Vahur Kersna: soolikad aurama? Mõtteid Taavi Rõivase skandaalist (29)

Vahur Kersna
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vahur Kersna
Vahur Kersna Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Taavi Rõivase skandaali sisu, tähendus ning teema on vastutus ja usaldus, kirjutab ajakirjanik Vahur Kersna. Mida sellest kõigest õppida? Kas peategelasele antakse uus võimalus ja kui, siis millistel tingimustel?

«Ei ole võimalik!» ahhetasin ma alles mõni nädal tagasi. Superhüpergigamegamees Tanel, iga naise kehastunud unistus – ja selline lugu! Uskusin, et teist nii magusat skandaali meie madala taeva alla vähemalt sel sügisel ei mahu. Aga ma eksisin.

Taavi Rõivase teine suur encore lühikese aja jooksul tõestas, et meie järjest enam nišistuvas tegelikkuses on kõigele vaatamata võimalik pälvida plahvatuslikku üldrahvalikku tähelepanu. Tõsi, seekord mitte tänu PR-meeskonna usinale tööle, vaid pigem hoolimata ajuatleetide meeleheitlikest pingutustest vaigistada marutuult orkaanile vastu pissides.

Meediatormid ei tõuse tühjast, reaalse elu rõhkkonnad peavad tegelikkuse ookeanide kohal jõudu koguma. Kuna tontlikke varje vilksas noort ekspeaministrit ümbritsevates kihistustes varemgi, võis karta, et ühel hetkel võtavad fantoomid kuju.

Ja kui siis Kuala Lumpuri kuu pingestas Marsi ja Pluuto kvadratuuri, ahmis Eesti avalikkus taas õhku. Uue põlvkonna elulusti kehastav riigikogu asespiiker tõmbas tantsuhoos kaane teemadelt, mis oma ürgsuses erutavad inimesi rohkemgi kui haldusreform või suhkrumaks. Ja kuna tegu on Eesti ilmselt aegade mõjukaima poliitilise seksiskandaaliga, pole imestada, miks neil päevil oleks kui tulelont bensiinivaati visatud.

Vandenõuteoreetikud ja filosoofid

Facebooki-ajastu skandaale iseloomustab eelkõige see, et areenil jagub mõtte- ja ütlemisruumi absoluutselt kõigile. Küsimusi kerkib kui seeni pärast suvevihma ning igaüks leiab kaasajauramiseks oma mõtte- ja meelelaadi puudutava alateema.

Vandenõuteoreetikud arutlevad, kes kaevas lõksu ning millise riigi või erakonna heaks provotseeris «Annika».

Filosoofid kutsuvad basseinipidude valgel mõtisklema abielu, moraali ning vabaduse tähendusest muutunud maailmas ja moodsas kultuuriruumis. Suhteeksperdid murravad päid piiiiikalt abiellumiseks hoogu kogunud unelmate paari tegelike motiivide ning fassaaditaguste salahoovuste üle.

Psühhopatoloogid lahkavad monogaamia ahelates viskleva libiido sisekosmilisi deemoneid. Ja ma kujutan ette, kuidas Brüsseli öös und oodates küsib üks varasem ekspeaminister endalt tuhandendat korda: «Kui palju lasub minul süüd selles, et ulatades omal ajal hõbekandikul võimu päris elus kogenematule noormehele, ei näinud vana koer ette, kuidas vallatu kõurik ühel hetkel võõrast keldrist moosipurki pätsates tõmbab riiuli kaela mitte ainult iseendale, vaid ka poolele külarahvale?»

Vastutus ja usaldus ongi selle skandaali sisu, tähendus ja teema. Yoko Ono küsis kunagi, et kuidas me saame usaldada seda osa inimkonnast, kelle üks ihuliige ei allu tahtele? Paraku ei hoidnud jumalad meie planeeti disainides instinktidega kokku. Läbi ajaloo kestnud pingutused inimese olemust paremaks keerata pole märkimisväärset vilja kandnud. Seetõttu ei töötaks ilmselt näiteks ka mõte poliitikasse suunduvad mehed kastreerida.

Iga skandaal on etendus, vaatemäng, millest igaüks publikus otsib oma elu puudutavaid äratundmisi. Ja kui uskuda Aristotelest – katarsist. Tee puhastumiseni viib aga läbi purgatooriumi, kus põlevad tuhaks meid koormavad valed.

Mihkel Raud küsis oma viimases «Kolmeraudses» neli korda: «Kas musitasid ja käperdasid?» Nii konkreetsele küsimusele on tegelikult võimalik vastata vaid kas «jah» või «ei». Või hämades.

Keset neljapäevaõhtust meediaeetrit täitnud massiivset häma tunnistas peatoimetaja Urmo Soonvald «Aktuaalses kaameras», et nende lehes avaldatu oli vaid jäämäe veepealne osa. Mille järele see lõhnab? Mida võib järjekordse muinasjutu kildudeks kukkumisest häiritud avalikkus veel oodata, loota, karta? Või mis hoopis olulisem – mida sellest kõigest ühel päeval õppida? Seda muidugi, et võõrastega tantsides ei tohiks abieluinimesed olla lähedases kontaktis. Aga veel?

Et pill tuleb pika ilu peale. Et süüdi on alati teised. Et verejanu on meediale olemuslikult omane. Et ei tohi vahele jääda. Et the truth is somewhere out there. Jne, lõputult.

Nii nagu igast tõeliselt heast muinasjutust, õngitseb igaüks sellestki loost välja just teda kõnetava moraali ja õppetunni.

Kas harakiri päästab?

Kunagi öeldi: «Raha kadunud, vähe kadunud. Tervis kadunud, palju kadunud. Au kadunud, kõik kadunud.» Siit lõpetuseks küsimus, mis puudutab eelkõige skandaali peategelast ja tema lähedasi, kuid viitab ka ühiskonna moraalsele olekule: kas on võimalik elu peale elu?

Kui Taavi Rõivas kuuluks samuraikultuuri, poleks meil põhjust tema tuleviku pärast muretseda. Õhtumaine tsivilisatsioon pakub küürakatele haua kõrval õnneks alternatiive. Lootus, et harakiri piirdub poliitilise vastutuse võtmisega, ei pruugi avalikkuse ja meedia verehimu seekord aga rahuldada.

Samas, Eesti intellektuaalset ressurssi arvestades pole kindlasti mõistlik kõrgeltkoolitatud spetsialiste külma kõhuga üle parda merre heita. Patukahetsejatele tuleb anda võimalus ümbersünniks.

Selles loos ehk piisaks, kui peategelane mõneks aastaks ööklubidest hõredasse Lõuna-Eestisse asumisele saata. Lisaks võiks ta paranduslike tööde korras osaleda vapinäona EASi järgmises üldrahvalikus suurkampaanias «Ära lase purjus sõpra ahistama!».

Kommentaarid (29)
Copy
Tagasi üles