Euroopa Liidu keskkonnaministrite vildakad ühisotsused sillutavad teed kontrolli alt väljuvale kliimamuutusele, millest ükski riik ei saa kuidagi võita, kirjutab Eestimaa Looduse Fondi juhatuse liige Siim Kuresoo.
Siim Kuresoo: Eesti eesistumisest võib jääda Euroopa kliimapoliitikasse laiutama auk (4)
13. oktoober 2017, 10:44
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meediat jälgides jääb mulje, et Eesti Euroopa Liidu Nõukogu eesistumine kulgeb Kultuurikatlas torupillimuusika saatel hõrgutisi pakkudes päris hästi. Mõned külalised jäävad küll peale pikka lennureisi tukkuma, ent sellest ei tehta suurt numbrit. Osa eurooplastest viiakse ka Viru rabasse matkale. Kõik kiidavad head toitu, värsket õhku ja Eesti tublidust tuuakse eeskujuks. Kaunitele loodusfotodele tuginev ametlik visuaal on superkena. Suurem jagu meie eesistumise aegseid otsuseid tehakse aga kohtumistel Euroopa keskuses ja Eestis räägitakse neist sageli pealiskaudselt.
Looduskaitsjana olen süüvinud, mis on meite eestvõttel koguneval nõukogul keskkonna asjus käsil. Dokumente ja suundumusi, mille üle arutatakse, on tegelikult palju ja otsused peaksid esindama poole miljardi inimese tahet neis küsimustes. Otsused mõjutavad selgesti kogu planeedi tulevikku ja inimeste elu sellel. Paljusid asju, tuleb tunnistada, tehakse päris kenasti. Ringmajanduse ja ökoinnovatsiooni arutelud, mille eesmärk on juba kasutusel olnud materjalide (ka jäätmete) parem ärakasutamine ning nutikate lahenduste leidmine keskkonnasõbralikumaks tootmiseks on näiteks väga progressiivsed.
Olulisele kohale on käimasoleval poolaastal tõusnud aga ka metsandus ja selle keskkonnamõju. Metsandus on Euroopa Liidus üldiselt iga riigi siseasi ning seega ühist metsapoliitikat ühendusel pole. Küll aga on looduskaitsepoliitika, mis nõuab kõigilt esinduslike metsade kaitset, on poliitika, mis reguleerib metsatööliste kohtlemist, on reeglid, mis mõjutavad metsa sektoris tehtavaid investeeringuid. Eesistumisel ja metsandusel tervikuna pole eriti omavahel pistmist. Kuna aga mõned aastad tagasi sündis Pariisi kliimalepe, mis käsitleb ka metsi ja Euroopa Liit tahab olla maailma kliimapoliitika pioneer, siis tahetakse lisada metsandusele üks uus kihistus – süsinikuarvestus.
Euroopa Komisjon tuli 2016. aastal välja eelnõuettepanekuga, mis kohustab riike metsade süsinikuvaru üle arvet pidama ja oma andmeid komisjonile esitama (osana niinimetatud LULUCFi reeglitest).
Lihtsustatult soovivad riigid, et lisaks kasvuhoonegaasidele, mida tööstus õhku paiskab, saaks teiselt poolt arvestada seda, et kasvav taimestik, sealhulgas mets seob süsinikku ja sellega saab süsinikuheide mingil määral kompenseeritud. Riikidele seatakse eesmärgid, kui palju nende niinimetatud LULUCF-sektor – maakasutus, põllumaa, metsandus – peab süsinikku siduma. Lähtekohaks võetakse senine metsavaru ja raiemahud – ning kuna sidumine peab jääma vähemalt senisele tasemele, ei tohiks edaspidi metsa senisest oluliselt rohkem raiuda. Algselt pigem matemaatilis-tehnilise tehtena kavandatud süsteem on üllatuslikult kujunenud aga väga politiseeritud teemaks, kus riigid vaidlevad selle üle, milliste andmete alusel arvutada senist süsiniku sidumise taset, paljud soovivad erandeid raiemahtude suurendamises jne.
Euroopa Parlamendis sai see eelnõu külge mitu metsatöösturite huvidest lähtuvat täiendust, nõukogu pole oma täiendustega veel lõpuni jõudnud. Kui kõik läheb nii, kui arvatakse minevat, siis ütleb nõukogu oma lõpliku sõna eelnõu kohta täna. Tõenäoliselt on eelnõule aga ilmunud mitme riigi rehepaplikud täiendused, mis nullivad paljude kliima eest seisjate aastakümnete pikkuse töö.
Nõukogu otsused sünnivad üldjuhul kõikide riikide üksmeeles või ei sünni nad üldse. Eesti on ses LULUCFi asjas teistele esitanud mitu kompromissettepanekut, mis ilmselgelt kasutavad ära Euroopa Liidu kärsitust kliima asjad kiiresti ühele poole saada ning on kantud metsatöösturite huvidest. Pikalt pole üksmeelt leitud, ent aeg surub peale. Meile teadaolevalt on viimasena lauale jäänud tekst, mis jagab täiendavaid võimalusi metsi ekspluateerida vasakule ja paremale. Lubatakse kõiksugu tegelikke emissioone varjavaid erisusi, mida põhjendatakse väidetega, mil pole tegelikkusega pistmist.
Kui reedel otsus sellisena Eesti poolt ette pandud kujul vastu võetakse, visatakse prügikasti kogu kliimapoliitika üks nurgakividest ning lubatakse väga süsinikumahukal sektoril täiendavat heidet, mis on võrdne sadade miljonite autode omaga. Nurgakivi kohale jääb laiutama vastuvõetamatu auk, kust kaudu saavad kliimapoliitika kesta pugeda sellised nähtused nagu näiteks raiskav puidu masspõletamine Auveres või pseudoökoloogiline metsade nooremaks raiumine, et nende süsiniku sidumist parandada. Viimane oleks ehk võrreldav olukorraga, kus ületuleva aasta majanduskasvu saavutamiseks hakkaksime meelega tuleva aasta majandust jõuliselt pärssima.
Maakera elamisväärse tuleviku vaatevinklist on Eesti eestvedamisel sündimas väga kaalukad otsused ja kahju on tunnistada, et neid tehakse kaks aastat tagasi Pariisis tõeliselt ambitsioonika leppe jõudmiseni aidanud pooli tõsiselt ära kuulamata. Vaid mõni nädal tagasi hoiatasid pea 200 maailma juhtivat kliimateadlast Euroopa Nõukogu vildakate rehkenduste eest, manitsedes hoidma Euroopa metsi. Sarnased seisukohad on kõlanud ka mitme kohaliku ja rahvusvahelise keskkonnaühenduse poolt.
Niisiis, täna vuravad Eesti kutsel Euroopa keskkonnaministrid taas kokku. Kohvitassid kõlisevad. Ja kuigi nõukogu otsuste sisu tutvustatakse avalikkusele ehk vaid pealiskaudselt, ei ole nende võimalikud tagajärjed üldse mitte nõnda pinnapealsed. Paraku sillutavad just sellised vildakad otsused teed kontrolli alt väljuvale kliimamuutusele, millest ükski riik kuidagi võita ei saa.