/nginx/o/2017/10/10/7194907t1h8d68.jpg)
Kaur Alttoa raamat «Tartu: piiskopi- ja hansalinnast Emajõe Ateenaks» pole ehk mõeldud massilugejale. Aga igaühele, kes huvitub Tartu ajaloost enne Liivi sõda ja tükati hilisemastki ajast, on see ahvatlev kogumik, et kaasa mõtelda neile sajandeile meie linna ajaloost, millest on arhiivi- ja ruumilisi andmeid säilinud vaid kübemed. Ometi teame, et see oli rikas ajalugu.
Mõnevõrra tuleb vaeva näha, et süveneda autori detailitäpsesse kunstiajaloolase keelde, aga see ajutrenn tasub ennast ära. Lõppude lõpuks võib mõned arusaamatud finessid vahele jätta, kogu raamat on ikkagi mõistetav ja põnev nagu mõni kriminaalromaan.
Alttoa on omas vallas Tartus kahtlemata eriti väljapaistev persoon, kuigi ta pole olnud väga viljakas tekstimahus. Värskesse kogumikku on koondatud suurem osa viimase 40 aasta artikleist.
Lootusetu oleks oodata temalt täielikku Tartu ajaloo monograafiat. Selleks jääb oma tööd põhjalikult võtva ajaloolase eluaastatest väheks, et kõiki valgeid auke lappida.
Autor tõdes, et kirjastuse Ilmamaa ettepaneku järel artikleid revideerides selgus talle endalegi üllatusena, et «kõik need kirjutised kokku moodustavad omalaadse mosaiigi, mis hakkab kujundama tervikpilti».
Seni on ilmunud vähemalt kolmes versioonis Tartu ajaloo üldkäsitlus. Nendes refereerivad erinevad autorid kõike ning ehkki tulemuseks on olnud koondteos, on see väga paljude kahtlaste aukudega ja üldsegi mitte soravalt loetav.
Ühe autori varasemate artiklite kogumikud on üleüldse kasulikud, sest algsed väljaanded on kahjuks kõigil peale paari spetsialisti ununenud ning neid on raske leida.
Äsja ilmunud «Tartu: piiskopi- ja hansalinnast Emajõe Ateenaks» pole loomulikult täielik Alttoa kirjutiste ülevaade, aga ootamatult osavalt kokku pandud moodustama tervikut, mis on loetav ja üllatav just oma selguse poolest.
Ajaloolasena käitub autor väga eetiliselt ja delikaatselt, viidates eelnevaile käsitlusile ning vaadeldes neid kõigist külgedest kriitiliselt. Samas ei paku ta omi seisukohti välja ultimatiivse tõena, vaid jätab alati nende juurde elama nii Oletuse kui ka Kahtlustuse, visates kinda järeltulevaile uurijaile. Nagu moodsa kriminaalromaani süžee, kus vanadest toimikutest leiab uus uurija aluse, et asja edasi käsitleda.
Lõppude lõpuks võib mõned arusaamatud finessid vahele jätta, kogu raamat on ikkagi mõistetav ja põnev nagu mõni kriminaalromaan.
Hiljuti oma 70. sünnipäeva tähistanud Kaur Alttoa märgib kogumiku sissejuhatuses, et kui ta omal ajal hakkas lõpetama Treffneri kooli matemaatikaklassis, ütles emakeeleõpetaja, hilisem professor Eduard Vääri tema kavatsuse kohta minna õppima inglise filoloogiat, et inimene, kes nii kehvasti kirjutab, «ei saa ealeski võõrfiloloogiasse sisse» – isegi kui on kirjandusprofessor Villem Alttoa poeg.
Mul on hea meel, et Vääri seda ütles, ning hea meel ka selle pärast, et ta eksis. Vastasel juhul poleks meil olnud niivõrd hea keeletunde ja uurijatalendiga ning edukat kunstiuurijat ja pedagoogi, kui seda on Kaur Alttoa. Vahest oleks üks õppejõud, kes aeg-ajalt kirjutab midagi inglise kirjandusest.
Siinkirjutaja pole kahtlemata nii asjatundlik, et võtta kriitiliselt üle vaadata Alttoa väited sellisel tasemel, nagu tema on paaris artiklis teiste väljaannete kohta teinud. Ma ei tea, kas keegi üldse ongi selleks võimeline. Ta ise ütleb, et tuleb noorem põlvkond huvilisi, kes tema väited heaks kiidab või põrmustab.
Soovitan Tartu ajaloost huvitet lugejail raamatust «Tartu: piiskopi- ja hansalinnast Emajõe Ateenaks» läbi pureda. Peatükid, mis huvi ei paku, võib kõrvale jätta, aga tegelikult pole see vist võimalik. Niivõrd haarav on kogu temaatika, et kolme õhtuga võib selle köite öökapiraamatuna alla neelata.
Kaur Alttoa avaldas kuus aastat tagasi Tartu Jaani kiriku monograafia. Pärast nüüdset artiklikogumikku soovitan lugejail oodata õige pea raamatut Tartu toomkiriku kohta.
RAAMAT