saa aru, kui tema kehaga on käitutud ebasündsalt.
Leida abi psühholoogiliste probleemide korral on niigi väga raske. Teha see esimene samm, et üldse arsti juurde jõuda, võib olla mõnikord määratult keeruline. Asja ei tee paremaks ka tõsiasi, et esimest vaba aega psühholoogi või psühhiaatri juurde saada võib olla pea võimatu, ootama peab väga sageli suisa kuid. Ennast avada on veelgi raskem, eriti olukorras, kus su ajukeemia on sassis ning on raske aru saada, milline osa sinu mõtetest oled sina ise ning millised on haiguse sümptomid. Kui sa aga satud situatsiooni, kus arst teeb midagi piire ületavat ning sind üritatakse hiljem veenda, et sa kas kujutasid seda ette või et sa oled haige inimene, kes ei suuda asju pädevalt hinnata, siis... Kas see pole mitte ohvrisüüdistamine kõige klassikalisemas mõttes? Ja seda õudsem, et arst on ju siinkohal võimupositsioonil! Seda peaksid antud psühhiaatrit ümbritsevad teised professionaalid suurepäraselt mõistma ning patsiendi kaitseks välja astuma.
Kõige kurvem antud loo juures on see, et see võib nii mõnegi abi vajava inimese jaoks olla hoiatuseks: abi ei pruugigi saada. Ning nad jätavad selle kõne tegemata, arstile minemata. Sest kui sa juba oled omadega ummikus, võib olla võimatu usaldada. Ning teine, sugugi mitte vähemoluline asi – kui kliiniku poolt välja saadetud sõnum on, et «ah, ei juhtunud ju midagi hullu», siis ei julge ehk mõni patsient, kes samuti pole mingil põhjusel raviga või arstiga rahul, midagi öelda või teha, sest «kindlasti ei usuta mindki».
On tänuväärne, et antud juhtum meediasse jõudis ja ma loodan, et teisedki ohvrid julgevad rääkida. Sellised asjad tuleb üheselt hukka mõista ning esmajärjekorras kaitsta patsiente, sest nemad on need, kes kaitset vajavad ja – väärivad.